Meie elame endiselt squatteri-elu. Praegu squatime ema korteris, ema ise on reisil. Enne seda sqauttisime õe korteris, kes oli mitmeks nädalaks maale resideerunud. Vahepeal käisin mina Arktikas, maailma põhjapoolseimas linnas squattimas. Meie uue korteri valmimise tähtaeg on permanentselt „järgmisel nädalal”. Nii ilmselt jõuludeni.
Mägede ja põhjapõtrade vahel oli hea. Nii hea, et oli lausa kurb tagasi tulla. Aga kui siis järgmisel päeval Ruudiga rabamatkale läksime ja sellest järgmisel päeval ratsutamistrenni ette võtsime, tulid meelde head asjad, mis meil on – puud! Ja loomad!
Ja siis hakkasid mul võtted ja lõputuna näiv suvepuhkus (töötu-elu) sai läbi. Kuidagi imelik on olnud. Selline piinlik muiduleivasööja-tunne. Seal võtetel. Et selle eest mulle siis makstaksegi raha. Loen õe juurest pätsatud James Martini „The meaning on 21th century” ja ma ei teagi, kas oleks õigem keelduda tööst, mis on lõbus ja tore ja tulus, aga mis sihikindlalt toetab süsteemi, mis ei ole jätkusuutlik ja mis lõppeb varem või hiljem krahhiga. Mis see minu keeldumine annab, jah muidugi. Aga meie kõigi keeldumine annaks meie lastele planeedi, mille ressursid ei kahaneks järgmise poolsajandi jooksil olematuks, ja ühsikondliku süsteemi, mis oleks jätkusuutlik. Nooruse idealism, jah? Ei, pigem 21. sajandi lapsevanema realism. Aga jah, muidugi ei loobu ma millestki. Ja ma ei ole selle kõige pärast üldse masendunud. Masendunud olin ma umbes viis aastat tagasi, nüüd olen ma pigem huvitatud ja elevil. Et mis saab ja mis välja mõteldakse ja kas ma saan kuidagi aidata ja mida saan ma Ruudile eluks kaasa anda, et ta selles maailmas hakkama saaks.
Aga lisaks ökomuretsemisele olen ma hakanud ka fännama. Veel aasta tagasi imetlesin siiralt inimesi, kes oskavad midagi või kedagi täiesti irratsionaalselt ja ebaproportsionaalselt austada, armastada, jälgida... ühesõnaga fännata. Aga ma olen selle triki sellel suvel vist täitsa ära õppinud. Seal põhjamaal, Teravmägedel hakkasin ma fännama norra keelt (keeleõpe on nüüd üks minu sügisestest plaanidest), ja oi skandinaavia kultuuri ja mütoloogiat olen ma ju alati fännanud!, veel hakkasin ma seal fännama H.-d ja M.-i (mitte seda lapstööjõudu kuritarvitavat H.&M.-i poeketti (kust kõigest hoolimata enamik minu riideid pärineb), vaid noort kahe lapsega abielupaari, kes meid majutasid ja kellesse ma täiesti ära armusin, nii eraldi inimestena kui ennenägematult hästitoimiva kooslusena) siis fännan ma ju muidugi „Game of Thronesi”, suures lugemislummuses olen ma praegu ka „Anna Karenina” fänn, ma fännan jälle hobuseid ja ratsutamist (nagu lapsena), ma fännan muumisid ja endiselt fänname Ruudiga koos Harry Potterit. Ja ma olen ka täiesti andunud Michael Jacksoni fänn. Ei möödu päeva ilma tema lauludeta. No ei ole olnud sarmikamat inimest.
Õhtu on käes. Maasikad on söödud. Ruudi on vannis. Ja ma pole veel otsustanud, kas ma loen unujutuks „Anna Kareninat” või James Martinit. Endale muidugi. Ruudile loen „Härra Huud”.
Friday, July 24, 2015
Saturday, June 27, 2015
suured asjad ja halvad asjad
Kõhutan oma ajutise peatuspaiga parkettpõrandal ja tarbin netipulga-intenetti. Müüsin oma korteri maha ja üleeile kolisime välja. Kuna meie uus kodu on alles valmimas, kolisime kõige täiega vanaema tühja korterisse. Ruudi on maal ja mina tunnen end nagu reisil. Puhkusele sõitmiseks ei peagi minema kaugemale kui Õismäele. Hotelli-tunne on küll. Rõduuks on lahti ja akna taga lehvitavad puud tuules lehti. Selline puhkusreisi-laadne toode. Käisin päeval raamatukogus (Õismäe raamatukogu on ju palju huvitavam kui kesk- või Kalamaja oma!), sirvisin ja laenutasin, jalutasin järveni ja mitu ringi ümber tiigi ja lugesin toas raamatut. Eile öösel vaatasin "Game of Thronesi" viienda hooaja lõpuni. K. oli just M.L.-ile seletanud, kui halb ja ebakvaliteetne see on. Ja mina ütlesin, et on jah, ma tean, aga see on nagu Coca-cola või hamburger. Et sa tead, et see on ei mõju hästi ja et see TEGELIKULT on halb, aga sa tahad veeeel ja vahel ju võib. M.L.-iga rääkisime sellest siis, kui jaanipäeval tagasi linna sõitsime. Veetsime jaanilaupäeva U. maakodus. Nagu vanainimesed kunagi - sõime natuke ja uinusime vara, et lastega seitsmest jälle ärgata.
Aga ei, hoolimata puhkusel olemisest, ei tea ma veel täpselt, mida edasi tegema hakkan. Kuigi ma tean valdkonda, mis mind väga-väga tõmbab, aga no... miks ma selle peale ei tulnud kümme aastat tagasi? Igaljuhul lühiajalised konkreetsed edasiõppimisplaanid on tehtud. Ja kõigist ei peagi ju maailmaparandajaid saama. Kui raha otsa lõppeb, teen CV-keskuse lahti.
Täna sain endale uue kapi ka. Tähendab mitte uue ja ära ostsin ta juba eile. Aga kätte sain täna. Ja kuna transpordiks oli vaja ühte meest abiks ja kõik meessoost isikud, kes mu telefoniraamatus on, sattusid olema täna Tallinnast ära või aitasid kellelgi teisel kolida, siis sain abiks ühe pooltuttava tuttava (selline meestööjõu põud!). Päris kummaline õhtu oli. Transportisin võõra inimese kesklinnast siia ja tagasi, et ta aitaks umbes kahe minutiga transportida mu kapi teisele korrusele. Aga kapp on ilus. Tulge kaema. Nii umbes paari nädala pärast. Uude koju.
Näed, selline ongi mu elu - diivnid ja kapid ja autod ja korterid. Asjad, asjad, asjad.
Aga ei, hoolimata puhkusel olemisest, ei tea ma veel täpselt, mida edasi tegema hakkan. Kuigi ma tean valdkonda, mis mind väga-väga tõmbab, aga no... miks ma selle peale ei tulnud kümme aastat tagasi? Igaljuhul lühiajalised konkreetsed edasiõppimisplaanid on tehtud. Ja kõigist ei peagi ju maailmaparandajaid saama. Kui raha otsa lõppeb, teen CV-keskuse lahti.
Täna sain endale uue kapi ka. Tähendab mitte uue ja ära ostsin ta juba eile. Aga kätte sain täna. Ja kuna transpordiks oli vaja ühte meest abiks ja kõik meessoost isikud, kes mu telefoniraamatus on, sattusid olema täna Tallinnast ära või aitasid kellelgi teisel kolida, siis sain abiks ühe pooltuttava tuttava (selline meestööjõu põud!). Päris kummaline õhtu oli. Transportisin võõra inimese kesklinnast siia ja tagasi, et ta aitaks umbes kahe minutiga transportida mu kapi teisele korrusele. Aga kapp on ilus. Tulge kaema. Nii umbes paari nädala pärast. Uude koju.
Näed, selline ongi mu elu - diivnid ja kapid ja autod ja korterid. Asjad, asjad, asjad.
Thursday, April 23, 2015
sada eurot
Esietendus oli eile ära ja nüüd ongi selline keskkoolilõputunne. Veel muidugi ei ole. Praegu on lihtsalt väga halb olla. Sest mul ju kipub nii olema, et mida hiljem ma magama lähen, seda varem ma ärkan ja seda kehvem mul järgmisel päeval olla on, veini me üldse parem ei maini. Nii et ma olen ikka vanainimene. Läheks iga õhtu kell üheksa magama, villased sokid jalas, ärkaks enne kukke ja koitu, vaataks aknast tööleminevaid naabreid ja lutsutaks klaaskompvekke. Aga seda kõike ma nüüd teha saangi. Üle aasta aja olen ma teadnud väga täpselt oma tööalast tulevikku kuni eilse päevani, viimase esietenduseni, nagu ma ise suure suuga manifesteerisin. Ja nüüd ootavad ees uued võimalused! Teisisõnu töötus.
Aga lõppeks - töö on ju kõigest üks aspekt meie elus, korrutan endale. Ja tegelikult leivaraha on ju pikaks ajaks kõrvale pandud. Mis tähendabki seda, et nüüd on natuke aega ka ELADA. Sest viimased viis aastat olen ma ikkagi ainult töötanud, muidugi õppinud ja natukene last kasvatanud ka (ja lahutanud ja umbes kolm korda veini joonud ja umbes viis raamatut läbi lugenud ja ahjaa väga palju teatris käinud). Aga tahaks vahelduseks, kasvõi mõned kuud lihtsalt olla. Elada. Ja mulle tundub, et minu puhul see tähendabki klaaskompvekkide lutsutamist ja aknast tööleminevate naabrite vahtimist. Aga see on täiesti okei.
Ja mitte ainult oma erialaga ei tahtnud ma eilsega lõppu teha, vaid väga paljude asjadega veel. Aga nende asjade juures on pistised, nagu ma just lugesin ühest targast raamatust. Asjad meie elus, mille üle me vingume, aga mis millegipärast ikka kusagile ei kao, annavad meile salaja pistist, ja nii me hoiamegi alateadlikult neist kinni. Tuleb lahti lasta. Nii mõnestki natuke heast, või pigem magusvalusast asjast, siis saavad minna ka need halvad teravvalusad asjad.
Läksingi muide oma unistuste diivanit ostma. Ja ära oli ostetud. Aga siis leidsin internetist samasuguse, aga valge kasutatud diivani ja praegu ma selle peal lesingi, läpakas süles, kohvitass kõrval. Suur ja pehme on. Ma võin nüüd hakata enda juures inimesi majutama! Ruudi imestas uut diivanit nähes, et kui palju see maksis. "Sada eurot," vastasin talle (hästi saadud ju, noh). "Vau! Sada eurot! Kust sa nii palju raha said?" imestas ta veel pikalt. Ja rääkis sellest kõigile, keda tol päeval kohtasime. Et emmel oli sada eurot! Mõtle, sada eurot! Eks need vabakutselised (endised) näitlejad elavad tõesti hästi, ma räägin!
Ma olen tegelikult vist lõpuks terve.
Ja mul on üks suur suur soov. Tavaliselt nad ju kipuvad täituma, eks?
Aga lõppeks - töö on ju kõigest üks aspekt meie elus, korrutan endale. Ja tegelikult leivaraha on ju pikaks ajaks kõrvale pandud. Mis tähendabki seda, et nüüd on natuke aega ka ELADA. Sest viimased viis aastat olen ma ikkagi ainult töötanud, muidugi õppinud ja natukene last kasvatanud ka (ja lahutanud ja umbes kolm korda veini joonud ja umbes viis raamatut läbi lugenud ja ahjaa väga palju teatris käinud). Aga tahaks vahelduseks, kasvõi mõned kuud lihtsalt olla. Elada. Ja mulle tundub, et minu puhul see tähendabki klaaskompvekkide lutsutamist ja aknast tööleminevate naabrite vahtimist. Aga see on täiesti okei.
Ja mitte ainult oma erialaga ei tahtnud ma eilsega lõppu teha, vaid väga paljude asjadega veel. Aga nende asjade juures on pistised, nagu ma just lugesin ühest targast raamatust. Asjad meie elus, mille üle me vingume, aga mis millegipärast ikka kusagile ei kao, annavad meile salaja pistist, ja nii me hoiamegi alateadlikult neist kinni. Tuleb lahti lasta. Nii mõnestki natuke heast, või pigem magusvalusast asjast, siis saavad minna ka need halvad teravvalusad asjad.
Läksingi muide oma unistuste diivanit ostma. Ja ära oli ostetud. Aga siis leidsin internetist samasuguse, aga valge kasutatud diivani ja praegu ma selle peal lesingi, läpakas süles, kohvitass kõrval. Suur ja pehme on. Ma võin nüüd hakata enda juures inimesi majutama! Ruudi imestas uut diivanit nähes, et kui palju see maksis. "Sada eurot," vastasin talle (hästi saadud ju, noh). "Vau! Sada eurot! Kust sa nii palju raha said?" imestas ta veel pikalt. Ja rääkis sellest kõigile, keda tol päeval kohtasime. Et emmel oli sada eurot! Mõtle, sada eurot! Eks need vabakutselised (endised) näitlejad elavad tõesti hästi, ma räägin!
Ma olen tegelikult vist lõpuks terve.
Ja mul on üks suur suur soov. Tavaliselt nad ju kipuvad täituma, eks?
Wednesday, March 25, 2015
Surma Teater ja unistuste diivan
Nägin täna unes, et ma sattusin teatrite teatrisse, tõelisse Teatrisse. See oli nagu Aristotelese mõisteid kasutades teatri algidee. See asus mingis muistses linnas, kõrbe ja mere vahel. Kaljupangal mere ääres oli selline mitmete tornide ja kuplitega ehitis. Ta meenutas kirikut, koosnes ebasümmeetriliselt erinevatest sopistustest, justkui kabelitest. Igal õhtul oli etendus. Selle alguses helistati suuri kellasid ja kõik linnarahvas tuli teatrisse. Teatri nimi oli Siriuse Teater ja selle sees olid kümned erinevad teatrid (need kabelite moodi sopistused või meie mõistes erinevad saalid). Kõik väiksed teatrid olid ümmargused kõrged saalid (tornid), seestpoolt väga uhked, nagu õigeusu kirikud ja igal teatril oli oma nimi. Iga nimi võttis kokku mingi inimeste jaoks eluliselt olulise valdkonna. Ühest ruumist sai jalutada teise, aga reeglina vaadati terve etedus ruumis ära ja alles siis mindi järgmisesse, vahepeal ei liigutud. Etendused olid eri saalides õhtuti erinevad, aga kordusid aeg-ajalt (nii nagu meiegi teatrites). Esimene saal, millest läbi minemata teistesse ruumidesse üldse ei saanudki, oli Surma Teater. Et vaadata teisi etendusi, tuli alati ära vaadata Surma Teatri etendus, siis võis edasi minna ja valikuid teha, et milliseid etendusi täna õhtul vaadata. Näitlejad (teatripersonal) küll olid ja nad osalesid aktiivselt etenduse protsessis, aga nad ei näidelnud. Nad pigem aitasid asjadel juhtuda. Nad oli nagu nukunäitlejad või pigem nagu rituaaliläbiviijad, šamaanid, vahendajad. Etendus toimus ümmarguse ruumi keskel, justkui hologrammina, tegelekult tuli ta kusagilt kõrgemast dimensioonist, ei allunud teatripersonali tahtele, ja publik seisis ringis ümber selle (näitlejad liigutasid vajadusel asju, abistasid ja paigutasid publikut jne). Kõik oli väga püha. Mina nägin ära ühe Surma Teatri etenduse. See nägi välja selline, et ruumi keskel lebas surnud mees, kes just oli hauda maetud. Ja umbes tunni aja vältel nägi publik detailselt ja tõetruult, kuidas tema keha lagunes põrmuks. Terve selle aja nägime aga tema hinge rännakut ühest ruumi otsast teise, sellega näidati, kuidas terve selle aja, kui keha laguneb ja ei ole veel mullaks muutunud, on hing rännakul, ta pole veel jõudnud oma päriskoju. Päriskoduks oli selline põlisrahvaste onnike. Seega ühel pool lagunevat surnut rändas pisike hing (ta nägi välja nagu koopajoonise mees, seega selline joonisfilmi tegelane) ja teisel pool surnut oli tema ema, kes mängis trummi ja leinas ja laulis. Ja see lein ja laul aitasid hingel liikuda. Publik teadis seda ja elas kaasa, et lein ja laul ei katkeks. Kõik oli äärmiselt pühalik ja ilus, samas aga rõve ja hirmus, lagunevast kehast õhkus füüsilise elu alasti ilu. Kui laip oli muutunud luudeks ja mullaks ja hing oli jõudnud päriskoju, sinna onnikesse, lõpetas ema laulu ja etendus lõppes. Hologrammiline kujutis kadus ja publik suundus mitmetest ustest järgmistesse saalidesse. Rohkem etendusi ma ei näinud. Aga ma olin kuulnud (mul oli see teadmine), et on olemas vist ka näiteks Seksuaalsuse Teater (seal olevat näidatud ükskord etendust vägistamisest) ja Andestamise Teater. Ja muidugi palju muid teatreid.
Õega ikka vahel lõõbime, et me oleme nõiad. Kui see ei ole nüüd nõia unenägu, siis ma küll ei tea. Mõtlesin, et saadan selle telegram.ee-sse, äkki avaldavad uudise pähe.
Aga üldiselt... on väike segadus. Eilne päev lõppes selle väikse segaduse pärast väga hilja, sest mul oli vaja minna L.-i juurde ja juua klaas veini. Õnneks L.-i väga ei huvita minu segadused ja selgused. Tema juures on kamin ja hea muusika (siis vahel harva, kui ta minu tahumatule maitsele vastu tuleb) ja kass.
Ja lisaks veel on kasvav ärevus seoses lavastusega, mille esietenduseni on jäänud alla kuu, aga me pole veel kõik korralikult kokkugi saanud, ruumist rääkimata. Ja seekord ma ei saa feilida, ma ei saa lati alt minna. Mitte iseenda jaoks.
Ja siis muidugi on see minu unistuste diivan. Keda ma kohtasin poes ja no see oli küll armastus esimesest silmapilgust (erinevalt Franzust), aga ma ei tea ma ei tea ma ei tea, ma ei saa seda endale lubada, õhkan ma sõbrannadele messengeris. Aga L. ütles mulle eile kindlalt: "Kui sa tahad seda uut diivanit, siis sa pead selle ju ostma." See on hea, kui sul on tarku ja pragmaatilisi sõpru, kes annavad mõislikku nõu! Aga mul on vaja kõigepelt vana maha müüa. Ja muide, see minu silmarõõm, ta pole üldsegi mitte uus, ta on taaskasutusdiivan, seega ökopatt on olematu. Kui te seda mõtlete. Sest ma ise mõtlen küll seda. Ja siis muidugi veel seda, et ma olen määramatu ajani siiski töötu inimene, kes ei saa end töötukassas ka arvele võtta, sest veits imelik oleks korra nädalas teleekraanil näidelda ja samal ajal ametnikele väita, et ma olen täitsa töötu. Nii et ma ei tea, kas uus diivan on hea mõte. Ei tea, mis seal Siriuse Teatris diivaniostu kohta näidatakse?
Ahjaa. Ja kui ise nalja teha ei oska, siis on hea oma last tsiteerida. Ükskord ta küsis minu käest, et kas lühike mitmuse osastav sõnast RAHA on RAHU. Ta muidugi ei väljendanud end nii keeruliselt (käändenimetusi me siiski veel kodus õppinud pole). Aga see mõte oli lahe. Et kui sul on palju RAHASID, siis sul on palju RAHU. Et keel on ikka lahe, tõdes ta siis. Aga kui ma sellest teistele rääkisin, siis tõmbasid nad kogu keelerõõmu maha ja ütlesid, et sõna RAHA ei käändu üldsegi nii, ja keegi uuris veel välja, et mis on tema tüüpsõna ja nõnda edasi. Aga asi pole ju üldse selles!
Õega ikka vahel lõõbime, et me oleme nõiad. Kui see ei ole nüüd nõia unenägu, siis ma küll ei tea. Mõtlesin, et saadan selle telegram.ee-sse, äkki avaldavad uudise pähe.
Aga üldiselt... on väike segadus. Eilne päev lõppes selle väikse segaduse pärast väga hilja, sest mul oli vaja minna L.-i juurde ja juua klaas veini. Õnneks L.-i väga ei huvita minu segadused ja selgused. Tema juures on kamin ja hea muusika (siis vahel harva, kui ta minu tahumatule maitsele vastu tuleb) ja kass.
Ja lisaks veel on kasvav ärevus seoses lavastusega, mille esietenduseni on jäänud alla kuu, aga me pole veel kõik korralikult kokkugi saanud, ruumist rääkimata. Ja seekord ma ei saa feilida, ma ei saa lati alt minna. Mitte iseenda jaoks.
Ja siis muidugi on see minu unistuste diivan. Keda ma kohtasin poes ja no see oli küll armastus esimesest silmapilgust (erinevalt Franzust), aga ma ei tea ma ei tea ma ei tea, ma ei saa seda endale lubada, õhkan ma sõbrannadele messengeris. Aga L. ütles mulle eile kindlalt: "Kui sa tahad seda uut diivanit, siis sa pead selle ju ostma." See on hea, kui sul on tarku ja pragmaatilisi sõpru, kes annavad mõislikku nõu! Aga mul on vaja kõigepelt vana maha müüa. Ja muide, see minu silmarõõm, ta pole üldsegi mitte uus, ta on taaskasutusdiivan, seega ökopatt on olematu. Kui te seda mõtlete. Sest ma ise mõtlen küll seda. Ja siis muidugi veel seda, et ma olen määramatu ajani siiski töötu inimene, kes ei saa end töötukassas ka arvele võtta, sest veits imelik oleks korra nädalas teleekraanil näidelda ja samal ajal ametnikele väita, et ma olen täitsa töötu. Nii et ma ei tea, kas uus diivan on hea mõte. Ei tea, mis seal Siriuse Teatris diivaniostu kohta näidatakse?
Ahjaa. Ja kui ise nalja teha ei oska, siis on hea oma last tsiteerida. Ükskord ta küsis minu käest, et kas lühike mitmuse osastav sõnast RAHA on RAHU. Ta muidugi ei väljendanud end nii keeruliselt (käändenimetusi me siiski veel kodus õppinud pole). Aga see mõte oli lahe. Et kui sul on palju RAHASID, siis sul on palju RAHU. Et keel on ikka lahe, tõdes ta siis. Aga kui ma sellest teistele rääkisin, siis tõmbasid nad kogu keelerõõmu maha ja ütlesid, et sõna RAHA ei käändu üldsegi nii, ja keegi uuris veel välja, et mis on tema tüüpsõna ja nõnda edasi. Aga asi pole ju üldse selles!
Tuesday, March 10, 2015
Vähenõudlikkus
Küll mõni inimene on ikka vähenõudlik. Täna hommikul teatas Ruudi, et tahab hakata vangla koristajaks. Sest nad pidavat saama sada eurot kuus palka, lisas ta imetlevalt.
Vot ei tea muidugi, kust nii täpne info pärineb.
Mina teen proove ja Ruudi on haige ja saab terveks ja jääb jälle haigeks ja saab terveks ja jääb jälle haigeks. Ja mulle tundub vahel, et mu pea plahvatab. Aga ainult lõputute haiguste ja proovde pärast. Muidu mitte. Muidu on veel võtted, mis on toredad, ja uus voodi, mida L. aitas mul kokku panna, ja kevadelõhn. Õnn, peaaegu.
Vot ei tea muidugi, kust nii täpne info pärineb.
Mina teen proove ja Ruudi on haige ja saab terveks ja jääb jälle haigeks ja saab terveks ja jääb jälle haigeks. Ja mulle tundub vahel, et mu pea plahvatab. Aga ainult lõputute haiguste ja proovde pärast. Muidu mitte. Muidu on veel võtted, mis on toredad, ja uus voodi, mida L. aitas mul kokku panna, ja kevadelõhn. Õnn, peaaegu.
Wednesday, December 31, 2014
plagiaat ja räpane tibi
Ja ongi aasta viimane päev. Ma mõtlesin enne kõik hoolega läbi. Arvestasin, et kui avanaaastaõhtul on korter segamini, siis on terve aasta korter segamini. Ja et kui jääb pesu pesemata, siis pesed terve aasta pesu. Ja oh mul oli palju plaane – lilled ümber istutada, kõik katkised asjad ära parandada, kapid korda teha, asjad läbi sorteerida, vanad asjad uuskasutusse ära viia, muidugi põrandad pesta ja tolmu võtta, külmkapp ära koristada... Aga kuhugi need päevad nagu kadusid (ma ütlen – tihe on see töötu inimese elu!) ja kui ma täna koju jõudsin (sest ühe iluprotseduuri ma vanarahvast vaguralt uskudes siiski võtsin ka ette, et olla terve 2015. aasta vähemalt imeilus (ja ma olen nüüd tõesti palju ilusam, kuigi ise seda ütlen, aga noh, keegi peab ju seda ütlema!)), siis otsustasin, et vähemalt võtan põrandad lõpuks tolmuimejaga üle. Ja mis siis selgus, oli see, et tolmuimeja oli vahepeal katki läinud. Igaljuhul ei läinud ta enam tööle. Nii ma siis küürutasin mööda põrandaid väikese kühvli ja harjaga, olin kuri ja närviline. Ja sain aru, et tegelikult on nii, et kellel vanaastaõhtul on korter korras, see on terve aasta viimase päeva hästi kuri ja koguaeg koristab (vähemalt minu puhul on vist küll nii). Ma tahtsin olla pigem mittekuri. Ja segamini on mu kodu terve järgmise aasta ju niikuinii! Milleks rikkuda oma närve?
Üks väga pikk aasta on olnud. Kuidagi nagu väga pikk.
Sain just kõhugripist terveks. See oli tore pomm-kõhugripp, mis plahvatas M.L.-i 30. juubelil ja paiskas pooled külalised järgmisteks päevadeks voodisse pikali. Aga vähemalt tegi Ruudi sel peol viktoriinis oma avaliku luuletajadebüüdi. Mina küll ütlesin esimese hooga, et see ei loe ja see on plagiaat, aga selgus, et M.L. hindas tema luulet kõrgelt. Ruudi M.L.-i kohta kirjutatud luuletus kõlas nii: „Juba linnukesed vä“ (ootamatu lõpp tuli sellest muidugi, et Ruudi lihtsalt väsis kirjutamast). Aga mulle meeldis siiski kõige rohkem Jüri-Robini luuletus. See kõlas nii: „30“.
Aga vähemalt olen ma nüüd palju ilusam. Mis iluprotseduur see täpselt oli, millele ma mitu tundi oma tänast kallist koristamisaega ohverdasin, seda ma parem ei maini. Ma ei ole ju tegelikult mingi tibi! Vähemalt tahtsin ma nii uskuda. Kuni tänaseni. Aga tuleb välja, et ma olen üks räpane tibi. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui uskuda vanarahvast.
Ja nüüd vaatame Ruudiga aknast rakette – üks räpane tibi ja tema poeg, hinnatutd plagiaat-poeet. Mulle tundub, et tuleb hea aasta!
Üks väga pikk aasta on olnud. Kuidagi nagu väga pikk.
Sain just kõhugripist terveks. See oli tore pomm-kõhugripp, mis plahvatas M.L.-i 30. juubelil ja paiskas pooled külalised järgmisteks päevadeks voodisse pikali. Aga vähemalt tegi Ruudi sel peol viktoriinis oma avaliku luuletajadebüüdi. Mina küll ütlesin esimese hooga, et see ei loe ja see on plagiaat, aga selgus, et M.L. hindas tema luulet kõrgelt. Ruudi M.L.-i kohta kirjutatud luuletus kõlas nii: „Juba linnukesed vä“ (ootamatu lõpp tuli sellest muidugi, et Ruudi lihtsalt väsis kirjutamast). Aga mulle meeldis siiski kõige rohkem Jüri-Robini luuletus. See kõlas nii: „30“.
Aga vähemalt olen ma nüüd palju ilusam. Mis iluprotseduur see täpselt oli, millele ma mitu tundi oma tänast kallist koristamisaega ohverdasin, seda ma parem ei maini. Ma ei ole ju tegelikult mingi tibi! Vähemalt tahtsin ma nii uskuda. Kuni tänaseni. Aga tuleb välja, et ma olen üks räpane tibi. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui uskuda vanarahvast.
Ja nüüd vaatame Ruudiga aknast rakette – üks räpane tibi ja tema poeg, hinnatutd plagiaat-poeet. Mulle tundub, et tuleb hea aasta!
Thursday, December 11, 2014
ma olen tagasi!
Nüüd on nii, et tuleb hakata jälle kirjutama. Selline tunne tabas mind hommikul kell kuus, kui Ruudi oma päkapikkudelt saadud värviraamatuga minu voodisse prantsatas. Detsembrikuu jama on selles, et hommikud algavad kole vara, sest ühel väikesel äratajal läheb ärevusest uni ära ja siis on vaja mulle oma viimast sussisaaki näidata. Ja nendel hetkedel ma mõtlen, et ma olen ikka jube orgaaniline näitleja. Kuidas ma alguses unesegaselt ei saa aru, millega tegu, kuidas me siis koos uurime, et misasja täpselt need päkapikud täna on toonud, ja imestame, et kuidas nad küll just selle oskasid tuua. Eks Ruudi juba kuulutas ka mõned päevad tagasi, et Mammi juures ei käi vist päris päkapikud, vaid tundub, et Mammi paneb ise šokolaadimünte aknalauale, aga Ruudi pole suure ja viisaka poisina tahtnud seda lihtsalt välja öelda. Ja lasteaias olevat ka kasvatajad need, kes laste uneajal midagi ühise suure sussi sisse panevad. Ainult kodus käivad need päris-päris päkapikud. No vot, asi on näitlejakoolis, ma ütlen. Isegi kui ma nüüd 18 päeva pärast enam päriselt näitlejana ei tööta. Eks ma siis jätkangi hobinäitlejana ja minu tähetunnid (ja leivanumbrid) on need unised detsembrikuu hommikud, kui ma imestan, et mis arusaamatu asi see nüüd seal sussi sees oli. Sellest töölt äratulemisest hakkasin ma ükskord ammu kirjutama, aga mul on hea meel, et ma siis ei kirjutanud, sest see oleks olnud selline valus ja kibe kirjutamine, nüüd aga võin ma rõõmsalt öelda, et mul on hea meel, et mind lahkelt vastu võeti, ja mul on hea meel, et ma kaks ja pool aastat sellist tööd tegin, aga mul on palju parem meel, et varsti teen ma midagi hoopis muud. Mida täpselt, veel ei tea. Aga üldjoontes – ma ei jaksanud enam öelda sõnu, millesse ma ei usu, mis käivad vastu minu tõetundele, ja sõita lakkamatult ringi ja rõõmustada lapsi, kes pole minu omad, samas kui ma enda oma pole ammu-ammu näinud.
Niisiis, täna hommikul ostsustasin, et tuleb hakata kirjutama. Tegelikult juba eile õhtul. Kui Ruudi oli magama jäänud ja meie harrastusnäitleja oli oma esimese sirmitaguse etteaste sooritanud (värviraamatu sussi sisse pannud), tabas mind tohutu uni. Heitsin voodisse, aga suurest unest hoolimata oli mul selline tunne, et ma ei tohiks magama jääda, et midagi olulist on vaja teha. Tõusin istuli ja hakkasin lugema Ristikivi „Päevaraamatut“, mis ei läinud kokku minu unise rahutusega ja mida ma loen vist tegelikult täiesti valedel põhjustel – lihtsalt selleks, et lahti muukida ühte koodi, aru saada inimesest, kes on seda raamatut tarbinud nagu õhku ja vett viimased ma-ei-tea-kui-mitu aastat. Ja siis ma sain aru, et ma peaksin hoopis kirja kirjutama. Ja ma kirjutasin üle pika-pika aja ühe kirja. Lihtsalt kirja. Et välja kirjutad olulisi asju. Ja kui ma siis hommikul ärkasin, tundus kõige loogilisem asi kirjutada edasi. Blogi.
Vahepeal on juhtunud igasuguseid asju. Ruudi on juba suur ja ei pillu enam nii palju kuldseid fraase, mida siia üles noppida. Kuigi vahel ma ikka saadan L.-ile mõne sõnumi nende kuldsete 5. jaanuari sõnadega (neil nimelt on samal päeval sünnipäev ja nii ma otsingi nende loomustest sarnasusi), üks nendest sõnumitest sisaldab sellist Ruudi tsitaati: „Kui ma mõtlen, siis viivad mõtted mu paremale poole, kus ei ole midagi, ainult tühjus.“ Ootame kannatamatult esimest luulekogu!
Ja mina olen august välja tulnud (ikka tõesti august ja ikka tõesti päris välja), palju tööd teinud (ja sellist, mis mulle meeldib), leidnud oma hingesugulus-trupi, kellega võiks jäädagi teatrit tegema, kui olud oleksid teistsugused, olen korra õnnetult armunud ja teise korra veel, aga ma ei tahaks seda õnnetuseks nimetada, peesitanud õe maakodus ja sõitnud kõik Eesti väikelinnad läbi, värvinud juuksed punaseks ja kogunud raha, lugenud läbi palju toredaid raamatuid (suur osa neist on lasteraamatud, nagu arvata võib) ja vaadanud ära mõne toreda filmi (ja „Game of Thronesi“ esimese hooaja, aga sinna ta kahjuks jäi), põdenud läbi vähemalt kakskümmend erinevat haigust ja veetnud päevi (ka haige olemata) voodis pikali, lihtsalt väsimusest oimetuna. Ja oma isa maha matnud.
Franz elab hästi (kuigi jah, olen lõpuks hakanud aru saama, et ta tegelikult ju ei ELA) ja vahepeal on meiega elanud ka Karamell, Inge ja Vesta (need olid sedapuhku rotid, mitte autod).
Igaljuhul, veidi vähem kui kuu aega tagasi lõppes kõige ilusam prooviperiood mu elus, ja kuigi ma kartsin, et tunnen end pärast seda kuidagi üksiku ja tühjana, siis olen end just tundnud hoopis rikkama ja täidetuna, need inimesed jäävad niikuinii minu südamesse veel kauaks, ja me kohtume veel. Ja mina olen nüüd lõpuks suurem ja targem. Vaikselt on hakanud ligi hiilima tunne, et järksu ma hakkangi täiskasvanuks saama. Tasa-tasa, lõpuks.
Tuesday, January 21, 2014
melanhoolne
Isa tuli külla ja tõi mulle tagantjärele üsna tavatu ja isikupäratu jõulukingituse - juukseharja. Ma panin selle mõtlematult kõrvale, mul oli üldse meelest läinud, et vahepeal olid jõulud, ja piinlikkusega pidin nentima, et minul ei olnud tema jaoks mingit kingitust. Alles hiljem, kui ma oma pusas juuskeid peeglist nägin, tuli mulle meelde, et mul ju ei olnud juba ammu juukseharja ja mul oligi seda tegelikult väga vaja. Tundsin kummalist liigutust - minu eest hoolitsetakse. Ma isegi ei taibanud küsida, aga keegi nagu teadis, et mul on vaja juukseharja. Sellised seigad tuletavad meelde seda, et kõik need asjad (pigem inimesed, omadused, ressursid, kogemused jne), millest ma tunnen ennast ilmajäetud olevat, ei kuulugi mulle, et neid ei tooda mulle tagantjärele jõulukingituseks, sest tegelikult pole mul neid vaja. Aga vaadates seda pusa, mis mu pead kaunistas, oli üsna selge, et juukseharja ma vajasin, see oli täiesti minu jagu.
Ma pole ammu kirjutanud. Seda on mulle pidevalt meelde tuletatud. Olen olnud kriisis (kas tõesti? mina ja kriisis? kes oleks võinud seda arvata! täiesti ennekuulmatu!), olen palju nutnud ja vihastanud, kirunud ja andestanud, uuesti vihastanud, suurest imestusest ja vihast tuimestunud, otsuseid langetanud ja toibunud. Tokyos olen käinud (oli ju vaja saada teisele poole maakera) ja asjadest aru saanud. Nüüd sõuan jälle suure lahtilaskmise laineharjal. Kummaline selgus on saabunud ja imeline tulevik terendab mu ees. Aga sellest kõigest siis, kui on õige aeg. Praegu on õige aeg hoopis teistsugusteks asjadeks. Seda ütles keegi Hiiumaal, möödunud suve lõpus, ei mäleta, kas I. või tema ema, et elus on erinevaid aegu - aeg üksi olla, aeg teistega koos olla, aeg tööd teha ja aeg puhata, tuleb lihstalt aru saada, milleks aeg parasjagu paras on. Ja tavaliselt süda ütleb seda.
Olen veel paljust aru saanud. Seda kõike on tegelikult nii palju, et ei jõua sellest kirjutada. Ja suur osa neist asjadest on nii isiklikku laadi, et polegi vaja kirjutada. Aga muuseas olen mõistnud, et palveid tõesti võetakse kuulda ja soovid täituvad ja unistused lähevad täide, aga selle asja juures kipub olema üks suur-suur AGA. Palju agasid. Nimelt need asjad, mis sõna-sõnalise täpsusega sinu ellu ilmuvad ei pruugigi sind üllataval kombel õnnelikuks teha. Või veel hullem, need ei pruugi üldse olla sinu JAGU, sinu OMAD, vaid vägisi endale kistud. Ja siis sa seisad seal üksinda, nagu meeletu jonnihoo tulemusega suhkruvati saanud laps, kes saab aru, et see suhkruvatt ei maitse kohe üldse mitte kuidagi. On ainult üksindus ja veel suurem tühjus. Või siis sa ei saagi neid asju endale. Vaatad häämastusega, kuidas võtab kuju just täpselt see, millest sa unistasid, ja sel hetkel meenub sulle, et sa ju unustasid seda ENDALE küsida, ja nii sa siis saadki seda ainult eemalt vaadata. Ometi imetlusega. Oh, küll tahaks osata õigesti unistada.
Ja ikka on mul tunne, et ma olen nagu mingi juhe. Et päris asjad, need lood, millest räägitakse, juhtuvad minu kõrval, mind nendes lugudes ei mainita, aga ometi on mul mingi kummaline seotus nendega või isegi vastutus nende juhtumise eest. Selline juhtme-vastutus. Katsu sa ilma juhtmeta lampi põlema panna või televiisorit vaadata.
Ja veel on tunne, et olen rumal. Vahel kaob igasugune tahtmine kellegagi kohtuda ja suhelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik oma rumaluse pärast. Siis ma natuke häbenen kodus ja loen ja häbenen veel ja lähen uuele katsele.
Kirjutada ka pikalt midagi ei osanud. Kuigi Ruudi teeb päevast-päeva head nalja. Aga lõpuks ma meenutangi ema selles paljukommenteeritud dokfilmis, mis jutustas muusikalisest imelapsest. Naist, kes defineeris ennast imelapse emana ja kurtis kaamerate ees ausalt oma poja ooperi esietendusel, et tunneb ennast tähelepanust kõrvalejäetuna - täna olevat ju TEMA PÄEV, miks keegi temaga ei tegele, miks teda ei filmita, tema käest ei küsita, kuidas ta ennast tunneb. See naine oli ju ka juhe, kui ma nüüd järele mõtlen. Aga siin see iva ongi, et ta oli kindlasti veel palju muud, aga ta lihtsalt oli selle muu tahapaanile jätnud ja ei otsinud enam seda. Ma olen kindlasti ka midagi peale juhtmeks olemise. Aga mis täpselt, ei tea. Aga varsti tean, mul on selline tunne küll.
Ma pole ammu kirjutanud. Seda on mulle pidevalt meelde tuletatud. Olen olnud kriisis (kas tõesti? mina ja kriisis? kes oleks võinud seda arvata! täiesti ennekuulmatu!), olen palju nutnud ja vihastanud, kirunud ja andestanud, uuesti vihastanud, suurest imestusest ja vihast tuimestunud, otsuseid langetanud ja toibunud. Tokyos olen käinud (oli ju vaja saada teisele poole maakera) ja asjadest aru saanud. Nüüd sõuan jälle suure lahtilaskmise laineharjal. Kummaline selgus on saabunud ja imeline tulevik terendab mu ees. Aga sellest kõigest siis, kui on õige aeg. Praegu on õige aeg hoopis teistsugusteks asjadeks. Seda ütles keegi Hiiumaal, möödunud suve lõpus, ei mäleta, kas I. või tema ema, et elus on erinevaid aegu - aeg üksi olla, aeg teistega koos olla, aeg tööd teha ja aeg puhata, tuleb lihstalt aru saada, milleks aeg parasjagu paras on. Ja tavaliselt süda ütleb seda.
Olen veel paljust aru saanud. Seda kõike on tegelikult nii palju, et ei jõua sellest kirjutada. Ja suur osa neist asjadest on nii isiklikku laadi, et polegi vaja kirjutada. Aga muuseas olen mõistnud, et palveid tõesti võetakse kuulda ja soovid täituvad ja unistused lähevad täide, aga selle asja juures kipub olema üks suur-suur AGA. Palju agasid. Nimelt need asjad, mis sõna-sõnalise täpsusega sinu ellu ilmuvad ei pruugigi sind üllataval kombel õnnelikuks teha. Või veel hullem, need ei pruugi üldse olla sinu JAGU, sinu OMAD, vaid vägisi endale kistud. Ja siis sa seisad seal üksinda, nagu meeletu jonnihoo tulemusega suhkruvati saanud laps, kes saab aru, et see suhkruvatt ei maitse kohe üldse mitte kuidagi. On ainult üksindus ja veel suurem tühjus. Või siis sa ei saagi neid asju endale. Vaatad häämastusega, kuidas võtab kuju just täpselt see, millest sa unistasid, ja sel hetkel meenub sulle, et sa ju unustasid seda ENDALE küsida, ja nii sa siis saadki seda ainult eemalt vaadata. Ometi imetlusega. Oh, küll tahaks osata õigesti unistada.
Ja ikka on mul tunne, et ma olen nagu mingi juhe. Et päris asjad, need lood, millest räägitakse, juhtuvad minu kõrval, mind nendes lugudes ei mainita, aga ometi on mul mingi kummaline seotus nendega või isegi vastutus nende juhtumise eest. Selline juhtme-vastutus. Katsu sa ilma juhtmeta lampi põlema panna või televiisorit vaadata.
Ja veel on tunne, et olen rumal. Vahel kaob igasugune tahtmine kellegagi kohtuda ja suhelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik oma rumaluse pärast. Siis ma natuke häbenen kodus ja loen ja häbenen veel ja lähen uuele katsele.
Kirjutada ka pikalt midagi ei osanud. Kuigi Ruudi teeb päevast-päeva head nalja. Aga lõpuks ma meenutangi ema selles paljukommenteeritud dokfilmis, mis jutustas muusikalisest imelapsest. Naist, kes defineeris ennast imelapse emana ja kurtis kaamerate ees ausalt oma poja ooperi esietendusel, et tunneb ennast tähelepanust kõrvalejäetuna - täna olevat ju TEMA PÄEV, miks keegi temaga ei tegele, miks teda ei filmita, tema käest ei küsita, kuidas ta ennast tunneb. See naine oli ju ka juhe, kui ma nüüd järele mõtlen. Aga siin see iva ongi, et ta oli kindlasti veel palju muud, aga ta lihtsalt oli selle muu tahapaanile jätnud ja ei otsinud enam seda. Ma olen kindlasti ka midagi peale juhtmeks olemise. Aga mis täpselt, ei tea. Aga varsti tean, mul on selline tunne küll.
Saturday, August 10, 2013
kõrvaltegelased ja superkangelased
Minul hakkasid Tallinnas proovid, Ruudi naasis üle mitme kuu lasteaeda ja kõik on samas rööpas, kus aasta tagasi. Ja kui mulle esimest linnapäeva koogiga tähistades jõudis pärale deja vulik arusaamine, et ma olengi igas aspektis täpselt samas seisus kui aasta eest, eelmise suve lõpus, hooaja alguses, tabas mind paanika. Miks ma pole kuhugile jõudnud, miks ma pole suurem ja targem inimene, miks ma pole edukam, ilusam, õnnelikum, rikkam. Kus on progress!? Helistasin läbi oma tavalised kurva tuju kurtmise ohvrid L.-i ja K. Ja selleks ajaks, kui K. ja S. mulle külla saabusid, olin ennast maha rahustanud – keegi ei saa minu elu ja mind ennast muuta, kui ma seda ise ei tee. Ja asusingi koostama nimekirja asjadest, mis olgu teisiti aasta pärast samal päeval. Näiteks tahaksin ma asuda keelt õppima (kumba väljavalitutest, pole ma veel otsustanud), lugeda läbi hunniku kotreriremondiraamatuid, saada jagu suhkrusõltuvusest (millega olen juba viimase nädala jooksul tegelema asunud) ja nõnda edasi.
Aga viimasel ajal on üldse selline tunne, et mitte midagi ei toimu. Minu elus, ma mõtlen. Teiste eludes toimub palju. Ja mina olengi nagu kõrvaosatäitja teiste suurtes narratiivides, see tegelane, kes ilmub 3., 27. ja 218. leheküljel ja kui sa täpselt ei saa loo lõpuks teada, mis temast edasi sai, ei tunne sa end millestki ilmajäänuna, sest tegelase loo juures ei ole midagi kaasaelamisväärset ja ta ise on ka üsna iseloomutu ja igav kuju. Kui minu elust kirjutataks raamat, siis ei oleks see isegi mitte koduperenaise käsiraamat, sest koduperenaiselikud kohustused olen ma ammu üsna unarusse jätnud, ilmselt ka mitte zen-budistlik õpik, sest nii zen mu elu ka ei ole. Ma arvan, et minu elu raamat oleks üks tüüpiline noore eesti mitte nii andeka kirjaniku debüüt- (ja ühtlasi ainus) romaan, mille juures heidetakse esimese asjana ette loo hajusust ja nõrkust ja peategelase igavust. Aga need lood, milles ma see kõrvaltegelase sõber olen, on tihti väga toredad. Ja avastus, et ma neis figureerimist suudan nautida, paneb mind siiski uskuma, et võib-olla minu kehva eluraamatu peategelane ei olegi nii nõme tüüp, kui need kujuteldavad arvustused kuulutavad.
Täna lähen M.-i raamatuesitlusele. Näe, teised kirjutavad raamatuid! Selle asemel, et kodus vinguda, et mitte midagi ei toimu.
Aga praegu juurdlen ma selle üle, et millist võimet ma endale tahaksin. Ühes küsimustikus oli kord selline küsimus. Ja see pole mulle seni rahu andnud. Kõigepealt tuleb muidugi selgeks teha, kas see võime, mis mulle üleöö antaks, oleks reaalne (joonistusoskus või lauluanne) või üleloomulik (näiteks lendamisoskus). Aga mitte kumbagi variandi puhul ei ole ma veel välja mõelnud, et mis ma siis täpselt võtaks. Eks ma siis kaalun siin edasi kõiki variante ja annan teada, kui ma mingi otsuse langetanud olen.
Aga viimasel ajal on üldse selline tunne, et mitte midagi ei toimu. Minu elus, ma mõtlen. Teiste eludes toimub palju. Ja mina olengi nagu kõrvaosatäitja teiste suurtes narratiivides, see tegelane, kes ilmub 3., 27. ja 218. leheküljel ja kui sa täpselt ei saa loo lõpuks teada, mis temast edasi sai, ei tunne sa end millestki ilmajäänuna, sest tegelase loo juures ei ole midagi kaasaelamisväärset ja ta ise on ka üsna iseloomutu ja igav kuju. Kui minu elust kirjutataks raamat, siis ei oleks see isegi mitte koduperenaise käsiraamat, sest koduperenaiselikud kohustused olen ma ammu üsna unarusse jätnud, ilmselt ka mitte zen-budistlik õpik, sest nii zen mu elu ka ei ole. Ma arvan, et minu elu raamat oleks üks tüüpiline noore eesti mitte nii andeka kirjaniku debüüt- (ja ühtlasi ainus) romaan, mille juures heidetakse esimese asjana ette loo hajusust ja nõrkust ja peategelase igavust. Aga need lood, milles ma see kõrvaltegelase sõber olen, on tihti väga toredad. Ja avastus, et ma neis figureerimist suudan nautida, paneb mind siiski uskuma, et võib-olla minu kehva eluraamatu peategelane ei olegi nii nõme tüüp, kui need kujuteldavad arvustused kuulutavad.
Täna lähen M.-i raamatuesitlusele. Näe, teised kirjutavad raamatuid! Selle asemel, et kodus vinguda, et mitte midagi ei toimu.
Aga praegu juurdlen ma selle üle, et millist võimet ma endale tahaksin. Ühes küsimustikus oli kord selline küsimus. Ja see pole mulle seni rahu andnud. Kõigepealt tuleb muidugi selgeks teha, kas see võime, mis mulle üleöö antaks, oleks reaalne (joonistusoskus või lauluanne) või üleloomulik (näiteks lendamisoskus). Aga mitte kumbagi variandi puhul ei ole ma veel välja mõelnud, et mis ma siis täpselt võtaks. Eks ma siis kaalun siin edasi kõiki variante ja annan teada, kui ma mingi otsuse langetanud olen.
Friday, July 5, 2013
jõusaal ja magamata ööd
See on ikka üks peamisi asju, millele viimasel ajal mõtlen. Et kas ma peaksin tegema teadlikke valikuid silmas pidades seda, kuidas ma saan läbi jätkuva andestamise ja leppimise suuremaks inimeseks kasvada või laiendada iga päevaga enda ümber keskkonda, mis iseenesest lubab mul olla parem. Kui õde mulle mõned päevad tagasi meelde tuletas, et üksi kodus ei saa olla hea inimene ja hea saab ikka olla ainult kellegi suhtes, sain aru, et oleks aeg lõpetada halamine, et miks mind pidevalt pannakse sellisesse olukorda, kus ma pean olema halb.
Ja siiani kummitab mind see, kuidas me istusime L.-ga esietenduse ööl (või pigem järgmisel hommikul) asfaldil ja ta ütles, et ta on egoist ja ta teab seda. Just seepärast, et ta ei taha kedagi enda kõrvale. Et isegi kass on vahel liiast. Ja mina vaidlesin talle vastu. Et egoist oleks ta siis, kui ta võtaks naise ja saaks lapsed just sellepärast, et ennast selles võrrandis imetleda, et siis mingi aja pärast aru saada, et see on osutunud liiga rängaks eneseületuseks, et see talle ei sobi ja loobuda. Ei saa olla egoist kellelegi haiget tegemata, istudes hommikust õhtuni, õhtust hommikuni üksinda kodus.
Aga ma ei teagi. Kusagil peab see tasakaal olema. Ei tohi alla anda. Mitte üheski suunas. Vähemalt olen ma aru saanud, et on aeg lõpetada oma halvas iseloomus maailma süüdistamise. Ma pole närviline sellepärast, et on halb aeg. Halb aeg ei kesta kakskümmend kuus aastat. Ja inimsuhted pole spa. Pigem nagu jõusaal. Ja seda ütlen ma juba mitte kui spordivihkajaks kasvatatud spordipäevade luuser, vaid kui teadlik tervisespordifänn, kelleks olen viimasel ajal saanud. Seega kõik trenni! Asi on vaeva väärt.
Aga esietenduse pidu oli tõepoolest... kirglik, nagu tähendas hommikul M. Mind olid need esikapeod, mida aastakese jagu kogenud olen, juba ära hellitanud – pereinimesed lahkuvad mõne tunni jooksul, noored ja metsikud (kelle hulka mina ei kuulu), joovad kaks õlut ja asutavad end minekule südaöö paiku. Seega kella üheksani hommikul kestev pidu (majas, mille papist seinad olid juba kuu jagu taganud mulle magamata öid) osutus tõepoolest lausa kultuurišokiks. Rääkimata noortest armunutest, vanadest pealetükkivatest abielumeestest, tülliminekutest ja nutmistest. See oli minu jaoks nagu etendus omaette.
Aga vahepeal olen siin oma inimsuhtlusmuskleid kasvatanud, erimeelsusi lahti rääkinud ja suve nautinud. Tõepoolest nautinud. Oleme Ruudiga jälle linnas ja siiski – oma kodus koos oma lapsega ärgata, oma kohvi juua ja oma aknast välja vaadata on ikkagi hea, isegi kui see on egoistlik nauding.
Ja toredaid uudiseid muudkui tuleb ja tuleb.
Ja siiani kummitab mind see, kuidas me istusime L.-ga esietenduse ööl (või pigem järgmisel hommikul) asfaldil ja ta ütles, et ta on egoist ja ta teab seda. Just seepärast, et ta ei taha kedagi enda kõrvale. Et isegi kass on vahel liiast. Ja mina vaidlesin talle vastu. Et egoist oleks ta siis, kui ta võtaks naise ja saaks lapsed just sellepärast, et ennast selles võrrandis imetleda, et siis mingi aja pärast aru saada, et see on osutunud liiga rängaks eneseületuseks, et see talle ei sobi ja loobuda. Ei saa olla egoist kellelegi haiget tegemata, istudes hommikust õhtuni, õhtust hommikuni üksinda kodus.
Aga ma ei teagi. Kusagil peab see tasakaal olema. Ei tohi alla anda. Mitte üheski suunas. Vähemalt olen ma aru saanud, et on aeg lõpetada oma halvas iseloomus maailma süüdistamise. Ma pole närviline sellepärast, et on halb aeg. Halb aeg ei kesta kakskümmend kuus aastat. Ja inimsuhted pole spa. Pigem nagu jõusaal. Ja seda ütlen ma juba mitte kui spordivihkajaks kasvatatud spordipäevade luuser, vaid kui teadlik tervisespordifänn, kelleks olen viimasel ajal saanud. Seega kõik trenni! Asi on vaeva väärt.
Aga esietenduse pidu oli tõepoolest... kirglik, nagu tähendas hommikul M. Mind olid need esikapeod, mida aastakese jagu kogenud olen, juba ära hellitanud – pereinimesed lahkuvad mõne tunni jooksul, noored ja metsikud (kelle hulka mina ei kuulu), joovad kaks õlut ja asutavad end minekule südaöö paiku. Seega kella üheksani hommikul kestev pidu (majas, mille papist seinad olid juba kuu jagu taganud mulle magamata öid) osutus tõepoolest lausa kultuurišokiks. Rääkimata noortest armunutest, vanadest pealetükkivatest abielumeestest, tülliminekutest ja nutmistest. See oli minu jaoks nagu etendus omaette.
Aga vahepeal olen siin oma inimsuhtlusmuskleid kasvatanud, erimeelsusi lahti rääkinud ja suve nautinud. Tõepoolest nautinud. Oleme Ruudiga jälle linnas ja siiski – oma kodus koos oma lapsega ärgata, oma kohvi juua ja oma aknast välja vaadata on ikkagi hea, isegi kui see on egoistlik nauding.
Ja toredaid uudiseid muudkui tuleb ja tuleb.
Friday, June 28, 2013
põder ja esikas
Romantika jätkub. Kuulsin üleeile õhtul läbimängu lõppedes, et L. sõidab linna. Haarasin kiiresti mõned asjad ja istusin ta auto peale. Ja kui auto kella ühe paiku öösel minu maja ees peatus, selgus, et olin hakkama saanud klassikalise hajameelsusega – unustanud võtmed Viinistule. Nutsin siis seal autos natukene, sest tulin ju linna selleks, et saada OMA koju, OMA voodisse, ILMA nende inimesteta, kellega olen kuu aega koos elanud, helistasin läbi kõik võimalikud variandid, kelle käest varuvõtmeid saada, aga muidugi ei võtnud keegi sellisel kellaajal telefoni. Ja nii siis sõitiski L. oma maja ette, et mindki enda juures majutada. Hommikul sain varuvõtmed siiski kätte.
Ja jaaniõhtul jooksma minnes nägin tee peal põtra. Seisis seal maanteel minu ees, paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime natuke aega tõtt, minul jalad hirmust värisemas, nähes kui hiiglaslikult suur see loom oli. Siis keerasin end ringi ja jalutasin aeglaselt minema. Selle peale läks tema metsa vahele tagasi. Edasi jooksin nii kiiresti, et hakkasin mõtlema lausa elukutselise sportlase karjääri peale.
Ja mõned tunnid enne põdraga kohtumist tegin Franzuga esimese õnneliku õnnetuse. Kaotasin kruusateel juhitavuse, jukerdasin natuke aega ja jäin ilma mingitest suurtest plastmassosadest (logaritest?), pärast mida teeb auto kohati natuke imelikku häält, aga pole hullu, esmaspäeval vaadatakse mu kallis Franz korralikult üle. Aga nüüd olen see-eest väga ettevaatlik. Ja tänulik. Sest nende mõnekümne sekundi jooksul jõudsin mitu korda mõelda, et vot selle puu vastu ma nüüd sõidan ja vot nüüd läheb küll auto külili ja vot ei tea, kas ma nüüd ellu ka jään.
Nii et jaaaniõhtu oli siin huvitav. Aga muidu ka oli tore. Korjasin seitse lille ja nägin unes L.-i, mis ilmselt ennustas ette seda ööd, mis ma olude sunnil pidin tema korteris veetma (vaikselt tihkudes tahan koju-tahan koju-tahan koju, samal ajal, kui L. teises toas oma ööinimesele omaseid öiseid toimetusi tegi).
Ja täna on esietendus. Seega varsti lõppeb mu komandeering ja kolin tagasi Tallinnasse oma normaalse elu juurde. Mis on muidugi hea. Sest need kuu aega on mulle muuhulgas õpetanud seda, et ma olen ikka natuke sita iseloomuga individualist ja suured kogused suurt seltskonda toovad minus esile omadusi, mille olemasolust ma pigem teada ei tahaks. Sellepärast ongi hea vahepeal ärgata kodus, juua oma diivanil oma kohvi, keeta oma lapsele hommikuputru, vaadata oma aknast sirelipõõsaid, mis on pika vaatamise peale juba saanud ka minu omaks. Vaikuses või vaikses dialoogis. Midagi jagamata, priisates ruumi, eirates kohustusi. Siis ma tunnen, et olen jälle hea inimene. Võimaline andma ja armastama.
Ja jaaniõhtul jooksma minnes nägin tee peal põtra. Seisis seal maanteel minu ees, paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime natuke aega tõtt, minul jalad hirmust värisemas, nähes kui hiiglaslikult suur see loom oli. Siis keerasin end ringi ja jalutasin aeglaselt minema. Selle peale läks tema metsa vahele tagasi. Edasi jooksin nii kiiresti, et hakkasin mõtlema lausa elukutselise sportlase karjääri peale.
Ja mõned tunnid enne põdraga kohtumist tegin Franzuga esimese õnneliku õnnetuse. Kaotasin kruusateel juhitavuse, jukerdasin natuke aega ja jäin ilma mingitest suurtest plastmassosadest (logaritest?), pärast mida teeb auto kohati natuke imelikku häält, aga pole hullu, esmaspäeval vaadatakse mu kallis Franz korralikult üle. Aga nüüd olen see-eest väga ettevaatlik. Ja tänulik. Sest nende mõnekümne sekundi jooksul jõudsin mitu korda mõelda, et vot selle puu vastu ma nüüd sõidan ja vot nüüd läheb küll auto külili ja vot ei tea, kas ma nüüd ellu ka jään.
Nii et jaaaniõhtu oli siin huvitav. Aga muidu ka oli tore. Korjasin seitse lille ja nägin unes L.-i, mis ilmselt ennustas ette seda ööd, mis ma olude sunnil pidin tema korteris veetma (vaikselt tihkudes tahan koju-tahan koju-tahan koju, samal ajal, kui L. teises toas oma ööinimesele omaseid öiseid toimetusi tegi).
Ja täna on esietendus. Seega varsti lõppeb mu komandeering ja kolin tagasi Tallinnasse oma normaalse elu juurde. Mis on muidugi hea. Sest need kuu aega on mulle muuhulgas õpetanud seda, et ma olen ikka natuke sita iseloomuga individualist ja suured kogused suurt seltskonda toovad minus esile omadusi, mille olemasolust ma pigem teada ei tahaks. Sellepärast ongi hea vahepeal ärgata kodus, juua oma diivanil oma kohvi, keeta oma lapsele hommikuputru, vaadata oma aknast sirelipõõsaid, mis on pika vaatamise peale juba saanud ka minu omaks. Vaikuses või vaikses dialoogis. Midagi jagamata, priisates ruumi, eirates kohustusi. Siis ma tunnen, et olen jälle hea inimene. Võimaline andma ja armastama.
Thursday, June 20, 2013
et kõigis meie tubades kasvaksid tulbid
Tore on. Jalutasin hommikul mere äärde ja mõtlesin, et ma olen vist ikka väga õnnelik. Tegelikult. Sobrasin sirelipõõsastes ja leidsin viieka, panin selle taskusse, sest ma ei osanud mitte midagi soovida. Vahel on selline tunne, et kõik on olemas. Kui linnas käisin, kohtusin Ingliga, kes on ühtlasi mu ingel (nii ma usun) ja ta ütles mulle, et inimsuhted, mis muudavad mind väiklaseks, kadedaks, abituks ja tigedaks, kasvatavad mind tegelikult suuremaks ja neid ei tohiks vältida. Eks ma püüan siis mitte enam vältida, püüan need ostukeskuse uksed ikka lahti hoida, nagu K. õpetas.
Istun Katlamajas proovis – mind ei ole hetkel laval vaja, M. lubas mul hetkeks oma wifit kasutada ja ma postitan siis ka ühe teise teksti üles, mida ma kirjutamise päeval üles panna ei jõudnud.
16.06.
Romantika. Olin just tulnud tatsa-tatsa oma arvutiga Viinistu traadita interneti punkti, kui hakkas tibutama. Leidsin pisikese varjualuse, avasin läpaka kaane ja asusin meile lugema. Muidugi sadu tugevnes, kasvades aegamisi kergemat sorti tormiks, äikese ja välguga ja puha. Loomulikult ei ole mul arvutikotti ja seljas juhtusid ka olema õhukesed kerged riided, nii et arvutiga tagasiminek oleks olnud minu väikese sõbra surm. Nii ma siis seal ootasin, kuni M. ja R. mind päästsid. Aga romantika oli missugune!
Jõudsin just tuppa. Elame siin majas kümnekesi, teeme hoogsalt proove, käime harva Tallinnas, joome palju (ma ei teagi, miks ma selle viimase verbi neljandasse pöördesse panin, kuues pööre oleks olnud tegelikult õigem) ja puhkame. Täna tunnen esimest korda, et ma puhkan. Seni olen käinud ringi nutt kurgus ja vingunud vaikselt, kuidas ma enam ei jaksa. Kui kuude kaupa ei ole vabu päevi, väljamagamisvõimalusi, hetki, mil saaks teha midagi sellist, mida just sina just pregu tahad teha, siis jookseb juhe kokku küll. Tahaks puhkust, õhkasin, teades, et seda ei tule vist mitte enne detsembrit. Olen endale kuhjaga tööd ahnitsenud, mõtlemata sellele, et puhata on ju ka vaja. Hauas puhkan, tuleb jälle öelda. Aga täna tunnen, et puhkan. Proovis pole mind vaja, sõidutan R.-i kaugele-kaugele etendusele, seni aga pikutan. Võib-olla jõuan poolelijäänud filmigi ära vaadata. Tallinnast ära olla on hea. Tõele au andes ka lapsetu ja seega vastutusetu on hetkeks olla hea. Ärkan siis, kui tahan, lähen magama siis, kui tahan, tegelen ainult endaga. Ja siin on ilus – meri ja vaikus. Proovid on veidi hüsteerilised, selles suhtes, et see kõik, mis lavale jääb, on hüsteeriline ja valus, või vastupidi staatiline, resigneerunud, depresiivne. Ühesõnaga sünge tükk tuleb, mulle tundub. Aga ma ootan ikka seda lunastust ja puhastust sinna lõppu. Lavastaja on nagu lubanud. Ja uskuge või mitte, mulle tundub, et proovi õhkkond on selle lavalise atmosfääriga pöördvõrdelises suhtes. Kõik saavad oma aastad kuhjunud pinged välja karjuda, peksta, nutta ja omavahelised suhted on kuidagi väga ilusad ja soojad.
Ptüi, ptüi, ptüi, aga ma loodan, et see nüüdseks juba paar kuud kestnud ahastus hakkab taanduma. Elu on tegelikult ilus ja lihtne. Ongi, kui vahel antakse aega, et olla. Magada, puhata, mängida, rääkida juttu toredate inimestega lihtsatest asjadest, lugeda, istuda päikese käes ja unistada.
Nendest ilusatest majadest siin unistan ma küll. Kui Ruudi vahepeal siin oli, käisime sirelipõõsastest viiekaid otsimas. Mina soovisin endale muidugi kaptenimaja, Ruudi aga rääkivat koera ja seda, et ta toas kasvaks tulp. „Appi, kui ilus!“ ütles selle kohta hiljem A. On küll! Üldse kõik kiitsid teda. Nii tark laps, nii intelligentne, nii hästi moodustab lauseid, nii rahulikult istus proovis. Selline ta mul kord juba on.
Ja muide, Ruudi saab endale poolõe või -venna! Ja ei, mina ei ole rase. Ja ma usun, et sellega saab lõplikult otsa see põdemine ja enesesüüdistamine ja häbenemine. On aeg keskenuda kõigele toredale, mida see kärgperendus endaga kaasa toob.
Aga ühel õhtul, kui me veel Tallinnas olime, ütles Ruudi: „Ma tahaksin endale õde või venda.“
„Aga sa ju saadki,“ ütlesin talle.
„Ei, ma tahan, et ta elaks siin, meie rohelises majas.“
„Sa mõtled, et mina saaksin väikse tita?“ täpsustasin.
„Jah,“ vastas Ruudi.
„Tead, mina võib-olla tahaks ka,“ tunnistasin. „Aga sa ju tead, et lapsed sünnivad armastusest.“
„Jah, ma tean,“ ohkas Ruudi. „Sa pead siis hakkama lihtsalt rohkem armastama.“
Tegelikult on tal ilmselt õigus, nagu alati. Rohkem armastada, siis on vist kõik kergem. Praegusi proove ja Viinistut ma vist juba natuke armastan.
Istun Katlamajas proovis – mind ei ole hetkel laval vaja, M. lubas mul hetkeks oma wifit kasutada ja ma postitan siis ka ühe teise teksti üles, mida ma kirjutamise päeval üles panna ei jõudnud.
16.06.
Romantika. Olin just tulnud tatsa-tatsa oma arvutiga Viinistu traadita interneti punkti, kui hakkas tibutama. Leidsin pisikese varjualuse, avasin läpaka kaane ja asusin meile lugema. Muidugi sadu tugevnes, kasvades aegamisi kergemat sorti tormiks, äikese ja välguga ja puha. Loomulikult ei ole mul arvutikotti ja seljas juhtusid ka olema õhukesed kerged riided, nii et arvutiga tagasiminek oleks olnud minu väikese sõbra surm. Nii ma siis seal ootasin, kuni M. ja R. mind päästsid. Aga romantika oli missugune!
Jõudsin just tuppa. Elame siin majas kümnekesi, teeme hoogsalt proove, käime harva Tallinnas, joome palju (ma ei teagi, miks ma selle viimase verbi neljandasse pöördesse panin, kuues pööre oleks olnud tegelikult õigem) ja puhkame. Täna tunnen esimest korda, et ma puhkan. Seni olen käinud ringi nutt kurgus ja vingunud vaikselt, kuidas ma enam ei jaksa. Kui kuude kaupa ei ole vabu päevi, väljamagamisvõimalusi, hetki, mil saaks teha midagi sellist, mida just sina just pregu tahad teha, siis jookseb juhe kokku küll. Tahaks puhkust, õhkasin, teades, et seda ei tule vist mitte enne detsembrit. Olen endale kuhjaga tööd ahnitsenud, mõtlemata sellele, et puhata on ju ka vaja. Hauas puhkan, tuleb jälle öelda. Aga täna tunnen, et puhkan. Proovis pole mind vaja, sõidutan R.-i kaugele-kaugele etendusele, seni aga pikutan. Võib-olla jõuan poolelijäänud filmigi ära vaadata. Tallinnast ära olla on hea. Tõele au andes ka lapsetu ja seega vastutusetu on hetkeks olla hea. Ärkan siis, kui tahan, lähen magama siis, kui tahan, tegelen ainult endaga. Ja siin on ilus – meri ja vaikus. Proovid on veidi hüsteerilised, selles suhtes, et see kõik, mis lavale jääb, on hüsteeriline ja valus, või vastupidi staatiline, resigneerunud, depresiivne. Ühesõnaga sünge tükk tuleb, mulle tundub. Aga ma ootan ikka seda lunastust ja puhastust sinna lõppu. Lavastaja on nagu lubanud. Ja uskuge või mitte, mulle tundub, et proovi õhkkond on selle lavalise atmosfääriga pöördvõrdelises suhtes. Kõik saavad oma aastad kuhjunud pinged välja karjuda, peksta, nutta ja omavahelised suhted on kuidagi väga ilusad ja soojad.
Ptüi, ptüi, ptüi, aga ma loodan, et see nüüdseks juba paar kuud kestnud ahastus hakkab taanduma. Elu on tegelikult ilus ja lihtne. Ongi, kui vahel antakse aega, et olla. Magada, puhata, mängida, rääkida juttu toredate inimestega lihtsatest asjadest, lugeda, istuda päikese käes ja unistada.
Nendest ilusatest majadest siin unistan ma küll. Kui Ruudi vahepeal siin oli, käisime sirelipõõsastest viiekaid otsimas. Mina soovisin endale muidugi kaptenimaja, Ruudi aga rääkivat koera ja seda, et ta toas kasvaks tulp. „Appi, kui ilus!“ ütles selle kohta hiljem A. On küll! Üldse kõik kiitsid teda. Nii tark laps, nii intelligentne, nii hästi moodustab lauseid, nii rahulikult istus proovis. Selline ta mul kord juba on.
Ja muide, Ruudi saab endale poolõe või -venna! Ja ei, mina ei ole rase. Ja ma usun, et sellega saab lõplikult otsa see põdemine ja enesesüüdistamine ja häbenemine. On aeg keskenuda kõigele toredale, mida see kärgperendus endaga kaasa toob.
Aga ühel õhtul, kui me veel Tallinnas olime, ütles Ruudi: „Ma tahaksin endale õde või venda.“
„Aga sa ju saadki,“ ütlesin talle.
„Ei, ma tahan, et ta elaks siin, meie rohelises majas.“
„Sa mõtled, et mina saaksin väikse tita?“ täpsustasin.
„Jah,“ vastas Ruudi.
„Tead, mina võib-olla tahaks ka,“ tunnistasin. „Aga sa ju tead, et lapsed sünnivad armastusest.“
„Jah, ma tean,“ ohkas Ruudi. „Sa pead siis hakkama lihtsalt rohkem armastama.“
Tegelikult on tal ilmselt õigus, nagu alati. Rohkem armastada, siis on vist kõik kergem. Praegusi proove ja Viinistut ma vist juba natuke armastan.
Saturday, May 18, 2013
suurpuhastused
"Sa pead olema nagu kaubanduskeskus," ütles mulle K.
"Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen endast kui kaubanduskeskusest," torkas vahele teine K.
Ja esimene K. seletas - uksed peavad olema liikumisanduriga, et kui keegi või miski tahab sisse tulla, siis ta seda ka saab.
Mul läks selle peale tuju nii halvaks, et tahtsin koju minna.
"Vähemalt su uksed paistavad veel läbi," lohutas mind hiljem kolmas K. "Mõnel on nad ajapikku juba läbipaistmatuks tolmanud."
Ja ma tean, et esimene K. ei mõelnud ainult inimesi, ta mõtles hetki, olukordi, võimalusi, pakkumisi, seiklusi, heategusid, huumorit.
Võib-olla sellepärast ma mõnda aega tagasi selle mitmenädalase suurpuhastuse ette võtsingi. Et saaks selle kaubanduskeskuse tühjaks. Et uued kaubad võiksid lettidele ilmuda (ja jumala eest ma ei mõtle siinkohal, et ma oma koju mingeid ASJU veel juurde tahaksin). Aga kustkaudu nad ikka tulevad, kui uksed ei avane.
Ja kui kedagi üle tüki aja kohtan ja ta minu käest küsib, kuidas mul läheb, siis mulle tundub, et tema küsimuses on juba sees ootus, et ma vastan, et mitte eriti hästi, ja siis ma ei oskagi midagi muud vastata, kui et "eks ma ikka püüan" või "elan oma elukest siin päev korraga" või midagi muud sama totrat.
Ja viimane nädal on olnud kummaline. Suurpuhastus korteris päädis suurpuhastusega minu kehas, sest 40-kraadises palavikus teki alla lebades on küll tunne, nagu puhastuksin, puhastustules. Ja et see haigusenädal möödus esietenduseeelsetes mammutproovides, lülitasin ennast tükiks ajaks siin-ja-praegu-režiimile. Mitmeks päevaks kadus igasugune taust, igasugune minevik ja tulevik, plaanid, eelarvamused, koguni mu enda minakuvand. Oli ainult minu palavikus keha ja proov. Kogu energia kulus sellele, et praeguses hetkes püsti seista, teksti anda, märkust kuulata, maha istuda. See oli ilus kogemus. Täna on esietendus ja mina olen peaaegu terve. Ainult igemepõletik on ja rääkida on valus, söömist ma parem üldse ei mainigi. Hambad valutavad. Vist tuleb üks tarkusehammas ka. Kus ta ikka pääseb, kui ma vahepeal juba nii targaks olen saaud.
Franzul läheb hästi. Meie suhe on seni olnud üsna tormiline - olen talle juba tagurdades natuke haiget teinud (ja meie aiaväravale muidugi ka), tema on mind aga hoidnud. Aku vahetasime ära. Rehvid vahetasime ära. Kaks vanatädi ajasime peaaegu alla (see oli ikka rohkem minu süü, mitte Franzu). Üks töökaaslane ütles teda nähes: "Ega esimene auto ei peagi väga ilus olema, niikuinii kriibid ta ära." Ma pööritasin mõttes silmi ja pobisesin: "Mida iganes!"
Ja Ruudi-huumorit muidugi ka:
"Kas sa tead, kes on maailma kõige suurem imetaja?"
Ruudi: "Ema."
"Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen endast kui kaubanduskeskusest," torkas vahele teine K.
Ja esimene K. seletas - uksed peavad olema liikumisanduriga, et kui keegi või miski tahab sisse tulla, siis ta seda ka saab.
Mul läks selle peale tuju nii halvaks, et tahtsin koju minna.
"Vähemalt su uksed paistavad veel läbi," lohutas mind hiljem kolmas K. "Mõnel on nad ajapikku juba läbipaistmatuks tolmanud."
Ja ma tean, et esimene K. ei mõelnud ainult inimesi, ta mõtles hetki, olukordi, võimalusi, pakkumisi, seiklusi, heategusid, huumorit.
Võib-olla sellepärast ma mõnda aega tagasi selle mitmenädalase suurpuhastuse ette võtsingi. Et saaks selle kaubanduskeskuse tühjaks. Et uued kaubad võiksid lettidele ilmuda (ja jumala eest ma ei mõtle siinkohal, et ma oma koju mingeid ASJU veel juurde tahaksin). Aga kustkaudu nad ikka tulevad, kui uksed ei avane.
Ja kui kedagi üle tüki aja kohtan ja ta minu käest küsib, kuidas mul läheb, siis mulle tundub, et tema küsimuses on juba sees ootus, et ma vastan, et mitte eriti hästi, ja siis ma ei oskagi midagi muud vastata, kui et "eks ma ikka püüan" või "elan oma elukest siin päev korraga" või midagi muud sama totrat.
Ja viimane nädal on olnud kummaline. Suurpuhastus korteris päädis suurpuhastusega minu kehas, sest 40-kraadises palavikus teki alla lebades on küll tunne, nagu puhastuksin, puhastustules. Ja et see haigusenädal möödus esietenduseeelsetes mammutproovides, lülitasin ennast tükiks ajaks siin-ja-praegu-režiimile. Mitmeks päevaks kadus igasugune taust, igasugune minevik ja tulevik, plaanid, eelarvamused, koguni mu enda minakuvand. Oli ainult minu palavikus keha ja proov. Kogu energia kulus sellele, et praeguses hetkes püsti seista, teksti anda, märkust kuulata, maha istuda. See oli ilus kogemus. Täna on esietendus ja mina olen peaaegu terve. Ainult igemepõletik on ja rääkida on valus, söömist ma parem üldse ei mainigi. Hambad valutavad. Vist tuleb üks tarkusehammas ka. Kus ta ikka pääseb, kui ma vahepeal juba nii targaks olen saaud.
Franzul läheb hästi. Meie suhe on seni olnud üsna tormiline - olen talle juba tagurdades natuke haiget teinud (ja meie aiaväravale muidugi ka), tema on mind aga hoidnud. Aku vahetasime ära. Rehvid vahetasime ära. Kaks vanatädi ajasime peaaegu alla (see oli ikka rohkem minu süü, mitte Franzu). Üks töökaaslane ütles teda nähes: "Ega esimene auto ei peagi väga ilus olema, niikuinii kriibid ta ära." Ma pööritasin mõttes silmi ja pobisesin: "Mida iganes!"
Ja Ruudi-huumorit muidugi ka:
"Kas sa tead, kes on maailma kõige suurem imetaja?"
Ruudi: "Ema."
Thursday, April 11, 2013
Franz
See ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Kõigepealt nägin ma teda internetis pildi pealt. Ta meeldis mulle muidugi kohe ja kui ma temaga kohtumise kokku leppisin, suutsin lausa ärevusse sattuda. Olin taolistel kohtumistel juba mitmeid kordi käinud ja kunagi varem ei olnud ma enne neid närveerinud - see pidi olema hea märk, otsustasin. Ja kui ma teda siis päriselt nägin, olin nii ähmis, et ei jõudnud isegi ära armuda. Esialgu otsustasin ratsionaalselt - tema ongi ju minu jaoks SEE, ta on ju täpselt selline, nagu ma olen juba aastaid unistanud. Ja muidugi hakkas ta mulle tasapidi ka üha rohkem meeldima. Seejärel pidasin tuttavatega aru - kas ikka tasub temataolisi usaldada, ja arvamusi tuli muidugi seinast seina, aga pigem siiski kiitvaid. Ja lõpuks sain aru, et olin muutunud kõikide kriitilisemate tähelepanekute suhtes kurdiks - ma olingi armunud. Käisin temaga veel kohtumas, käisime isegi koos ülevaatusel ja kuigi tagasisise tema tervisliku seisukorra kohta polnud absoluutselt suurepärane, teadsin, et ma temast enam loobuda ei taha. Ja ei loobunudki.
Ja meie tormiline armulugu päädiski sellega, et pärast poolenädalast tutvust kolis ta juba minu juurde. Küll mitte päris tuppa, ma võtaksin ta hea meelega ka siia, aga ta ei mahu kahjuks uksest sisse ja ka treppidega ei saa ta väga hästi hakkama. Aga ta on mu magamistoa akna all ja ma käin teda aeg-ajalt vaatamas ja talle lehvitamas. Oh, ta on nii ilus. Laimiroheline, ümar, pisike, säravalt puhas ja nii imearmas.
Tal on muide nimi ka, Franz. See sobib talle nii hästi. Tulge sõitma!
Mõtlesin, et sellest võiks saada mu igakevadine traditsioon - osta endale uus sõiduvahend. Eelmisel aastal ostsin jalgratta, järgmiseks mõtlen minibussi peale. Edasi tuleva juba veoauto, kallur, kopp, buss, troll, rong ja lennuk. Ja lõpuks - miks mitte tõukeratas ja rula.
Ja meie tormiline armulugu päädiski sellega, et pärast poolenädalast tutvust kolis ta juba minu juurde. Küll mitte päris tuppa, ma võtaksin ta hea meelega ka siia, aga ta ei mahu kahjuks uksest sisse ja ka treppidega ei saa ta väga hästi hakkama. Aga ta on mu magamistoa akna all ja ma käin teda aeg-ajalt vaatamas ja talle lehvitamas. Oh, ta on nii ilus. Laimiroheline, ümar, pisike, säravalt puhas ja nii imearmas.
Tal on muide nimi ka, Franz. See sobib talle nii hästi. Tulge sõitma!
Mõtlesin, et sellest võiks saada mu igakevadine traditsioon - osta endale uus sõiduvahend. Eelmisel aastal ostsin jalgratta, järgmiseks mõtlen minibussi peale. Edasi tuleva juba veoauto, kallur, kopp, buss, troll, rong ja lennuk. Ja lõpuks - miks mitte tõukeratas ja rula.
Tuesday, March 12, 2013
natuke nalja
Ruudi on vahepeal nii palju kildu visanud, et olen sunnitud veidi kirjutama.
No näiteks: "Kui inimesel pole raasukestki süüa ega juua, siis kõigepealt sureb ta janusse, siis nälga ja siis sureb päris ära."
Ja kui M. ja Ruudi vaatasid koos "Pehmeid ja karvaseid" ja seal öeldi, et "Rahvas ei tea midagi!" oli Ruudi hakanud protesteerima, et teab küll. M. oli seepeale olnud üllatunud ja Ruudi pidi edasi seletama: "Rahvas teab küll, mina näiteks tean seda, milleks tuletõrjujatel on kirved." Ja seejärel oligi Ruudi pikalt ja põhjalikult seletanud, kuidas tuletõrjujad saavad kirveste abiga põlevasse majja ja niimoodi palju inimesi ära päästa. Ja jutu lõpuks poetas Ruudi veelkord: "Niiet rahvas teab küll. Mina tean."
Ja siis olid Ruudi ja M. vaadanud surnud vanavanaisa pilti ja M. oli pikalt ja laialt temast jutustanud ja muidugi mitu korda maininud, et praeguseks on vanavanaisa juba surnud. Ja kui M. tema eluloo kokku võttis sõnadega "...ja siis ta jäigi vanaks" lisas Ruudi ohkega: "...ja hakkaski surema."
Surmateema on meil praegu põhiline. Olen vist kunagi sõnastanud seda kui "teise maailma minek" ja nüüd Ruudi esitab mulle küsimusi selle teise maailma kohta justkui oleks see mu isiklik tagatuba. Vahepeal tekkis tal väike mure ka selles osas, et kas süda jääb keha juurde ja muutub mullaks või saab südame sinna teise maailma kaasa võtta.
Ma usun, et vast saab kaasa.
No näiteks: "Kui inimesel pole raasukestki süüa ega juua, siis kõigepealt sureb ta janusse, siis nälga ja siis sureb päris ära."
Ja kui M. ja Ruudi vaatasid koos "Pehmeid ja karvaseid" ja seal öeldi, et "Rahvas ei tea midagi!" oli Ruudi hakanud protesteerima, et teab küll. M. oli seepeale olnud üllatunud ja Ruudi pidi edasi seletama: "Rahvas teab küll, mina näiteks tean seda, milleks tuletõrjujatel on kirved." Ja seejärel oligi Ruudi pikalt ja põhjalikult seletanud, kuidas tuletõrjujad saavad kirveste abiga põlevasse majja ja niimoodi palju inimesi ära päästa. Ja jutu lõpuks poetas Ruudi veelkord: "Niiet rahvas teab küll. Mina tean."
Ja siis olid Ruudi ja M. vaadanud surnud vanavanaisa pilti ja M. oli pikalt ja laialt temast jutustanud ja muidugi mitu korda maininud, et praeguseks on vanavanaisa juba surnud. Ja kui M. tema eluloo kokku võttis sõnadega "...ja siis ta jäigi vanaks" lisas Ruudi ohkega: "...ja hakkaski surema."
Surmateema on meil praegu põhiline. Olen vist kunagi sõnastanud seda kui "teise maailma minek" ja nüüd Ruudi esitab mulle küsimusi selle teise maailma kohta justkui oleks see mu isiklik tagatuba. Vahepeal tekkis tal väike mure ka selles osas, et kas süda jääb keha juurde ja muutub mullaks või saab südame sinna teise maailma kaasa võtta.
Ma usun, et vast saab kaasa.
Monday, February 25, 2013
päike päike päike päike päike
Sel aastal möödub minu kevadtalv selle loo tähe all. (Oh, millised noormehed! Panevad mind lausa vanainimeselikult käsi kokku lööma ja pead vangutama! Oh, miiiiiiillised nooooormehed!)
Ja siis veel - ma väga vabandan, aga mulle tõesti, nii uussiiralt meeldib see lugu. Täpselt minu sõnad ju!
Aga üldiselt tahaks küsida, et MIS MAA SEE ON, kus enamus aastast möödub sellises halluses ja külmas, et kurbus, äng, väsimus ja meeleheide on muutunud nii tavaliseks, et kui päike jälle paariks päevaks välja tuleb, tekib täiesti uuestisündinud tunne, ennekogematuna tunduv ELUSOLEMISEtunne. Ja kõik mured ja ängid kaovad, nagu neid poleks kunagi olnudki.
Vabariigiaastapäev oli ilus. Päike, paraad ja pidu olid selle päeva helgeteks märksõnadeks (olen vist hakanud hindama p-tähega sõnu! neid meeldivad p-sõnu on ju veel - pähklid, puhtus, puhkus, punapeet, pilved, padi...). Ja nüüd on selline tunne, et ta tuleb, ta ei saa ju jätta tulemata. Ma mõten kevad siis.
Ja vahepeal olen kuulnud ja lugenud palju lauseid ja mõtteid, mis on sundinud haarama pastaka järele (klaviatuuri järele mitte). Näiteks jättis L. mind enne aastavahetust pusima ühe lause kallal, mida ta oli kuulnud Tartus jõulumissal ja mis kõlas umbes nii: "Otsige rahu, mis ei tuleks teist endast". Ei-ei-ei, tahtsin ma talle öelda, rahu peab ikka tulema inimese seest, seda ei saa teha millestki välisest sõltuvaks. Aga ei öelnud, vaid mõtlesin mitu kuud. Ja kui ma ükskord jälle endale ütlesin, et oeh, ma olen vist praegu kriisis, ja siis seejärel endalt küsisin, et eeee eheee kas su elus on olnud mõni selline periood, kus sa pole tundnud, et see vist on praegu kriis, ja tahtsin juba eitavalt vastata, meenus mulle, et üks selline periood siiski on olnud (no hea küll, tegelikult neid on ikka olnud rohkem, aga üks neist meenus kõige eredamana) ja see oli siis, kui Ruudi oli väike ja ma olin temaga kodune. Nii suurt rahu ja nii selgeid sihte kui tol ajal, pole varem ega hiljem olnud. Järgmisel kohtumisel teatasin ka L.-le võidurõõmsalt, et ma lahendasin tema mõistatuse ära.
Aga Ruudi-küsimusi ka:
"Räägime nüüd seda, et mis maailmas inimene on, kui ta on surnud."
"Kas inimesel on silmad ikka lahti, kui ta sinna teise maailma läheb?"
"Milline on suremise tunne?"
See viimane on olnud üsna korduv küsimus. Mulle väga meeldib see sõnastus. See on tõesti huvitav küsimus. Ja vot kui teaks.
Aga ma siiski usun, et see minu paljuleieradtud LAHTILASKMINE on kõige võti (selle viimase küsimusega seoses ja võib-olla ka L.-i mõistatusega seoses). Ja lõpetuseks siis üks paljudest vahepeal üleskirjutatud tsitaatidest: "Inimene saab selle, millest ta on valmis loobuma."
Ja siis veel - ma väga vabandan, aga mulle tõesti, nii uussiiralt meeldib see lugu. Täpselt minu sõnad ju!
Aga üldiselt tahaks küsida, et MIS MAA SEE ON, kus enamus aastast möödub sellises halluses ja külmas, et kurbus, äng, väsimus ja meeleheide on muutunud nii tavaliseks, et kui päike jälle paariks päevaks välja tuleb, tekib täiesti uuestisündinud tunne, ennekogematuna tunduv ELUSOLEMISEtunne. Ja kõik mured ja ängid kaovad, nagu neid poleks kunagi olnudki.
Vabariigiaastapäev oli ilus. Päike, paraad ja pidu olid selle päeva helgeteks märksõnadeks (olen vist hakanud hindama p-tähega sõnu! neid meeldivad p-sõnu on ju veel - pähklid, puhtus, puhkus, punapeet, pilved, padi...). Ja nüüd on selline tunne, et ta tuleb, ta ei saa ju jätta tulemata. Ma mõten kevad siis.
Ja vahepeal olen kuulnud ja lugenud palju lauseid ja mõtteid, mis on sundinud haarama pastaka järele (klaviatuuri järele mitte). Näiteks jättis L. mind enne aastavahetust pusima ühe lause kallal, mida ta oli kuulnud Tartus jõulumissal ja mis kõlas umbes nii: "Otsige rahu, mis ei tuleks teist endast". Ei-ei-ei, tahtsin ma talle öelda, rahu peab ikka tulema inimese seest, seda ei saa teha millestki välisest sõltuvaks. Aga ei öelnud, vaid mõtlesin mitu kuud. Ja kui ma ükskord jälle endale ütlesin, et oeh, ma olen vist praegu kriisis, ja siis seejärel endalt küsisin, et eeee eheee kas su elus on olnud mõni selline periood, kus sa pole tundnud, et see vist on praegu kriis, ja tahtsin juba eitavalt vastata, meenus mulle, et üks selline periood siiski on olnud (no hea küll, tegelikult neid on ikka olnud rohkem, aga üks neist meenus kõige eredamana) ja see oli siis, kui Ruudi oli väike ja ma olin temaga kodune. Nii suurt rahu ja nii selgeid sihte kui tol ajal, pole varem ega hiljem olnud. Järgmisel kohtumisel teatasin ka L.-le võidurõõmsalt, et ma lahendasin tema mõistatuse ära.
Aga Ruudi-küsimusi ka:
"Räägime nüüd seda, et mis maailmas inimene on, kui ta on surnud."
"Kas inimesel on silmad ikka lahti, kui ta sinna teise maailma läheb?"
"Milline on suremise tunne?"
See viimane on olnud üsna korduv küsimus. Mulle väga meeldib see sõnastus. See on tõesti huvitav küsimus. Ja vot kui teaks.
Aga ma siiski usun, et see minu paljuleieradtud LAHTILASKMINE on kõige võti (selle viimase küsimusega seoses ja võib-olla ka L.-i mõistatusega seoses). Ja lõpetuseks siis üks paljudest vahepeal üleskirjutatud tsitaatidest: "Inimene saab selle, millest ta on valmis loobuma."
Friday, February 8, 2013
üllatused ja ahvid
Ma ei taha küll tegeleda teatriblogimisega, aga ma siiski mainin, et käisin hiljuti vaatamas oma keskkooli teatriklassi lõpulavastust (tegelikult küll selle kordusetendust, sest lavastus tuli välja juba eelmisel kevadel, mil noored keskkooli lõpetasid), mis mind väga positiivselt jahmatas. Polnud ammu end teatris nii hästi tundnud. (Siinkohal meenub L., kes ütles hiljuti peale üht teatriskäiku, et tal ei olnudki täna saalis ebamugav ja piinlik, seda polevat juba ammu-ammu teatris juhtunud. Minuga lood siiski nii hullud ei ole.) Hämmastusega jälgisin noori, kes nii täpselt suutsid mõtet anda, sündmusi mängida, rolle väja kanda, tekstis peituvat huumorit võluvalt publikuni tuua, rääkimata ülitempokast tekstist ja laitmatust diktsioonist. Olin just hommikul näinud ühtesid teisi keskkooliõpilasi, ka laval, näost veidi lapilised, käed värisemas, kõik end oma kehades nii kohatutena tundmas, ja siis, õhtul, seal teatris, üllataski kõike rohkem see füüsiline täpsus ja kohalolek. Ühesõnaga, ma soovitaksin seda väga kõigil vaadata, aga see vist oligi kahjuks nende viimane etendus.
Ja kui ma seal saalis kurvalt nentisin, et minust on nad igaljuhul küll kõik paremad näitlejad, ja seepeale endale vastu vaidlesin, et see on siiski libe tee ja ühe õnnestumise järel ei saa veel öelda, et nad nüüd kohe valmis näitlejad on, sain aru, et mulle see mõte üldse ei meeldi. See sa-pead-ennast-mitmekülgselt-igal-alal-tõestama mõte. See kusagilt õpitud pearaputus, mida ma enda puhul täheldasin, et üks roll võis õnnestuda küll, aga see ei tähenda veel midagi. Tähendab ju küll. Ja siis ma sain aru, et see ajab mind ka proovides juhtmesse. Täitmatud ootused enda suhtes, et miks ma ei suuda midagi uut välja mõtelda, miks ma muudkui ronin selle vana endaga koos lavale, koos nende endale tüütuseni tuttavate kohandumiste ja stampintonatsioonide ja parasiitžestidega.Ja etendust mängides taban ennast mõttelt, et seda rolli teen ma ju täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist ja ma ei suuda enam seda iseenda igavat häält kuulata. Üllatama peab, ennast ja teisi, koguaeg, igal hetkel, olema lõputult originaalne ja ennenägematu. See on tüütu ja raske ja ahastamapanev.
Aga õnneks olen ühtlasi ka ema. Ma ei tea, mul on ainult üks laps, aga ma ei usu, et mitmelapselised emad mõtlevad, et appi, kui igav ja ebaoriginaalne ma olen, ma ju kasvatan seda last täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist, peaks mingi uue kohandumise seoses oma lapsega välja mõtlema. Näiteks panen talle nimeks Hop või Mix või midagi muud sootut, riietan ta rohelisse kombenasiooni ja ei ütle kellelegi, mis soost ta on, et ta siis ise saaks arvata ja välja nuputada, milline sooline identiteet endale kujundada.
Aga Ruudiga saab ikka jätkuvalt nalja. M. ja Ruudi olid hiljuti koos vaadanud Aafrika meistrivõistlusi jalgpallis, kui Ruudi küsis:
"Aga kas nad on ahvid?".
"Ei. Miks sa arvad, et nad ahvid on?" uuris seepeale M.
"Sest ahvid on ju mustad."
"Kas keegi on sulle sellist juttu rääkinud, et aafriklased on ahvid?"
"Jah on."
"Kes?"
"Emme."
Seepeale võttis Ruudi väikse mõttepausi ja teatas: "Ahah, nüüd sain aru. Ahvid on sabaga, need mitte."
Enne, kui rassimi vastu võitlejad minu suunas kive hakkavad loopima, ütlen, et mina pole küll Ruudile rääkinud, et aafriklased ahvid on. Aga ühtlasi küsin ka, et kas valged inimesed solvuksid, kui üks väike aafriklane esimest korda mõnd valget nähes ütleks: "Näe, albiinomadu!". Ja siinkohal meenubki mulle kursavenna laps, kes trammis mustanahalist nähes ütles oma emale: "Näe, mõmmi!"
Ja kui ma seal saalis kurvalt nentisin, et minust on nad igaljuhul küll kõik paremad näitlejad, ja seepeale endale vastu vaidlesin, et see on siiski libe tee ja ühe õnnestumise järel ei saa veel öelda, et nad nüüd kohe valmis näitlejad on, sain aru, et mulle see mõte üldse ei meeldi. See sa-pead-ennast-mitmekülgselt-igal-alal-tõestama mõte. See kusagilt õpitud pearaputus, mida ma enda puhul täheldasin, et üks roll võis õnnestuda küll, aga see ei tähenda veel midagi. Tähendab ju küll. Ja siis ma sain aru, et see ajab mind ka proovides juhtmesse. Täitmatud ootused enda suhtes, et miks ma ei suuda midagi uut välja mõtelda, miks ma muudkui ronin selle vana endaga koos lavale, koos nende endale tüütuseni tuttavate kohandumiste ja stampintonatsioonide ja parasiitžestidega.Ja etendust mängides taban ennast mõttelt, et seda rolli teen ma ju täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist ja ma ei suuda enam seda iseenda igavat häält kuulata. Üllatama peab, ennast ja teisi, koguaeg, igal hetkel, olema lõputult originaalne ja ennenägematu. See on tüütu ja raske ja ahastamapanev.
Aga õnneks olen ühtlasi ka ema. Ma ei tea, mul on ainult üks laps, aga ma ei usu, et mitmelapselised emad mõtlevad, et appi, kui igav ja ebaoriginaalne ma olen, ma ju kasvatan seda last täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist, peaks mingi uue kohandumise seoses oma lapsega välja mõtlema. Näiteks panen talle nimeks Hop või Mix või midagi muud sootut, riietan ta rohelisse kombenasiooni ja ei ütle kellelegi, mis soost ta on, et ta siis ise saaks arvata ja välja nuputada, milline sooline identiteet endale kujundada.
Aga Ruudiga saab ikka jätkuvalt nalja. M. ja Ruudi olid hiljuti koos vaadanud Aafrika meistrivõistlusi jalgpallis, kui Ruudi küsis:
"Aga kas nad on ahvid?".
"Ei. Miks sa arvad, et nad ahvid on?" uuris seepeale M.
"Sest ahvid on ju mustad."
"Kas keegi on sulle sellist juttu rääkinud, et aafriklased on ahvid?"
"Jah on."
"Kes?"
"Emme."
Seepeale võttis Ruudi väikse mõttepausi ja teatas: "Ahah, nüüd sain aru. Ahvid on sabaga, need mitte."
Enne, kui rassimi vastu võitlejad minu suunas kive hakkavad loopima, ütlen, et mina pole küll Ruudile rääkinud, et aafriklased ahvid on. Aga ühtlasi küsin ka, et kas valged inimesed solvuksid, kui üks väike aafriklane esimest korda mõnd valget nähes ütleks: "Näe, albiinomadu!". Ja siinkohal meenubki mulle kursavenna laps, kes trammis mustanahalist nähes ütles oma emale: "Näe, mõmmi!"
Sunday, February 3, 2013
pisike valge mees
"Ma pole kunagi kirikus käinud," ütles täna Ruudi.
"Ega ei ole vist jah," nõustusin.
"Tegelikult ma korra käisin, siis, kui ma sinu kõhus olin."
"Jaah?"
"Seal olid igasugused pildid ja seal oli vägev ja siis oli seal üleval üks selline hirmus luukerepea."
Ja siis me läksimegi kirikusse.
"Kas see valges riides mees ongi Jumal?" küsis Ruudi sosinal.
Selgitasin talle, kellega tegu.
Hiljem kodus ütles Ruudi sellest hoolimata: "Seal kirikus oli nii igav, sest mina arvasin enne, et Jumal on suur ja igal pool, aga Jumal on hoopis väike valges riides mees."
See on midagi nii väärtuslikku ja huvitavat, see, kuidas nii väike inimene nii suuri asju tajub, kuidas ta neid ette kujutab ja milline on tema maailm. Kuidas see võib kokku kukkuda kirikuskäiguga, sest kõikvõimas Jumal osutub pisikeseks valges riides meheks. Ja samas on see nii tohutult ettevaatlikukstegev. Et rääkida asjadest nii, et tema maailm oleks soe ja turvaline.
Meenub hetk, mil võisin olla umbes sama vana. Istusin vanaema juures vetsus ja mõtlesin piinlikusega selle üle, et Jumal ju vaatab mind praegu. Isa oli mulle just enne rääkinud, et Jumal on igal pool ja see mõte hirmutas mind. Kuni ma sellega harjusin ja nüüd on sellest saanud soe usaldus maailma vastu. Just seda ma tahaksin edasi anda. Seda tunnet, et ükskõik mis juhtub, keegi kusagil alati hoiab ja toetab ja annab sulle andeks, isegi kui sa ise endale andeks anda ei suuda.
"Ega ei ole vist jah," nõustusin.
"Tegelikult ma korra käisin, siis, kui ma sinu kõhus olin."
"Jaah?"
"Seal olid igasugused pildid ja seal oli vägev ja siis oli seal üleval üks selline hirmus luukerepea."
Ja siis me läksimegi kirikusse.
"Kas see valges riides mees ongi Jumal?" küsis Ruudi sosinal.
Selgitasin talle, kellega tegu.
Hiljem kodus ütles Ruudi sellest hoolimata: "Seal kirikus oli nii igav, sest mina arvasin enne, et Jumal on suur ja igal pool, aga Jumal on hoopis väike valges riides mees."
See on midagi nii väärtuslikku ja huvitavat, see, kuidas nii väike inimene nii suuri asju tajub, kuidas ta neid ette kujutab ja milline on tema maailm. Kuidas see võib kokku kukkuda kirikuskäiguga, sest kõikvõimas Jumal osutub pisikeseks valges riides meheks. Ja samas on see nii tohutult ettevaatlikukstegev. Et rääkida asjadest nii, et tema maailm oleks soe ja turvaline.
Meenub hetk, mil võisin olla umbes sama vana. Istusin vanaema juures vetsus ja mõtlesin piinlikusega selle üle, et Jumal ju vaatab mind praegu. Isa oli mulle just enne rääkinud, et Jumal on igal pool ja see mõte hirmutas mind. Kuni ma sellega harjusin ja nüüd on sellest saanud soe usaldus maailma vastu. Just seda ma tahaksin edasi anda. Seda tunnet, et ükskõik mis juhtub, keegi kusagil alati hoiab ja toetab ja annab sulle andeks, isegi kui sa ise endale andeks anda ei suuda.
Thursday, January 3, 2013
skoor
Üleeile sooritas Ruudi jälle patjadelt patjadele hüppeid ja palus mul tema sooritusi hinnata.
"Kümme punkti!" hüüdsin pärast esimest katset ja Ruudi rõõmustas.
"Kümme punkti!" hüüdsin ka pärast teist katset, sest see oli ausõna üks väärt hüpe, aga Ruudi ei rõõmustanud enam.
"Kogu aeg kümme ja kümme, nii on ju igav!" pahandas ta.
"Aga kas sa siis ei tahagi saada alati palju punkte?" imestasin mina.
"Ei. Mõtle, kui sa ise suusataksid ja saaksid alati sada punkti ja sada punkti," püüdis ta olukorda mulle lahti seletada.
"Sa mõtled, et on igav, kui kogu aeg hästi läheb?" uurisin mina.
"Jah," vastas Ruudi enesestmõistetavalt.
Selline on see minu väike Suur Õpetaja.
Ja siis veel üks headest asjadest lapsevanemaks olemise juures on see, et saab lasteteatrit vaadata, sest tõesõna, minu kolm viimast lasteteatrielamust on ikka kaugelt ületanud minu viimaseid elamusi täiskasvanute teatris. Rääkimata alati heast lastekirjanduseklassikast ja nendest harvadest kordadest, kui oleme koos kinos käinud ja lahkunud mõlemad helge ja üleva emotsiooniga, mitte nagu siis, kui ma üksinda mingit ängifilmi vaatama sattun ja pärast kõik Kalamaja tänavad läbi kõnnin, et seda ängi endalt maha raputada.
Miks arvatakse, et ainult lapsed vajavad lihtsat ja siirast rõõmu?
"Kümme punkti!" hüüdsin pärast esimest katset ja Ruudi rõõmustas.
"Kümme punkti!" hüüdsin ka pärast teist katset, sest see oli ausõna üks väärt hüpe, aga Ruudi ei rõõmustanud enam.
"Kogu aeg kümme ja kümme, nii on ju igav!" pahandas ta.
"Aga kas sa siis ei tahagi saada alati palju punkte?" imestasin mina.
"Ei. Mõtle, kui sa ise suusataksid ja saaksid alati sada punkti ja sada punkti," püüdis ta olukorda mulle lahti seletada.
"Sa mõtled, et on igav, kui kogu aeg hästi läheb?" uurisin mina.
"Jah," vastas Ruudi enesestmõistetavalt.
Selline on see minu väike Suur Õpetaja.
Ja siis veel üks headest asjadest lapsevanemaks olemise juures on see, et saab lasteteatrit vaadata, sest tõesõna, minu kolm viimast lasteteatrielamust on ikka kaugelt ületanud minu viimaseid elamusi täiskasvanute teatris. Rääkimata alati heast lastekirjanduseklassikast ja nendest harvadest kordadest, kui oleme koos kinos käinud ja lahkunud mõlemad helge ja üleva emotsiooniga, mitte nagu siis, kui ma üksinda mingit ängifilmi vaatama sattun ja pärast kõik Kalamaja tänavad läbi kõnnin, et seda ängi endalt maha raputada.
Miks arvatakse, et ainult lapsed vajavad lihtsat ja siirast rõõmu?
Tuesday, January 1, 2013
esimene
Pole taas ammu kirjutanud. Naudin üsiolemist ja elu üht ilusaimat esimest jaanuari - pool päeva voodis raamatute (kaks luuleraamatut ja natuke Masingut) ja ajakirjadega (nii naiste-, pere- kui ka kultuuriajakirjad), seejärel pikk jalutuskäik mere äärde läbi hämarduva Kalamaja ja nüüd poole silmaga film (oi, kui igav!) ja ülejäänud pooleteisega arvutiekraan. Mõnus!
Vahepeal on olnud palju pidusid ja pidustusi. Sünnipäev, näiteks, mis kukkus ootamatult välja ühe elu ilusamaina (nagu see esimene jaanuargi). Just seetõttu, et ma ei oodanudki midagi. Ootustest lahtilaskmise meditatsioonid minu lemmikjoogakohas (nagu nimetas seda kohta ka mu õde) on õpetanud mind muutma sündmusi ja päevi enda jaoks ootamatult toredateks, just seetõttu, et ma pole midagi oodanud. Sünnipäeval sain ühe täiesti ootamatu (see on muutumas juba mu parasiitsõnaks!) kingituse ja sama ootamatu külalise ja sellest mulle tol päeval piisaski.
Ja siis oli esikapidu ja mitu jõulupidu ja muidugi aastavahetus ja nüüd algabki jaanuar, mis on alati üks must ja pikk ja külm ja kurb kuu. Ma parem ei ootagi midagi ilusat, nii oskan iga kauni hetke üle rõõmu tunda.
Ja eile hommikul vaatasin "Suve" ja nutsin - need Teele ja Toots olid ju nii ilusad ja õnnelikud. Täiesti opakas ikka.
Ja eile õhtul valasime tina ja minu tinakängar meenutab ankrut. Merele? Või vastupidi -sadamasse?
Ja veel et kass kolis vahepeal parematele jahimaadele, ja sõna otseses mõttes (mitte selles mõttes, et merekooli), nimelt ema sõbranna poja aiaga majja. Seal on tal õues tõelised jahimaad, mida ta siin, pisikeses korteris pidi endale meie kiuste ette kujutama.
Ja kinos olen käinud vahepeal. Ja teatris. Ja lugenud toredaid asju.
Ja mis kõige ootamatum- ma sain kümmekond päeva tagasi autojuhiload! Sooritasin sõidueksami esimese korraga, enneolematu!
Ja Balti Jaama silte on tore kokku lugeda, sest nii muutub elu luuletuseks:
"Kuum lavašš"
"Uus terrass"
Ja kui ma mõned päevad tagasi sõpradele lauamängus jälle kaotasin, alustasin optimistlikult: "Aga kellel ei vea õnnemängus," saades samas aru, et see lause tuleb lõpetada: "..sellel ei vea eraelus."
Aga unes helises minu uksekell (imelik, mõtlesin ma, tavaliselt ikka koputatakse (nimelt uksekell ei tööta tegelikkuses)) ja kui ma ukse avasin, seisis seal üks mu esivanemaist (kes ilmsi enam elavate hulgas ei seisa) ja tõi mulle omasõnutsi hilinenud jõulukingituse - roosa küünla. See oli väga ilus ja tähendsulik. Selle peale ärkasingi. Pärast neljatunnist und. Seni olen üllatavalt virk.
Noh, egas midagi, vastu uuele aastale!
Vahepeal on olnud palju pidusid ja pidustusi. Sünnipäev, näiteks, mis kukkus ootamatult välja ühe elu ilusamaina (nagu see esimene jaanuargi). Just seetõttu, et ma ei oodanudki midagi. Ootustest lahtilaskmise meditatsioonid minu lemmikjoogakohas (nagu nimetas seda kohta ka mu õde) on õpetanud mind muutma sündmusi ja päevi enda jaoks ootamatult toredateks, just seetõttu, et ma pole midagi oodanud. Sünnipäeval sain ühe täiesti ootamatu (see on muutumas juba mu parasiitsõnaks!) kingituse ja sama ootamatu külalise ja sellest mulle tol päeval piisaski.
Ja siis oli esikapidu ja mitu jõulupidu ja muidugi aastavahetus ja nüüd algabki jaanuar, mis on alati üks must ja pikk ja külm ja kurb kuu. Ma parem ei ootagi midagi ilusat, nii oskan iga kauni hetke üle rõõmu tunda.
Ja eile hommikul vaatasin "Suve" ja nutsin - need Teele ja Toots olid ju nii ilusad ja õnnelikud. Täiesti opakas ikka.
Ja eile õhtul valasime tina ja minu tinakängar meenutab ankrut. Merele? Või vastupidi -sadamasse?
Ja veel et kass kolis vahepeal parematele jahimaadele, ja sõna otseses mõttes (mitte selles mõttes, et merekooli), nimelt ema sõbranna poja aiaga majja. Seal on tal õues tõelised jahimaad, mida ta siin, pisikeses korteris pidi endale meie kiuste ette kujutama.
Ja kinos olen käinud vahepeal. Ja teatris. Ja lugenud toredaid asju.
Ja mis kõige ootamatum- ma sain kümmekond päeva tagasi autojuhiload! Sooritasin sõidueksami esimese korraga, enneolematu!
Ja Balti Jaama silte on tore kokku lugeda, sest nii muutub elu luuletuseks:
"Kuum lavašš"
"Uus terrass"
Ja kui ma mõned päevad tagasi sõpradele lauamängus jälle kaotasin, alustasin optimistlikult: "Aga kellel ei vea õnnemängus," saades samas aru, et see lause tuleb lõpetada: "..sellel ei vea eraelus."
Aga unes helises minu uksekell (imelik, mõtlesin ma, tavaliselt ikka koputatakse (nimelt uksekell ei tööta tegelikkuses)) ja kui ma ukse avasin, seisis seal üks mu esivanemaist (kes ilmsi enam elavate hulgas ei seisa) ja tõi mulle omasõnutsi hilinenud jõulukingituse - roosa küünla. See oli väga ilus ja tähendsulik. Selle peale ärkasingi. Pärast neljatunnist und. Seni olen üllatavalt virk.
Noh, egas midagi, vastu uuele aastale!
Sunday, November 25, 2012
sünnipäevad ja unenäod
Mul on homme sünnipäev. Pooljaapanlasest sõbranna M. saatis mulle täna selle puhul kirja. Kirjutas muuseas, et ma ikka aeg-ajalt blogiks. Ma siis teen seda veidike.
Nagu sai öeldud, on mul homme sünnipäev. Kook küpseb ahjus. Varsti on esikas, proovid on pikad, mina olen väsinud ja närviline, Ruudit näen vähe, teatriväliseid inimesi üldse mitte. Ja ilmselt seetõttu on mu unenäod muutunud... võib lausa öelda, et pööraseks. Seiklused algavad kohe, kui uinun, ja kestavad varaste hommikutundideni, kui saabub üks näljane teravate hammaste ja küüntega äratus (pean silmas Vaarikat, vabandan oma ebaõnnestunud katse pärast luua huvitav kirjanduslik kujund).
Ühel ööl nägin näiteks sellist õudukat, millesarnast polnud näinud juba aastaid - võpatasin ärkvele ja ei julgenud enam pimedas magama jääda, pidin lambi põlema panema ja vett jooma, enne kui suutsin uinuda. Kusjuures see uni oli alanud ilusaimana, mida olen näinud.
Nimelt istusin pisikeses nõukogudeaegse sisustusega elutoas, linikukesega laual ootasid kohv ja koogid - olin külas. Aga mitte üksi, minu kõrval istus ka üks ammune tuttav (keda ma pole tegelikuses näinud tükk aega, ta pole mulle ammu meeldegi tulnud), nimetagem teda näiteks N.-iks. Me ootasime võõrustajat ja rääkisime juttu, kuni ühel hetkel tunnistasin ma endalegi ootamatult, et armastan ja olin alati palavalt armastanud toda N.-i. Tema vastas, et oli mindki alati armastanud, langes põlvili, ja kinnitas siis, et ei vääri mind, on minu jaoks liiga rikutud ja räpane (me ju tegeleme päevast päeva Goethe tekstiga, ei ole mingi ime, et see ka mu unesid mõjutama hakkab). Igal juhul oli see kõik väga ilus kuni hetkeni, mil tuppa astus korteri perenaine - keskealine tumedapäine naine. Ta rääkis meiega natuke juttu ja läks siis tagumisse tuppa, kuhu pääses elutoast viiva ukse kaudu. Seal hakkas ta kellegagi elavalt vaidlema, tema vestluspartneril tundus olevat vana naise hääl, ta oli kuri ja südikas. Nad vaidlesid soome keeles (???). Tüli kasvas kuni hekeni, mil midagi prantsatas ja meie võõrustaja hüüdis võidurõõmsalt: "Nyt sinä olet kuollut!" ja hakkas õudusfilmilikult naerma. Selge oli see, et teises toas oli toimunud mõrv, me ei saanud põgeneda, sest muidu oleksime isegi langenud selle naise ohvriteks, samuti ei tohtinud me välja näidata, et teises toas toimunut kuulsime. Ja kindlasti ei tohtinud ma anda märku sellest, et ma soome keelest aru saan. Klammerdusin N.-i külge (kes muide oli minu vastu juba vahepeal huvi kaotanud ja üritas mind enda küljest lahti raputada) ja hakkasin naise naastes pudistama soome-eesti segakeelt, et näidata, kui väga ma soome keelt EI OSKA. Naine uuris kahtlustavalt, et miks me nüüd järsku nii lähestiku istume. "Me tykkäme teineteist, aga me ei rakasta teineteist," vastasin ma hästi loogiliselt. Naine jäi vastusega rahule. Ta pinnis meid veel - kust tuleme, kes oleme jne. Ja tema kahtlus kasvas võrdeliselt minu hirmuga, mis omakorda tundus kasvavalt võrdeliselt N.-i vastikusega minu vastu. Nihkusin talle üha lähemale, tema tõmbus minust eemale, lükkas mu värisevaid käsi tagasi ja heitis mulle vihaseid pilke. See olukord kulmineerus tagant toast kosta vana naise hüüdega: "En ole kuollut! Sinä luulit, että olen kuollut! Mutta en ole!" Võpatasime kõik, meie vastas istuv tumedapäine naine tõmbus hetkega kaameks, tema silmad tõmbusid erepunaseks (aju plahavatas, sain ma kohe aru!) ja ta vajus kokku. Tõusime N.-iga püsti ja sammusime aeglaselt teise toa poole. Teadsime, et peame heitma pilgu sellele kellelegi, kes seal oli. N. läks ees, mina tema järel, hoidsin ikka kramplikult kinni tema käest, kuigi see oli tema jaoks juba ammu ilmselgelt ebameeldiv. Jõudsime tagumisse tuppa, mis oli umbne rohupudeleid täis vanainimese magamistuba, ja heitsime pilgu voodile - seal lebas täiskasvanu keha ja lumivalge imikupeaga kiilakas olend, kes naeris: "Mina en kuolle ikinä!" Selle peale ärkasingi. See oli tõesti õudne, ikka tõesti. Ma mõtlen, et huvitav mida Freud sellest kõigest arvaks - tagumise toa koletis, kes ei sure kunagi ja kes räägib millegipärast soome keeles. Ja siis muidugi N., kes mulle küll igavest armastust vannub, aga kui asi tõsiseks läheb, siis eemale tõmbub.
Aga kui ma hakkaks kõikidest oma viimase aja unenägudest siia kirjutama, saaks internet varsti täis. Nii et...
Ma sooviksin sünnipäevakingiks puhkust ja tervist (köha-nohu-kurguvalu luuravad nurga taga), rahu ja õnne, ilusat ilma, õnnestunud proovi ja muidugi palju armastust.
Nagu sai öeldud, on mul homme sünnipäev. Kook küpseb ahjus. Varsti on esikas, proovid on pikad, mina olen väsinud ja närviline, Ruudit näen vähe, teatriväliseid inimesi üldse mitte. Ja ilmselt seetõttu on mu unenäod muutunud... võib lausa öelda, et pööraseks. Seiklused algavad kohe, kui uinun, ja kestavad varaste hommikutundideni, kui saabub üks näljane teravate hammaste ja küüntega äratus (pean silmas Vaarikat, vabandan oma ebaõnnestunud katse pärast luua huvitav kirjanduslik kujund).
Ühel ööl nägin näiteks sellist õudukat, millesarnast polnud näinud juba aastaid - võpatasin ärkvele ja ei julgenud enam pimedas magama jääda, pidin lambi põlema panema ja vett jooma, enne kui suutsin uinuda. Kusjuures see uni oli alanud ilusaimana, mida olen näinud.
Nimelt istusin pisikeses nõukogudeaegse sisustusega elutoas, linikukesega laual ootasid kohv ja koogid - olin külas. Aga mitte üksi, minu kõrval istus ka üks ammune tuttav (keda ma pole tegelikuses näinud tükk aega, ta pole mulle ammu meeldegi tulnud), nimetagem teda näiteks N.-iks. Me ootasime võõrustajat ja rääkisime juttu, kuni ühel hetkel tunnistasin ma endalegi ootamatult, et armastan ja olin alati palavalt armastanud toda N.-i. Tema vastas, et oli mindki alati armastanud, langes põlvili, ja kinnitas siis, et ei vääri mind, on minu jaoks liiga rikutud ja räpane (me ju tegeleme päevast päeva Goethe tekstiga, ei ole mingi ime, et see ka mu unesid mõjutama hakkab). Igal juhul oli see kõik väga ilus kuni hetkeni, mil tuppa astus korteri perenaine - keskealine tumedapäine naine. Ta rääkis meiega natuke juttu ja läks siis tagumisse tuppa, kuhu pääses elutoast viiva ukse kaudu. Seal hakkas ta kellegagi elavalt vaidlema, tema vestluspartneril tundus olevat vana naise hääl, ta oli kuri ja südikas. Nad vaidlesid soome keeles (???). Tüli kasvas kuni hekeni, mil midagi prantsatas ja meie võõrustaja hüüdis võidurõõmsalt: "Nyt sinä olet kuollut!" ja hakkas õudusfilmilikult naerma. Selge oli see, et teises toas oli toimunud mõrv, me ei saanud põgeneda, sest muidu oleksime isegi langenud selle naise ohvriteks, samuti ei tohtinud me välja näidata, et teises toas toimunut kuulsime. Ja kindlasti ei tohtinud ma anda märku sellest, et ma soome keelest aru saan. Klammerdusin N.-i külge (kes muide oli minu vastu juba vahepeal huvi kaotanud ja üritas mind enda küljest lahti raputada) ja hakkasin naise naastes pudistama soome-eesti segakeelt, et näidata, kui väga ma soome keelt EI OSKA. Naine uuris kahtlustavalt, et miks me nüüd järsku nii lähestiku istume. "Me tykkäme teineteist, aga me ei rakasta teineteist," vastasin ma hästi loogiliselt. Naine jäi vastusega rahule. Ta pinnis meid veel - kust tuleme, kes oleme jne. Ja tema kahtlus kasvas võrdeliselt minu hirmuga, mis omakorda tundus kasvavalt võrdeliselt N.-i vastikusega minu vastu. Nihkusin talle üha lähemale, tema tõmbus minust eemale, lükkas mu värisevaid käsi tagasi ja heitis mulle vihaseid pilke. See olukord kulmineerus tagant toast kosta vana naise hüüdega: "En ole kuollut! Sinä luulit, että olen kuollut! Mutta en ole!" Võpatasime kõik, meie vastas istuv tumedapäine naine tõmbus hetkega kaameks, tema silmad tõmbusid erepunaseks (aju plahavatas, sain ma kohe aru!) ja ta vajus kokku. Tõusime N.-iga püsti ja sammusime aeglaselt teise toa poole. Teadsime, et peame heitma pilgu sellele kellelegi, kes seal oli. N. läks ees, mina tema järel, hoidsin ikka kramplikult kinni tema käest, kuigi see oli tema jaoks juba ammu ilmselgelt ebameeldiv. Jõudsime tagumisse tuppa, mis oli umbne rohupudeleid täis vanainimese magamistuba, ja heitsime pilgu voodile - seal lebas täiskasvanu keha ja lumivalge imikupeaga kiilakas olend, kes naeris: "Mina en kuolle ikinä!" Selle peale ärkasingi. See oli tõesti õudne, ikka tõesti. Ma mõtlen, et huvitav mida Freud sellest kõigest arvaks - tagumise toa koletis, kes ei sure kunagi ja kes räägib millegipärast soome keeles. Ja siis muidugi N., kes mulle küll igavest armastust vannub, aga kui asi tõsiseks läheb, siis eemale tõmbub.
Aga kui ma hakkaks kõikidest oma viimase aja unenägudest siia kirjutama, saaks internet varsti täis. Nii et...
Ma sooviksin sünnipäevakingiks puhkust ja tervist (köha-nohu-kurguvalu luuravad nurga taga), rahu ja õnne, ilusat ilma, õnnestunud proovi ja muidugi palju armastust.
Thursday, November 8, 2012
lasteraamatud ja naistemured
Sain juba teise armi otsaesisele. Elu üritab mulle järjepidevalt selgeks teha, et ma olen Harry Potter. Tegelikult tunnen ennast siiski rohkem Pipi Pikksukana Segasummasuvilas. Ikka ja uuesti leian ennast rõõmu tundmast asjade üle, mida ma endal teha luban. Näiteks ühel päeval lõikasin riidekääridga paberit ja rõõmustasin siiralt, et minu selja taga polnud kurja käsitööõpetajat, kes mind selle eest nahutaks. Teinekord söön üksi ära suure tahvli šokolaadi ja mitte keegi ei kutsu mind korrale. Või jooksen poriste saabastega tuppa, kui olen midagi maha unustanud. Või kuulan meelega halba muusikat. Või ei pese mitu päeva nõusid. Või loen Ruudiga tundide kaupa lasteraamatuid, selle asemel, et prooviks ette valmistuda. Ruudi ongi nagu Härra Nilsson, Vaarikas on meie hobune. Arvestades tema segaduse-jalajälge (ja neid tohutuid mööda korterit laiali pillutud kakahunnikuid), annab ta hobuse mõõdu välja küll.
Ja siis mõnel teisel päeval tunnen end Piparkoogimehikesena, selles mõttes, et ma küpsen. Inimesena. Mingi rahu elu suhtes on tõesti pärale saabunud.
Nii et lasteraamatukangelasi, kellega end samastada, on küll. Noh, mainimata jäid ju meie lemmik Vesta-Linne, siis veel Alice Imedemaal, Onu Teodor, Lärmisepa tänava Lotta ja nõnda edasi.
Aga elu on nagu veider pusle - leiad mingi tüki ja siis avastad, et see haagib ju täpselt mõne teise tükiga, mis sul juba aastaid taskus on vedelenud. Tervikpilti veel ei näe, ei tahagi näha, aga tore on vaadata neid pisikesi tükke omavahel sobitumas.
Jutustasin Ruudile, kuidas elu oli siis, kui elektrit veel polnud (sest ma mäletan seda aega ju ise suurepäraselt!). Kui ma olin öelnud, et siis polnud vesitualetti ka ja et käidi vetsus õues, kuivkäimlas, tundis ta siirast muret: "Aga kuidas siis naised pissisid?" Teisel korral ütles ta M.-le väga asjalikult: "Issi, sa küsisid just emmelt, et kas tal on klambripüssi, aga kas sa siis ei tea, et naistel ei ole tööriistu." Ja kord tahtis ta vanaemal aidata naela seina lüüa, sest "see polnud ju üldse naistetöö". Mina talle selliseid asju õpetanud pole, aga samas ei vaidle ma üldse vastu ka, sest tegelikult on ju tore, kui kasvab selliseid noormehi ka, kes arvavad, et naistel ei peakski tööriistu olema ja löövad ise neile naelad seina. Naiste tööriistad olgu kudumisvardad ja koogivormid. Ilma naljata, ma ainult kooks ja küpsetaks, kui aega oleks.
Ja siis mõnel teisel päeval tunnen end Piparkoogimehikesena, selles mõttes, et ma küpsen. Inimesena. Mingi rahu elu suhtes on tõesti pärale saabunud.
Nii et lasteraamatukangelasi, kellega end samastada, on küll. Noh, mainimata jäid ju meie lemmik Vesta-Linne, siis veel Alice Imedemaal, Onu Teodor, Lärmisepa tänava Lotta ja nõnda edasi.
Aga elu on nagu veider pusle - leiad mingi tüki ja siis avastad, et see haagib ju täpselt mõne teise tükiga, mis sul juba aastaid taskus on vedelenud. Tervikpilti veel ei näe, ei tahagi näha, aga tore on vaadata neid pisikesi tükke omavahel sobitumas.
Jutustasin Ruudile, kuidas elu oli siis, kui elektrit veel polnud (sest ma mäletan seda aega ju ise suurepäraselt!). Kui ma olin öelnud, et siis polnud vesitualetti ka ja et käidi vetsus õues, kuivkäimlas, tundis ta siirast muret: "Aga kuidas siis naised pissisid?" Teisel korral ütles ta M.-le väga asjalikult: "Issi, sa küsisid just emmelt, et kas tal on klambripüssi, aga kas sa siis ei tea, et naistel ei ole tööriistu." Ja kord tahtis ta vanaemal aidata naela seina lüüa, sest "see polnud ju üldse naistetöö". Mina talle selliseid asju õpetanud pole, aga samas ei vaidle ma üldse vastu ka, sest tegelikult on ju tore, kui kasvab selliseid noormehi ka, kes arvavad, et naistel ei peakski tööriistu olema ja löövad ise neile naelad seina. Naiste tööriistad olgu kudumisvardad ja koogivormid. Ilma naljata, ma ainult kooks ja küpsetaks, kui aega oleks.
Sunday, October 14, 2012
koogid ja kärud
Kirjutasin mõni aeg tagasi ühe eufoorilise postituse oma toiduvalmistamise teemal. Tagasihoidlikusest ja ajapuudusest olen jätnud vähemalt kümme korda uuesti samasuguse postituse kirjutamata. Teisisõnu, ma üllatan end ikka pidevalt.
Eilegi keetsin kodusolevatest ainetest kokku nii hea supi, et aina imestasin. Ja just valmis jälle üks neist improviseeritud retsepitiga kookidest, mille olen nõus mõne minutiga tervelt alla kugistama.
Ma olen ikka tõesti hea koduperenaine, vähemalt selles osas, mis puutub toiduvalmistamisse (khm, koristamise kohapealt ei saa seda vist kohe kindlasti ütelda), vähemalt siis, kui mul selleks aega on, mida kahjuks ei juhtu väga tihti. Ma tõesti imestan, et ma seni pole märganud oma ukse taga pikka austajate ja kosilaste rivi. Nad lihtsalt ei tea, millise aardega tegu, tahaksin ma seepeale kosta, aga tõde on see, et ühelegi meessoost olendile pole minu toidud kunagi eriti maitsenud. Sõber K. ütles mulle ju aastaid tagasi, kui teda endale külla sööma kutsusin: "Aga sa ei oska ju süüa teha!". Ja senini, kui ta külla tuleb, pakun talle kooki värisevate kätega ja piilun silmanurgast, et kas tõesti on nii hull. Kiitnud ta mind igaljuhul senini ei ole.
Ühesõnaga, mul on kõht täis ja süda paha sellest imelisest kama-kohupiimakoogist, mille peale Ruudi tegi demonstratiivselt "mmmm! väga maitsev!" ja suundus pärast esimest ampsu diivanile koomiksit lugema.
Ma olen lihtsalt see avastamata talent. Piinatud geenius. Nuuks.
Ja sellest veel ka, et mõned nädalad tagasi sõitsin peaaegu ühele naisele jalgrattaga otsa. See oli siiski PEAAEGU, aga andis talle ometi piisavalt põhjust, et panna telefon, millesse ta oli enne midagi väga närviliselt seletanud, kõrvale ja minu peale karjuma hakata. Vabandasin mitmeid kordi ja kimasin minema, nutt kurgus. Tema oli kahtemta tegelikult rahul - ta oli saanud oma terve päeva pinged ja stressid ühe korraga minu peal maandatud. Mõne päevad tagasi sõideti mulle lapsevankriga otsa. Vaatasin selja taha ja vabandasin instinktiivselt, andmata endale aru, et ma EI PEA vabandama selle eest, et MULLE otsa sõidetakse, et ma üldse mööda tänavat kõnnin. Käru lükkav noor ema põrnitses mind vihaselt ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "Äääh!". Et tema meelest ma siiski oleksingi tõesti pidanud vabandama selle eest, et ma tänaval kõnnin, ja sellestki ei tundunud talle olevat küllalt. Jalutasin hämmingus edasi ja mõtlesin, et kui mul endal last ei oleks, hakkaksin nüüd ilmselt kõiki noori emasid koos nende titekärudega vihkama. Aga jah, samas saan aru, et need magamata ööd, need Soomes töötavad isad, kõhugaasidega beebid, ebamugavad kärurattad, liiga targad ämmad, tädid ja arstid...
Aga mina olen kõrvapõletikus. Juba mitmendat päeva. Antibiootikumid ja puha. Homme on üle väga tüki aja etendus.
Eilegi keetsin kodusolevatest ainetest kokku nii hea supi, et aina imestasin. Ja just valmis jälle üks neist improviseeritud retsepitiga kookidest, mille olen nõus mõne minutiga tervelt alla kugistama.
Ma olen ikka tõesti hea koduperenaine, vähemalt selles osas, mis puutub toiduvalmistamisse (khm, koristamise kohapealt ei saa seda vist kohe kindlasti ütelda), vähemalt siis, kui mul selleks aega on, mida kahjuks ei juhtu väga tihti. Ma tõesti imestan, et ma seni pole märganud oma ukse taga pikka austajate ja kosilaste rivi. Nad lihtsalt ei tea, millise aardega tegu, tahaksin ma seepeale kosta, aga tõde on see, et ühelegi meessoost olendile pole minu toidud kunagi eriti maitsenud. Sõber K. ütles mulle ju aastaid tagasi, kui teda endale külla sööma kutsusin: "Aga sa ei oska ju süüa teha!". Ja senini, kui ta külla tuleb, pakun talle kooki värisevate kätega ja piilun silmanurgast, et kas tõesti on nii hull. Kiitnud ta mind igaljuhul senini ei ole.
Ühesõnaga, mul on kõht täis ja süda paha sellest imelisest kama-kohupiimakoogist, mille peale Ruudi tegi demonstratiivselt "mmmm! väga maitsev!" ja suundus pärast esimest ampsu diivanile koomiksit lugema.
Ma olen lihtsalt see avastamata talent. Piinatud geenius. Nuuks.
Ja sellest veel ka, et mõned nädalad tagasi sõitsin peaaegu ühele naisele jalgrattaga otsa. See oli siiski PEAAEGU, aga andis talle ometi piisavalt põhjust, et panna telefon, millesse ta oli enne midagi väga närviliselt seletanud, kõrvale ja minu peale karjuma hakata. Vabandasin mitmeid kordi ja kimasin minema, nutt kurgus. Tema oli kahtemta tegelikult rahul - ta oli saanud oma terve päeva pinged ja stressid ühe korraga minu peal maandatud. Mõne päevad tagasi sõideti mulle lapsevankriga otsa. Vaatasin selja taha ja vabandasin instinktiivselt, andmata endale aru, et ma EI PEA vabandama selle eest, et MULLE otsa sõidetakse, et ma üldse mööda tänavat kõnnin. Käru lükkav noor ema põrnitses mind vihaselt ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "Äääh!". Et tema meelest ma siiski oleksingi tõesti pidanud vabandama selle eest, et ma tänaval kõnnin, ja sellestki ei tundunud talle olevat küllalt. Jalutasin hämmingus edasi ja mõtlesin, et kui mul endal last ei oleks, hakkaksin nüüd ilmselt kõiki noori emasid koos nende titekärudega vihkama. Aga jah, samas saan aru, et need magamata ööd, need Soomes töötavad isad, kõhugaasidega beebid, ebamugavad kärurattad, liiga targad ämmad, tädid ja arstid...
Aga mina olen kõrvapõletikus. Juba mitmendat päeva. Antibiootikumid ja puha. Homme on üle väga tüki aja etendus.
Friday, October 5, 2012
Vaarikas
Tegelikult olen ma sunnitud tunnitsama, et kui keegi küsiks minult nüüd nõu, kas võtta kass või mitte (pisikesse linnakorterisse), siis ma soovitaks... et mitte. Ja jah, ma tunnen juba endal M.-i aga-ma-ju-ütlesin-sulle-pilku. Ta ütles jah, paljud inimesed ütlesid, aga mina mäletasin kassipidamisega seonduvalt oma eelmist kassi (kes praegu ema juures elab), seda pehmet ja karvast Sofit, kes on terve elu ainult inimeste süles ja jalgade vastas nurrunud ja kes ilmselt pole oma küüntest ja teravatest hammastest vist isegi teadlik (ja kes on lisaks veel ka tumm). Sellise kassi üle ma ei nuriseks. Miskipärast olin ma oma kassidega seonduvast mälust ära kustutanud Peetri ja Joosepi ja mälestused elust kassi terrori all (näiteks selle, kuidas külalised ei soostunud saapaid jalast võtma, selle, kuidas me televiisort vaatasime - suur tugev padi ründamisvalmilt käes, püksisäärtest leitud kassiküüned, need lõputud armid ja muidugi... selle kusehaisu). Noh, Vaarikas on rohkem Peetri ja Joosepi tüüpi kass. Ööseks oleme sunnitud ta vannituppa kinni panema, sest esiteks ei saaks me muidu üldse öösel magada ja teiseks ei jääks Ruudist muidu ilmselt hommikuks midagi järele. Päevad mööduvad Vaarikat Ruudi küljest lahti kangutades (ja oma haavu tohterdades) ja mingist lugemisest-istumisest-võimlemisest-mediteerimisest ei ole enam juttugi. Aga eks ta on veel laps, lohutan ma ennast.
Järgmisena plaanis võtta koer.!
Nali, eks! Huuh.
Järgmisena plaanis võtta koer.!
Nali, eks! Huuh.
Sunday, September 30, 2012
hambad
Ühel õhtul, kui Ruudi üritas jälle hambapesust kõrvale hiilida ja ma talle jälle sööbikust ja pisikust rääkisin ja ütlesin, et mina väga tahaksin, et temal oleksid kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast kõik hambad ikka suus, ohkas tema pärast paljutähenduslikku pausi: "Lapsed ei saa oma emmedele kõike lubada."
"Mida sa mulle siis lubada ei saa?" imestasin.
"Seda, et mul oleksid hambad alati suus," vastas tema.
"Mida sa mulle siis lubada ei saa?" imestasin.
"Seda, et mul oleksid hambad alati suus," vastas tema.
Monday, September 17, 2012
vana mesi ja uued relvad
Eile õhtul, kui Ruudi oma tee sisse mett segas, peatus ta ootamatult, pöördus minu poole ja küsis murelikult: "Aga mida inimene mesilastele vastu annab?"
Olin sunnitud vastama, et ega väga vist ei anna midagi.
"Aga siis mesilased saavad ju kurvaks," arvas Ruudi.
Sellele järgnes pikk vestlus loodusest, selle hoidmisest, mõistlikust tarbimisest, võimalikult väheste uute asjade soetamisest, riiete ringlusest ja muust seesugusest.
"Mina teen alati loodusele head," lubas Ruudi jutu lõpuks. "Kui ma lähen metsa jahile, siis ma jätan mõned loomad ikka alles. Ja kui ma puid raiun, siis ma jätan mõned puud alles, siis ma saan hingata. Ja oma vana mee ma viin mesilastele!"
Täna rääkisime sõprusest ja oma asjade laenamisest.
"Jah, ja kui kellelelgi näiteks ei ole MITTE ÜHTEGI RELVA, siis ma kindlasti laenan talle mõne oma relva," lubas Ruudi väga sõbralikult. Ma mõtlen ka, et vaene inimene, kellel ei ole MITTE AINSAMATKI relva, kuidas nii küll elada saab!
Muidu kõik on kenasti, minu elus, ma mõtlen.
Ja õnneks M. seletas täna Ruudile, et mesinikud on tegelikult mesilaste vastu väga kenad.
Olin sunnitud vastama, et ega väga vist ei anna midagi.
"Aga siis mesilased saavad ju kurvaks," arvas Ruudi.
Sellele järgnes pikk vestlus loodusest, selle hoidmisest, mõistlikust tarbimisest, võimalikult väheste uute asjade soetamisest, riiete ringlusest ja muust seesugusest.
"Mina teen alati loodusele head," lubas Ruudi jutu lõpuks. "Kui ma lähen metsa jahile, siis ma jätan mõned loomad ikka alles. Ja kui ma puid raiun, siis ma jätan mõned puud alles, siis ma saan hingata. Ja oma vana mee ma viin mesilastele!"
Täna rääkisime sõprusest ja oma asjade laenamisest.
"Jah, ja kui kellelelgi näiteks ei ole MITTE ÜHTEGI RELVA, siis ma kindlasti laenan talle mõne oma relva," lubas Ruudi väga sõbralikult. Ma mõtlen ka, et vaene inimene, kellel ei ole MITTE AINSAMATKI relva, kuidas nii küll elada saab!
Muidu kõik on kenasti, minu elus, ma mõtlen.
Ja õnneks M. seletas täna Ruudile, et mesinikud on tegelikult mesilaste vastu väga kenad.
Sunday, September 2, 2012
relvad ja kleidid
Ruudi arvab nüüd, et ta peaks ümber nimetatama Kahuriks. Sest ta on omasõnutsi "selline poiss, kes armastab väga relvi". Korra varem on ta ütelnud, et ta on "selline vanem vend, kes armastab tüdrukuid, suuri poisse ja relvi". Vanem vend on ta muidugi meie kiisule Vaarikale, kes sai oma nime Ruudi lemmikkaisulooma Maasika järgi.
Vaarikas just näribki praegu ma jalgu. Ja oeh, see kassipidamine on ikka raskem, kui ma ette kujutasin/mäletasin. Nagu kahe lapsega, ma ütlen.
Aga igaljuhul on Ruudi keeranud oma elus uue lehe. "Ma enam ei mängi tüdrukut," ütles ta ükskord otsustavalt. "Sest vanemad vennad ei mängi tüdrukuid ega titasid." Nüüd on siis ainult relvad.
See tüdrukumängimise periood oli muide väga pikk ja ma ei ole sellest siia kordagi kirjutanud, sest see oli teema, millesse ma ei osanud kuidagi suhtuda ja millest ma pigem vaikisin, et mitte üheltki "targemalt emalt" mingeid "õigeid" näpunäiteid saada. Igaluhul käis Ruudi meil terve suve kodus (oleks meeleldi ka õues käinud, aga ma ei lubanud) kleidiga, kandis juustes patsikumme ja klambreid ja rääkis koguaeg, et talle meeldivad ainult tüdrukute asjad ja roosa värv. Oma kleit oli tal sellepärast, et ma ei tahtnud ühel hetkel enam oma roosasid riideid tema moosiplekkide meelevalda ohverdada. Nüüd on aga tema roosalilleline kaltsukakleit kusagil unustatult tolmumas ja nagu ma juba ütlesin, on Ruudi keeranud oma elus uue lehekülje. Vägivaldse vanema venna lehekülje.
Peaks äkki ise ka uue lehekülje keerama.
Vaarikas just näribki praegu ma jalgu. Ja oeh, see kassipidamine on ikka raskem, kui ma ette kujutasin/mäletasin. Nagu kahe lapsega, ma ütlen.
Aga igaljuhul on Ruudi keeranud oma elus uue lehe. "Ma enam ei mängi tüdrukut," ütles ta ükskord otsustavalt. "Sest vanemad vennad ei mängi tüdrukuid ega titasid." Nüüd on siis ainult relvad.
See tüdrukumängimise periood oli muide väga pikk ja ma ei ole sellest siia kordagi kirjutanud, sest see oli teema, millesse ma ei osanud kuidagi suhtuda ja millest ma pigem vaikisin, et mitte üheltki "targemalt emalt" mingeid "õigeid" näpunäiteid saada. Igaluhul käis Ruudi meil terve suve kodus (oleks meeleldi ka õues käinud, aga ma ei lubanud) kleidiga, kandis juustes patsikumme ja klambreid ja rääkis koguaeg, et talle meeldivad ainult tüdrukute asjad ja roosa värv. Oma kleit oli tal sellepärast, et ma ei tahtnud ühel hetkel enam oma roosasid riideid tema moosiplekkide meelevalda ohverdada. Nüüd on aga tema roosalilleline kaltsukakleit kusagil unustatult tolmumas ja nagu ma juba ütlesin, on Ruudi keeranud oma elus uue lehekülje. Vägivaldse vanema venna lehekülje.
Peaks äkki ise ka uue lehekülje keerama.
Friday, August 24, 2012
suvelõpud
Sügis oleks nagu saabunud ja mina ravin ennast sügiseti kahe looga: selle ja sellega. Noh, ja muidugi see, sest vaatamata sellele, et ma olen ema, jään ma igavesti siiski ka emoks (see nutikas kalambuur ei ole mu enda välja mõeldud!). Noh, ja siis veel...
Eile käisin elus esimest korda peol tantsimas. Ja mõtlesin, et miks ma küll varem pole nii teinud. See, et sellistel pidudel peab midagi tarbima või kellegagi suhtlema, on müüt. Vahel ju võib vahetada ööune mõnetunnise tantsusessiooni vastu. Keha ütleb aitäh.
Üldse olen viimasel ajal ootamatult palju inimesi näinud ja ootamatult suures trajektooris ringi liikunud.
Ja kui ma D.-ga kokku pidin saama, ütlesin talle telefonis: "Mul lõppeb nii kolme-nelja ajal."
"Töö või?" küsis ta.
"Ei, proov. Või tähendab jah, töö. Töö? Jah, töö." Täiesti harjumatu mõte.
Eile käisin elus esimest korda peol tantsimas. Ja mõtlesin, et miks ma küll varem pole nii teinud. See, et sellistel pidudel peab midagi tarbima või kellegagi suhtlema, on müüt. Vahel ju võib vahetada ööune mõnetunnise tantsusessiooni vastu. Keha ütleb aitäh.
Üldse olen viimasel ajal ootamatult palju inimesi näinud ja ootamatult suures trajektooris ringi liikunud.
Ja kui ma D.-ga kokku pidin saama, ütlesin talle telefonis: "Mul lõppeb nii kolme-nelja ajal."
"Töö või?" küsis ta.
"Ei, proov. Või tähendab jah, töö. Töö? Jah, töö." Täiesti harjumatu mõte.
Sunday, August 19, 2012
hapukurgihooaeg
Mis siis vahepeal on juhtunud?
Näiteks, kui ma Ruudile turult haupukurke ostsin, küsis müüa vene keeles, et kas ma ostan neid oma vennale. Ütlesin, et ikka pojale.
"Eta tvoi rebjonok? Njet!" hüüatas müüa.
"A skolka tebja ljet?" küsis ta siis.
"Tvatsat pjat."
"Njet," ütles müüa resoluutselt. "Pitnatsat!"
Egas midagi, ega mul tema otsusekindlusega polnud mõtet vaielda.
Ja samal õhtul, kui me Ruudiga lemmikloomatarvete poest välja astusime, tõi üks vene vanaema oma jonnivale lapselapsele eeskujuks Ruudit. "Vaata, see poiss üldse ei jonni. Aga miks sina jonnid? No vaata, kui hästi see poiss käitub. Ja see tüdruk ka," osutas ta minule. "Vaata, need lapsed oskavad käituda."
Ausalt, väsitab tegelikult.
Aga selles poes käisime me muidugi sellepärast, et meil on nüüd kodus viienädalane Vaarikas, pisike musta-valge kirju kassipoeg.
Olin just Amsterdamis (jah, see on asi, mida ma olen vahepeal teinud - natuke reisinud) ja tõotasin S.-le, et järgmise kassi, mida pakutakse, ma võtan (noh, teate, neid kasse, kellest keegi tahab lahti saada ja kellele keegi kodu otsib, on ju pidevalt nii palju). Ja siis me läksime välja ja astusime sisse ühte kirikusse (eriti tähendusrikas koht) ja õde helistas ja PALUS, et ma võtaksin endale ühe filmivõtetelt ülejäänud kiisupoja. Ja siis mul ei jäänudki muud üle. Praegu nad mürgeldavad Ruudiga.
Ja veel olen neli korda teatris käinud, ühe korra positiivselt jahmatatud saanud. Moosi olen keetnud kaksteist purki. Kooki olen teinud, koristanud vähe, päevitanud üldse mitte, trenni teimnud mõõdukalt, lugenud vähe, šokolaadi söönud - üllatus-üllatus - väga palju.
Aga üldiselt jah, M. arvas, et ma peaksin iga kord ühe euro maksma, kui ma jälle ütlen, et mul on juhe koos. Ma ei olnud sellega nõus - kust ma sellised summad peaksin välja võtma! Eriti arvestades seda, et kõik raha, mis ma vähegi kusagilt saan, jookseb otse mu sõiduõpetaja taskusse. Nojah, kui ma ühel päeval kurtsin, et mul pole ühtegi hobi, osutas M., et autokool ju ongi minu hobi. Jah, kui mõni käib aastast aastasse paar korda nädalas tennist mängimas (ja makasab selle eest päris palju), siis mina käin samamoodi sõidutunde võtmas. Eks see vist nii jääbki. Viisteist aastat veel ja siis saab juba Ruudi hakata mind õpetama.
Aga korraks Eestist ära saada oli tore.
Ja proovid on alanud. Ergo suvi on läbi.
Näiteks, kui ma Ruudile turult haupukurke ostsin, küsis müüa vene keeles, et kas ma ostan neid oma vennale. Ütlesin, et ikka pojale.
"Eta tvoi rebjonok? Njet!" hüüatas müüa.
"A skolka tebja ljet?" küsis ta siis.
"Tvatsat pjat."
"Njet," ütles müüa resoluutselt. "Pitnatsat!"
Egas midagi, ega mul tema otsusekindlusega polnud mõtet vaielda.
Ja samal õhtul, kui me Ruudiga lemmikloomatarvete poest välja astusime, tõi üks vene vanaema oma jonnivale lapselapsele eeskujuks Ruudit. "Vaata, see poiss üldse ei jonni. Aga miks sina jonnid? No vaata, kui hästi see poiss käitub. Ja see tüdruk ka," osutas ta minule. "Vaata, need lapsed oskavad käituda."
Ausalt, väsitab tegelikult.
Aga selles poes käisime me muidugi sellepärast, et meil on nüüd kodus viienädalane Vaarikas, pisike musta-valge kirju kassipoeg.
Olin just Amsterdamis (jah, see on asi, mida ma olen vahepeal teinud - natuke reisinud) ja tõotasin S.-le, et järgmise kassi, mida pakutakse, ma võtan (noh, teate, neid kasse, kellest keegi tahab lahti saada ja kellele keegi kodu otsib, on ju pidevalt nii palju). Ja siis me läksime välja ja astusime sisse ühte kirikusse (eriti tähendusrikas koht) ja õde helistas ja PALUS, et ma võtaksin endale ühe filmivõtetelt ülejäänud kiisupoja. Ja siis mul ei jäänudki muud üle. Praegu nad mürgeldavad Ruudiga.
Ja veel olen neli korda teatris käinud, ühe korra positiivselt jahmatatud saanud. Moosi olen keetnud kaksteist purki. Kooki olen teinud, koristanud vähe, päevitanud üldse mitte, trenni teimnud mõõdukalt, lugenud vähe, šokolaadi söönud - üllatus-üllatus - väga palju.
Aga üldiselt jah, M. arvas, et ma peaksin iga kord ühe euro maksma, kui ma jälle ütlen, et mul on juhe koos. Ma ei olnud sellega nõus - kust ma sellised summad peaksin välja võtma! Eriti arvestades seda, et kõik raha, mis ma vähegi kusagilt saan, jookseb otse mu sõiduõpetaja taskusse. Nojah, kui ma ühel päeval kurtsin, et mul pole ühtegi hobi, osutas M., et autokool ju ongi minu hobi. Jah, kui mõni käib aastast aastasse paar korda nädalas tennist mängimas (ja makasab selle eest päris palju), siis mina käin samamoodi sõidutunde võtmas. Eks see vist nii jääbki. Viisteist aastat veel ja siis saab juba Ruudi hakata mind õpetama.
Aga korraks Eestist ära saada oli tore.
Ja proovid on alanud. Ergo suvi on läbi.
Sunday, July 22, 2012
eufooriline
appi kui hea koogi ma tegin see lihtsalt ei ole võimalik kui hea kokk ma olen ja kusjuures ma tegin jälle ilma retseptita no geenius ma ütlen
puhkus
Uku Masing: "...me võime täielikult nüristuda, end läbi elu vedada, end piinata jne., kuid meil ei ole mingit õigust üldistada oma äpardumist üldiseks ja ületamatuks eksistentsiaalseks lootusetuseks või olemasolu mõttetuseks."
Ja mis mina vahepeal teinud olen? Ülikooli ära lõpetanud, käinud maal tööd tegemas (etendusi mängimas) ja linnas puhkamas, sõitnud mööda Eestimaad ringi, veetnud päeva Stockholmis ülerahavastatud lastemuuseumis, söönud palju marju ja palju jäätist, lugenud inspireerivaid raamatuid, vaadanud ära paar toredat filmi, näinud väga vähe sõpru, käinud Ruudiga mänguväljakutel ja jalgrattaga sõitmas, jooksnud ja ujunud, isegi natuke päevitanud ja ohtrates kogustes autosõitu harjutanud (ei, load veel ei terenda ja jah, ma olen nüüd juba ka SÕIDUTUNNI AJAL nutma hakanud).
Ja veel? TÜLID ÄRA KLATTINUD (!!!) ja endale lõpuks lennupiletid ära ostnud. Ma ikkagi sõidan üksinda mõneks päevaks puhkama (et sellest pikast linnas puhkaisest puhata).
LindaGrill 2012 on tulekul!
Ja mis mina vahepeal teinud olen? Ülikooli ära lõpetanud, käinud maal tööd tegemas (etendusi mängimas) ja linnas puhkamas, sõitnud mööda Eestimaad ringi, veetnud päeva Stockholmis ülerahavastatud lastemuuseumis, söönud palju marju ja palju jäätist, lugenud inspireerivaid raamatuid, vaadanud ära paar toredat filmi, näinud väga vähe sõpru, käinud Ruudiga mänguväljakutel ja jalgrattaga sõitmas, jooksnud ja ujunud, isegi natuke päevitanud ja ohtrates kogustes autosõitu harjutanud (ei, load veel ei terenda ja jah, ma olen nüüd juba ka SÕIDUTUNNI AJAL nutma hakanud).
Ja veel? TÜLID ÄRA KLATTINUD (!!!) ja endale lõpuks lennupiletid ära ostnud. Ma ikkagi sõidan üksinda mõneks päevaks puhkama (et sellest pikast linnas puhkaisest puhata).
LindaGrill 2012 on tulekul!
Sunday, June 17, 2012
huumorit
Pühendusega kursaõde K.J.-le:
M. viksis oma musti kingi ja Ruudi uuris seepeale: "Issi, kas su kingad on tehtud aafriklase nahast?"
Ja täna:
"Ruudi, palun ära pane enam suhu asju, mida sa maast leiad."
"Ei pane." Pikk paus. "Aga kui midagi huvitavat jälle leidub, ainult siis panen."
M. viksis oma musti kingi ja Ruudi uuris seepeale: "Issi, kas su kingad on tehtud aafriklase nahast?"
Ja täna:
"Ruudi, palun ära pane enam suhu asju, mida sa maast leiad."
"Ei pane." Pikk paus. "Aga kui midagi huvitavat jälle leidub, ainult siis panen."
Wednesday, June 13, 2012
minu uus
Eile oli üks hüsteeriline päev. Algas nutmise ja tülitsemitega, jätkus bakalaureusekomisjoni ette minemisega, seejärel veel natuke nutmist, tülitsemisi ja tujutsemisi, siis sõidutund (minu elu kõige piinarikkamad kolmveerandtunnid on möödunud selles tumehallis Audis) ja siis sai mul kõigest villand, ma suundusin rattapoodi ja ostsin endale jalgratta. Kuna ma olin sellest ammu mõelnud ja rihtinud seda endale koolilõpukingiks, siis ma ei suutnud välja mõelda selleks paremat hetke. Sõitsin oma uue iludusega mööda linna ja ütlesin endale: "Palju õnne kooli lõpetamise puhul!" Ja siis ma läksin jooksma ja siis ma sõin hästi palju šokolaadi ja siis ma ajasin Ruudiga hea-tuju-juttu ja siis ma lappisin ära tülid ja mängisin ära etenduse ja lõpuks mul oligi tuju hea. Ja mul on hea meel! Mul hakkaski juba vahepeal natuke kahju, et see kool ära lõppeb, aga siiski... oo, ei, mul ei ole kahju. Kolm etendust ja lõpuaktus veel. Huuh.
Aga pühapäeval käisin K. juures kilesaunas ja imetlesin tema pooleliolevat maja ja unistusi ja plaane. Küsisin, kas teda ei kohuta see mõte, et siia ma nüüd terveks eluks jään ja siia mind maetakse ka. Ta ütles, et ei kohuta.
Ja kui kellelgi tekkis küsimus, mis värvi mu uus ratas on, siis... noh, mis värvi MINU ratas ikka on? Otseloomulikult ŠOKOLAADIpruun!
Aga pühapäeval käisin K. juures kilesaunas ja imetlesin tema pooleliolevat maja ja unistusi ja plaane. Küsisin, kas teda ei kohuta see mõte, et siia ma nüüd terveks eluks jään ja siia mind maetakse ka. Ta ütles, et ei kohuta.
Ja kui kellelgi tekkis küsimus, mis värvi mu uus ratas on, siis... noh, mis värvi MINU ratas ikka on? Otseloomulikult ŠOKOLAADIpruun!
Monday, June 4, 2012
ära
Kui ma ei ole ammu kirjutanud midagi oma elus toimuvast, siis põhjuseks on see, et midagi väga ei toimugi. Kui ma paar päeva tagasi sõitsin M.-ga koos trammis ja ta hiljem ütles, et ma olin kuidagi ära olnud ja ma hakkasin selle üle juurdlema, miks ja kuhu ära ma siis kadusin, saingi aru, et olin jäänud mõtlema selle üle, et ma mitte midagi ei tee. Nagu ikka - alati on kiire, kusagile ega midagi ei jõua, aga tegelikult ei tee ma midagi. Juba märtsikuust peale ei ole mul proove, aprillikuust peale ei ole mul enam asja kooli, nädalaid ei ole ma käinud trennis ega näinud sõpru, ei ole väga palju lugenud, ei ole käinud kordagi teatris (kinost rääkimata), isegi koristada ega süüa teha ei ole ma jõudnud (kui ma juba sööki mainin, siis terve õhtu, öö ja hommiku olen veetnud VAHUKOOREST unistades, pean siiski Ruudi eilset haigust trotsides poodi jõudma). Aga hoolimata kõigest olen ma vist üle väga ja väga pika aja õnnelik, asjad on nagu paika loksunud. Saatsin just kirja, et ma siiski ei sõida suvel Prantsusmaale (kuhu ma vahepeal olin plaaninud minna), sest tung ära-ja-nii-kaugele-ja-nii-kauaks-kui-võimalik on vist kadunud.
Üks tore asi siiski juhtus. Jalutasime nii nädal tagasi Ruudiga Kalamajas ringi. Õigemini mina jalutasin, tema sõitis rattaga. Ja siis ta kukkus, lendas koos rattaga külili. Suures hädas üritas ta muidugi minust kinni haarata, sai sõrmede vahele mu püksisääre, minul juhtusid jalas olema lõdva kummiga haaremipüksid, mis sellise ootamatu tõmbamise peale muidugi alla vajusid ja vastu maad prantsatanud leksu alla kinni jäid. Nii ma siis seal seisin sekundi murdosa, juureldes selle üle, mida üks hea ema selles olukorras teeks - kas tõstaks kõigepealt püsti nutva lapse koos rattaga või tõmbaks üles oma täiesti alla tõmmaud püksid (JA me ei olnud sellel tänaval sugugi üksi!). Mina otsustasin siiski teise variandi kasuks, ja sellest polnud hullu midagi, sest nagu selgus, ei olnud Ruudi saanud üldse haiget, ta oli sellest külili prantsatamsisest ainult ehmatanud. Ja kui ma ta uuesti ratta selga upitasin, näitas ta teisel pool teed mulle oma lasetaiakaaslast, kes parasjagu oma isaga (!!!) kodu poole jalutas. Super!
Ootan K. saunapidu.
Üks tore asi siiski juhtus. Jalutasime nii nädal tagasi Ruudiga Kalamajas ringi. Õigemini mina jalutasin, tema sõitis rattaga. Ja siis ta kukkus, lendas koos rattaga külili. Suures hädas üritas ta muidugi minust kinni haarata, sai sõrmede vahele mu püksisääre, minul juhtusid jalas olema lõdva kummiga haaremipüksid, mis sellise ootamatu tõmbamise peale muidugi alla vajusid ja vastu maad prantsatanud leksu alla kinni jäid. Nii ma siis seal seisin sekundi murdosa, juureldes selle üle, mida üks hea ema selles olukorras teeks - kas tõstaks kõigepealt püsti nutva lapse koos rattaga või tõmbaks üles oma täiesti alla tõmmaud püksid (JA me ei olnud sellel tänaval sugugi üksi!). Mina otsustasin siiski teise variandi kasuks, ja sellest polnud hullu midagi, sest nagu selgus, ei olnud Ruudi saanud üldse haiget, ta oli sellest külili prantsatamsisest ainult ehmatanud. Ja kui ma ta uuesti ratta selga upitasin, näitas ta teisel pool teed mulle oma lasetaiakaaslast, kes parasjagu oma isaga (!!!) kodu poole jalutas. Super!
Ootan K. saunapidu.
Thursday, May 31, 2012
kühvel kaasa
Sellest unustasin kirjutada, et kui me emadepäeval vanaema hauale läksime ja ma Ruudile täpselt seletasin, mis ja milleks surnuaed üldse on, siis ta vaimustus sellest mõttest ja hüüdis: "Võtame siis kühvli ka kaasa ja kaevame maa sisse augu ja vaatame, kas me leiame maa alt surnud inimesi!"
Õues on jahe ja mina teen endiselt reisiplaane. Olin pikalt-pikalt haige ja nüüd valutab ainult natuke kurk.
Õues on jahe ja mina teen endiselt reisiplaane. Olin pikalt-pikalt haige ja nüüd valutab ainult natuke kurk.
Monday, May 21, 2012
putukad ja liiga lühike mees
Nägin juba mõnda aega tagasi unes, et sattusin ajamasinaga tulevikku, nii mitusada aastat ajas edasi. Otseloomulikult (nagu minu ökokatastroofidele aldis alateadvus suudab välja mõelda) oli kõik hävinenud - nii inimesed, loomad, taimed kui üldse kõik ilus ja looduslik. Jalutasin siis koos sõbraga (kellega, ei mäleta) trööstitult ringi - kõik oli hall ja meenutas tohutut prügimäge - inimesed olid enne täielikku väljasuremist (õigemini massienesetappu) suutnud ka kogu planeedi hävitada. Õhtu saabudes tundsime aga, et midagi nagu hakkas toimuma, mingi kummaline eelaimdus oli õhus. Ronisime siis mingite vanade roostetavate raudehitiste sisse peitu ja nägimegi, kuidas päeval nii vaikne ja hüljatud maa lõi järsku kihama - kõikjalt ronis välja hiiglasikke, nii viie meetri kõrguseid putukaid. Nad asusid oma suurte lõugade, kombitsate ja iminappadega haarama, mäluma ja ümbertöötlema kõike, mis neile ette jäi. Ainult nii ju saabki kõik taastuda, mõistsin õnnelikult. Missugune muu liik suudaks nii kiiresti nii suuri koguseid materjali hävitada ja ümbertöödelda. Tundsin end nii rahunenuna, et võisin selle peale lausa üles ärgata. Enam ma ei murtese. Mis siin ikka nii väga seda prügi sorteerida ja kilekotte uuesti kasutada - hiigelputukad ju töötlevad mõnesaja aasta pärast selle kõik ise ümber.
Ruudi aga paneb jätkuvalt kilde. Täna hommikul ütles ta mulle ilusti, et "emme, sul ainult üks suur kõht". Selline ootamatu kompliment võttis mu lausa sõnatuks. Kord küsis ta ühe meist mööduva (nii 150-160 cm pikkuse) mehe kohta kõva häälega, et "miks see mees on LIIGA lühike?". Ja M.-ilt küsis ta: "Kas "Käbi ei kuku kännust kaugele" tähenda seda, et mina olen kägu ja sina ei kuku minust kaugele?"
Mina olen aga vahelduseks haige (sellepärast leidsingi nii palju aega, et blogi kirjutada). Ruudi küsis eile õhtul juba murelikult, kas ma tahan oksendada, ja lisas siis: "Kui sa oksendada tahad, siis ma pean välja mõtlema, et kuhu sa saad oksendada. Äkki kilekotti?" Lõputöö tähtaeg oli üleeile, etendused hakkavad vaikselt ära lõppema ja kevad on ka käes (aga mina olen ikka haige, deem).
Ruudi aga paneb jätkuvalt kilde. Täna hommikul ütles ta mulle ilusti, et "emme, sul ainult üks suur kõht". Selline ootamatu kompliment võttis mu lausa sõnatuks. Kord küsis ta ühe meist mööduva (nii 150-160 cm pikkuse) mehe kohta kõva häälega, et "miks see mees on LIIGA lühike?". Ja M.-ilt küsis ta: "Kas "Käbi ei kuku kännust kaugele" tähenda seda, et mina olen kägu ja sina ei kuku minust kaugele?"
Mina olen aga vahelduseks haige (sellepärast leidsingi nii palju aega, et blogi kirjutada). Ruudi küsis eile õhtul juba murelikult, kas ma tahan oksendada, ja lisas siis: "Kui sa oksendada tahad, siis ma pean välja mõtlema, et kuhu sa saad oksendada. Äkki kilekotti?" Lõputöö tähtaeg oli üleeile, etendused hakkavad vaikselt ära lõppema ja kevad on ka käes (aga mina olen ikka haige, deem).
Tuesday, May 8, 2012
punalipp ja päiksepiste
Et siis meilegi on jõudnud see...
Täna hommikul küsis Ruudi putru süües: "Kas Mammit rünnati, kui ta oli laps?"
"Mh?"
"Ja kas sellepärast on punane lipp paha?"
Tuli meelde see, kuidas õelaps oli ujulas vene rahvusest naisele ja lapsele osutades meelde tuletanud, et "nad võtavad ju meilt majad ära!".
Jutustasin Ruudile nõukogude okupatsioonist ja ta küsis igaks juhuks üle: "Aga kas kollane lipp on hea? Ja kas roheline lipp on ka hea?"
Siis sõitsime loomaaeda. Sain selle aasta esimese päikesepiste - märk, et kevad on tõepoolest käes.
Ja üldse on läinud ootamatult hästi.
"Peamine on mitte kaotada meeleheidet!" ütles R.R. paar kuud tagasi talleomase huumoriga ja ma jätsin selle lause meelde, sest see sobiks ju nii kenasti minu elumotoks. Aga näed, nüüd on nagu hästi läinud. Ja ma hakkan tasapidi seda R.R.-i jaoks peamist unustama.
P. ütles mulle, et kui otsuse ära teed, muutub kõik kergemaks. "Ei," vastasin ma õnnetult. "Just siis ma alles hakkan põdema ja kahetsema." Pole veel hakanud. Järelikult oli õige otsus.
Aga reisile tahaks küll. Võimalikult kaugele, võimalikult pikaks ajaks.
Nii et palun, keegi võiks mind kaheks nädalaks näiteks Firenzesse (lõptesin just Aare Pilve "Ramadaani" lugemise) organiseerida! (See on ju umbes sama tagasihoidlik palve, nagu Olümpia küpsised?)
Kook jahtub. Võtame selle õhtul M.-i juurde grillpeole kaasa. Kevad!
Ja mul on KÕIK päevad peaagu VABAD ja see ei ole enam selline hirmutav lõputu vabadus, mis näis kestvat elu lõpuni, vaid positiivne, oodatud, puhkustandev vabadus, mis üks hetk siiski õnneks lõppeb.
Täna hommikul küsis Ruudi putru süües: "Kas Mammit rünnati, kui ta oli laps?"
"Mh?"
"Ja kas sellepärast on punane lipp paha?"
Tuli meelde see, kuidas õelaps oli ujulas vene rahvusest naisele ja lapsele osutades meelde tuletanud, et "nad võtavad ju meilt majad ära!".
Jutustasin Ruudile nõukogude okupatsioonist ja ta küsis igaks juhuks üle: "Aga kas kollane lipp on hea? Ja kas roheline lipp on ka hea?"
Siis sõitsime loomaaeda. Sain selle aasta esimese päikesepiste - märk, et kevad on tõepoolest käes.
Ja üldse on läinud ootamatult hästi.
"Peamine on mitte kaotada meeleheidet!" ütles R.R. paar kuud tagasi talleomase huumoriga ja ma jätsin selle lause meelde, sest see sobiks ju nii kenasti minu elumotoks. Aga näed, nüüd on nagu hästi läinud. Ja ma hakkan tasapidi seda R.R.-i jaoks peamist unustama.
P. ütles mulle, et kui otsuse ära teed, muutub kõik kergemaks. "Ei," vastasin ma õnnetult. "Just siis ma alles hakkan põdema ja kahetsema." Pole veel hakanud. Järelikult oli õige otsus.
Aga reisile tahaks küll. Võimalikult kaugele, võimalikult pikaks ajaks.
Nii et palun, keegi võiks mind kaheks nädalaks näiteks Firenzesse (lõptesin just Aare Pilve "Ramadaani" lugemise) organiseerida! (See on ju umbes sama tagasihoidlik palve, nagu Olümpia küpsised?)
Kook jahtub. Võtame selle õhtul M.-i juurde grillpeole kaasa. Kevad!
Ja mul on KÕIK päevad peaagu VABAD ja see ei ole enam selline hirmutav lõputu vabadus, mis näis kestvat elu lõpuni, vaid positiivne, oodatud, puhkustandev vabadus, mis üks hetk siiski õnneks lõppeb.
Wednesday, April 18, 2012
Ruudist
Mängime ühte oma lemmikmängudest, loomade äraarvamise mängu.
M.: "Ta ärkab hommikul vara ja teeb "Kikerikii!". Kes see on?"
Ruudi: "Kana!"
M.: "Ei, kana mees."
Ruudi: "Talumees!"
Mõni aeg tagasi meisterdas ta toolidest ja nööridest keerulise konstruktsiooni ja küsis: "Issi, kas sa tead, mis see on?"
M.: "Rong?"
Ruudi: "Ei ole. Arva veel."
M.: "Laev?"
Ruudi: "Ei."
M.: "Auto?"
Ruudi: "Ei ole."
M.: "No mis see siis on?"
Ruudi (sellise hääletooniga, nagu räägiks debiilikuga): "Need on toolid!"
Ja siis ükskord ütles ta: "Issi, kui mina suureks saan, siis mina hakkan kiirabiarstiks. Aga kelleks sina hakkad, kui sina enam näitleja ei ole?" Ja seda küsis ta suurepärase ajastusega!
M.: "Ta ärkab hommikul vara ja teeb "Kikerikii!". Kes see on?"
Ruudi: "Kana!"
M.: "Ei, kana mees."
Ruudi: "Talumees!"
Mõni aeg tagasi meisterdas ta toolidest ja nööridest keerulise konstruktsiooni ja küsis: "Issi, kas sa tead, mis see on?"
M.: "Rong?"
Ruudi: "Ei ole. Arva veel."
M.: "Laev?"
Ruudi: "Ei."
M.: "Auto?"
Ruudi: "Ei ole."
M.: "No mis see siis on?"
Ruudi (sellise hääletooniga, nagu räägiks debiilikuga): "Need on toolid!"
Ja siis ükskord ütles ta: "Issi, kui mina suureks saan, siis mina hakkan kiirabiarstiks. Aga kelleks sina hakkad, kui sina enam näitleja ei ole?" Ja seda küsis ta suurepärase ajastusega!
Sunday, April 8, 2012
ootamatusi igas päevas
Ruudi monoloog:
"Kas iminestel on nii pikk keel?
Ei ole.
Sest imineste juhataja ei ole iminestele nii pikka keelt tekitanud."
Me oleme ju sellised paadunud tööinimesed siin terve pere ja suguvõsaga, et meie suust ta raudselt kuuleb selliseid sõnu nagu juhataja, ülemus ja osakonnavanem. Raudselt.
Aga nüüd ma olen Paul-Aksel.
"Paul-Aksel, ma ei tea, kuidas seda tatarri (kitarri) sülle võetakse ja mängima hakatakse," räägib Ruudi. Tema ise on täna Vesta-Linne (Paul-Aksel ja Vesta-Linne on meie lemmikraamatute kangelased).
Eile olin mina lehm ja Ruudi oli vasikas.
Ruudi laseb kitarriga kuuldavale "iminese häälesid". Isahääl. Emahääl. Tütrekesehääl. Poistehääled...
"Kas iminestel on nii pikk keel?
Ei ole.
Sest imineste juhataja ei ole iminestele nii pikka keelt tekitanud."
Me oleme ju sellised paadunud tööinimesed siin terve pere ja suguvõsaga, et meie suust ta raudselt kuuleb selliseid sõnu nagu juhataja, ülemus ja osakonnavanem. Raudselt.
Aga nüüd ma olen Paul-Aksel.
"Paul-Aksel, ma ei tea, kuidas seda tatarri (kitarri) sülle võetakse ja mängima hakatakse," räägib Ruudi. Tema ise on täna Vesta-Linne (Paul-Aksel ja Vesta-Linne on meie lemmikraamatute kangelased).
Eile olin mina lehm ja Ruudi oli vasikas.
Ruudi laseb kitarriga kuuldavale "iminese häälesid". Isahääl. Emahääl. Tütrekesehääl. Poistehääled...
Wednesday, April 4, 2012
Ruudist
Kui me eile hommikul teatrisse läksime, ütles Ruudi: "Seal teatris see lavastaja ütleb, et lülitage oma mobiiltelefonid välja. Ma siis võtan igaks juhuks oma mobiiltelefoni kaasa."
Ja tagasi tulles autos lausus ta mõtlikult: "Ma lihtsalt hingan ja vaatan." Väga zen. Vahel ongi ju vaja lihtsalt hingata ja vaadata.
Ja nüüd mängib ta ühte oma lemmikmängudest - väikse tita mängu. "Mina olen selline väike tita, kes ei oska kõndida ega rääkida," seletab ta, kui ta ennast minu hommikumantlisse mähib ja kusagile pikali potsatab. "Pane mind kusagile üles või alla vedelema. Sest väiksed titad ikka pandakse kusagile vedelema," õpetab ta. Ja kui ma koos selle hiigel-väikse-tita-pompsuga aruti taha istun, et kõike seda üles kirjutada, küsib ta: "Miks see arvuti on loll?"
"See arvuti ei ole loll," ütlen ma. "Miks ta peaks loll olema?"
"Aga Mammi ikka ütleb, et see arvuti on loll," vastab Ruudi.
Vahele jäi!
Ja tagasi tulles autos lausus ta mõtlikult: "Ma lihtsalt hingan ja vaatan." Väga zen. Vahel ongi ju vaja lihtsalt hingata ja vaadata.
Ja nüüd mängib ta ühte oma lemmikmängudest - väikse tita mängu. "Mina olen selline väike tita, kes ei oska kõndida ega rääkida," seletab ta, kui ta ennast minu hommikumantlisse mähib ja kusagile pikali potsatab. "Pane mind kusagile üles või alla vedelema. Sest väiksed titad ikka pandakse kusagile vedelema," õpetab ta. Ja kui ma koos selle hiigel-väikse-tita-pompsuga aruti taha istun, et kõike seda üles kirjutada, küsib ta: "Miks see arvuti on loll?"
"See arvuti ei ole loll," ütlen ma. "Miks ta peaks loll olema?"
"Aga Mammi ikka ütleb, et see arvuti on loll," vastab Ruudi.
Vahele jäi!
Tuesday, April 3, 2012
lumi
Käisime muide juba mitu nädalat tagasi I. ja K.-ga laevakruiisil Stockholmis. I. kukkus öösel teise korruse voodist alla, ei saanud haiget, tõusis kohe püsti, tõmbas aknakardinad eest, vaatas öist merd ja hüüdis: "Mis toimub?". Ehmatasime K.-ga ärkvele, aga uinusime üsna pea uuesti. Järgmisel päeval tuli see seik I.-le linnas jalutades meelde, me jäime kõik seisma ja terve see päev möödus naerukrampides, nii et kõhud olid valusad ja silmad pisarais.
See oli lihtsalt üks märk, et ma veel olen olemas.
Olümpia küpsised söödud.
Ja kõik need muud magusakuhjad samuti.
See oli lihtsalt üks märk, et ma veel olen olemas.
Olümpia küpsised söödud.
Ja kõik need muud magusakuhjad samuti.
Sunday, March 25, 2012
aeg
Olümpia küpsiseid sain kolm pakki. Täpselt üks küpsis on veel alles. Ma olen kõvasti vaeva näinud nendega, nagu näha.
Nii. Järgmiseks ma telliks aega (mida endsiselt pole).
Nii. Järgmiseks ma telliks aega (mida endsiselt pole).
Monday, March 12, 2012
petra petra tselevee
Tahaks jälle ohata, et keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.
Kusjuures, peale viimast korda, kui ma seda blogis tegin, need mulle ulatigi, pärast etendust laval, saadetud inimese poolt, kes seda lehte pole kunagi lugenud. Nii et palvetele ikka vastatakse, nagu I. mulle üleeile meelde tuletas. Ja mõelda, kui vahva, kui saaks oma blogi kasutada kirjana jõuluvanale ja kõike siin soovitut oma ellu sabumas näha (kusjuures seda on minuga varemgi juhutnud, nii et ma ei ole üldse nii naljatlevalt skeptiline, kui võiks arvata). Sooviksin tegelikult veel paljusid-paljusid asju, ikka paljusid ja paljusid. Aga kõigepealt - oeh, keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.
Ruudi paneb ikka kilde, põhiliselt tänaval mõne mustanahalise poole osutdes ja kõva häälega küsides: "Aga milleks see mees on pruuni värvi?"
Ja see on ju ka ometi tore, kui mõni nali ei kulu ega kulu ära, nii et sa võid seda endale mitu korda päevas meelde tuletada ja tänaval, trammis, nõusid pestes või uksest välja astudes uuesti naerma turtsatada. Mina naeran juba mitmendat päeva "petra petra tseleveed". Kes seda aastakümnete vanust (ammu, ammu enne minu aega juhtunud) nalja teab, see teab.
Ja üldiselt, kevad, jah.
Kusjuures, peale viimast korda, kui ma seda blogis tegin, need mulle ulatigi, pärast etendust laval, saadetud inimese poolt, kes seda lehte pole kunagi lugenud. Nii et palvetele ikka vastatakse, nagu I. mulle üleeile meelde tuletas. Ja mõelda, kui vahva, kui saaks oma blogi kasutada kirjana jõuluvanale ja kõike siin soovitut oma ellu sabumas näha (kusjuures seda on minuga varemgi juhutnud, nii et ma ei ole üldse nii naljatlevalt skeptiline, kui võiks arvata). Sooviksin tegelikult veel paljusid-paljusid asju, ikka paljusid ja paljusid. Aga kõigepealt - oeh, keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.
Ruudi paneb ikka kilde, põhiliselt tänaval mõne mustanahalise poole osutdes ja kõva häälega küsides: "Aga milleks see mees on pruuni värvi?"
Ja see on ju ka ometi tore, kui mõni nali ei kulu ega kulu ära, nii et sa võid seda endale mitu korda päevas meelde tuletada ja tänaval, trammis, nõusid pestes või uksest välja astudes uuesti naerma turtsatada. Mina naeran juba mitmendat päeva "petra petra tseleveed". Kes seda aastakümnete vanust (ammu, ammu enne minu aega juhtunud) nalja teab, see teab.
Ja üldiselt, kevad, jah.
Wednesday, February 29, 2012
selline aeg jälle
Uskumatult kiire. Pidev väsimus. Ajapuudus. Unepuudus. Oma-aja-puudus. Hirmud, põdemised, kahtlused ja kõhklemised. Ühesõnaga, nagu minu elu ikka.
Kohe-kohe on kevad kohal. Kohe-kohe on mul aega nagu raba.
Kohe-kohe on kevad kohal. Kohe-kohe on mul aega nagu raba.
Wednesday, February 1, 2012
sarjast "Ruudi laulab"
"Mutionu" sõnad on järgmised:
Joostes tuli väle põder,
Hiljaks jäi veel Leilu Kabel. (algversioonis ikka Reinuvader)
Näe, selliseidki sugulasi!
Joostes tuli väle põder,
Hiljaks jäi veel Leilu Kabel. (algversioonis ikka Reinuvader)
Näe, selliseidki sugulasi!
Monday, January 16, 2012
peame
Näiteks viimased kümme minutit Ruudiga:
„Mis need täpid on?“ küsib ta mu kaelale osutades.
„Sünnimärgid,“ vastan.
„Ahah. Aga kas sul lihtsalt märke ka on?“
„Lihtsalt märke ei ole.“
„Ahah. Aga töömärke?“
„Töömärke ka ei ole.“
„Ahah.“
Siis haarab ta mu dressipluusi kapuutsinööridest ja hakkab mind pooma.
„Mida sa teed!“ hüüatan.
„Ma päästan sind,“ vastab ta.
Seejärel lähen ma WC-sse, ta tuleb mulle järele ja ütleb:
„Ma õpetan sulle ühe luuletuse:
Kui käid pissil, vajutad väikest nuppu.
Kui käid kakal, vajutad suurt nuppu.
Selle luuletuse õpetas mulle issi.“
Nüüd tegi ta endale leivaviilust püstoli ja tulistab sellega kolle. „Ma tulistasin natuke kolle,“ seletab ta asjalikult.
Eile õhtul õmblesin talle nuku – sellise näotu kollase jublaka, valgest lõngast juustega. Ruudi sai loa vildikatega nukule silmad ja suu joonistada. Nägu tuli ilus ja Ruudi sai sellest nii palju innustust, et värvis nuku käelabad siniseks. „Joonistasin käed,“ ütles ta. Siis värvis ta jalalabad roheliseks ja seletas: „Joonistasin jalad.“ Siis hakkas ta pruuni vildikaga kõhtu joonistama, aga kuna joonistamises ei ole ta nii osav kui keelemängudes, tuli kõht natuke liiga madalale ja natuke vale kujuga, nii et nukk näeb kahjuks nüüd üsna ropp välja. Tuleb talle lihtsalt püksid jalga õmmelda.
Ja „Ehitame maja“ laulu laulab Ruudi umbes nii:
„Ehitame maja, kena väikse maja.
Kive kokku peame, palke peame peame
ja veel muud mis peame.
Katusegi peame,
Ilusasti peame.“
Jah, nii palju peab. Koguaeg peab. Midagi peab. Aga vähemalt saab kodus koguaeg nalja.
„Mis need täpid on?“ küsib ta mu kaelale osutades.
„Sünnimärgid,“ vastan.
„Ahah. Aga kas sul lihtsalt märke ka on?“
„Lihtsalt märke ei ole.“
„Ahah. Aga töömärke?“
„Töömärke ka ei ole.“
„Ahah.“
Siis haarab ta mu dressipluusi kapuutsinööridest ja hakkab mind pooma.
„Mida sa teed!“ hüüatan.
„Ma päästan sind,“ vastab ta.
Seejärel lähen ma WC-sse, ta tuleb mulle järele ja ütleb:
„Ma õpetan sulle ühe luuletuse:
Kui käid pissil, vajutad väikest nuppu.
Kui käid kakal, vajutad suurt nuppu.
Selle luuletuse õpetas mulle issi.“
Nüüd tegi ta endale leivaviilust püstoli ja tulistab sellega kolle. „Ma tulistasin natuke kolle,“ seletab ta asjalikult.
Eile õhtul õmblesin talle nuku – sellise näotu kollase jublaka, valgest lõngast juustega. Ruudi sai loa vildikatega nukule silmad ja suu joonistada. Nägu tuli ilus ja Ruudi sai sellest nii palju innustust, et värvis nuku käelabad siniseks. „Joonistasin käed,“ ütles ta. Siis värvis ta jalalabad roheliseks ja seletas: „Joonistasin jalad.“ Siis hakkas ta pruuni vildikaga kõhtu joonistama, aga kuna joonistamises ei ole ta nii osav kui keelemängudes, tuli kõht natuke liiga madalale ja natuke vale kujuga, nii et nukk näeb kahjuks nüüd üsna ropp välja. Tuleb talle lihtsalt püksid jalga õmmelda.
Ja „Ehitame maja“ laulu laulab Ruudi umbes nii:
„Ehitame maja, kena väikse maja.
Kive kokku peame, palke peame peame
ja veel muud mis peame.
Katusegi peame,
Ilusasti peame.“
Jah, nii palju peab. Koguaeg peab. Midagi peab. Aga vähemalt saab kodus koguaeg nalja.
Monday, January 2, 2012
tera
Ruudi: "Kui imimene on surnud, siis ta pandakse luukere sisse. Nad ei oska igatahes liikuda nii, nagu robotid oskavad."
Saturday, December 31, 2011
raketid ja šampus
Ruudi laulab:
Põdral maja metsa sees
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks jänes käppa annab!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks põder ukse lahti teeb!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
Jänes jookseb kõigest väest
Lävel seisma jääb
Kopp-kopp! Lahti tee
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe sad teada, kes seal metsas oli!
Metsas kuri jahimees
Jänes, tuppa tule sa
Anna käppa ka!
Ja iga kord, kui Ruudi minult küsis, mida mina Jõuluvanalt kingiks tahan (ise kiirelt lisades, et tema tahab kolme asja: tuletõrjeautot, tuletõrjeinimest ja tuletõrjehiirt), püüdsin ma vastata midagi sellist, mis annaks talle aimu õigetest väärtustest siin elus - et soovin palju lund või uut sõpra või võimalust olla lähedastega koos. Aga ometi olin ma sunnitud tunnistama, et ootan ka lauamängu nimega "Dixit". Selle Jõuluvana mulle ka loomulikult tõi, aga nüüd selgub, et 100 sõpra on tõesti parem kui 100 krooni ja et oleksin pidanud ikkagi soovima sõpru ja lund materiaalsete asjade asemel, sest mis sa selle lauamänguga ikka teed, kui pole seda kellegagi mängida. Ja nii ma muudkui ootan ja kibelen, et sattuks kunagi vähegi suuremasse seltskonda, et lõpuks-lõpuks-lõpuks saaks ometi ühe Dixiti-maratoni teha (kuigi üks lühike mäng M.L-i ja R.-iga oli ka super). Nii et Dixiti-huvilised, ma ootan teid!
Aga igaljuhul: ilusat vana-aasta õhtut ja suurepäraseid kohtumisi (loodetavasti koos Dixitiga) uuel aastal!
Põdral maja metsa sees
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks jänes käppa annab!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks põder ukse lahti teeb!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
Jänes jookseb kõigest väest
Lävel seisma jääb
Kopp-kopp! Lahti tee
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe sad teada, kes seal metsas oli!
Metsas kuri jahimees
Jänes, tuppa tule sa
Anna käppa ka!
Ja iga kord, kui Ruudi minult küsis, mida mina Jõuluvanalt kingiks tahan (ise kiirelt lisades, et tema tahab kolme asja: tuletõrjeautot, tuletõrjeinimest ja tuletõrjehiirt), püüdsin ma vastata midagi sellist, mis annaks talle aimu õigetest väärtustest siin elus - et soovin palju lund või uut sõpra või võimalust olla lähedastega koos. Aga ometi olin ma sunnitud tunnistama, et ootan ka lauamängu nimega "Dixit". Selle Jõuluvana mulle ka loomulikult tõi, aga nüüd selgub, et 100 sõpra on tõesti parem kui 100 krooni ja et oleksin pidanud ikkagi soovima sõpru ja lund materiaalsete asjade asemel, sest mis sa selle lauamänguga ikka teed, kui pole seda kellegagi mängida. Ja nii ma muudkui ootan ja kibelen, et sattuks kunagi vähegi suuremasse seltskonda, et lõpuks-lõpuks-lõpuks saaks ometi ühe Dixiti-maratoni teha (kuigi üks lühike mäng M.L-i ja R.-iga oli ka super). Nii et Dixiti-huvilised, ma ootan teid!
Aga igaljuhul: ilusat vana-aasta õhtut ja suurepäraseid kohtumisi (loodetavasti koos Dixitiga) uuel aastal!
Wednesday, December 28, 2011
luule
Mul on ikka nii uskumatult loov laps. Jõuludeks kirjutas ta ise luuletuse. Jõuluvana nähes tabas teda küll rambipalavik ja neid tekste ja viise, mis selles hirmsas olukorras meenusid, ei olnud palju. Aga oma luuletust luges ta veel päevi hiljem kõigile teistele huvilitele ette. See kõlab nii:
Emme, mis sa teed?
Issi, mis sa teed?
Ruudi,mis sa teed?
Ja lõppu tavatseb ta lisada: Selline luuletus.
Aga vähemalt korra päevas vajub mul küll suu imestusest lahti neid sõnamänge ja minivaimukusi kuuldes. Eile ladus ta klotse erinevates kombinatsioonides põrandale ja lasi mul arvata, mida need kombinatsioonid kujutavad. Seejärel seletas ta mulle, mis häält teevad tema erinevad riided. Ja see pole üldse ülepaisutatud lastepsühholoogide jutt, et nad suudavad näha võileivas rongi ja juukseklambris krokodilli ja puuhalus ussi. Mäng ei lakka kunagi.
Joonistada talle ei meeldi (kuigi ma olen nii lootnud, et ehk kasvab temast kunstnik) ja tähti ta ka ei kirjuta, erinevalt oma hüperandekatest sugulastest, aga arvestades tema oskust tekstiga mängida, ennustaksin ma talle suurt tulevikku kirjaniku või luuletajana.
Ja jõulud möödusid seekord ilma suuremate lagunematu materjali hunnikuteta. Saime praktilisi ja äratarbitavaid kingitusi, mis tegid tuju heaks.
See oli vist kõige irooniavabam blogisissekanne, mis ma viimasel ajal olen teinud. Ja näed, nagu selgub, siis kõrgema klassi irooniat ma ei mõista. Seda peab mulle näpuga näitama ja siis ma ka ei usu. Kergeusklik usaldaja, nagu ma olen.
Emme, mis sa teed?
Issi, mis sa teed?
Ruudi,mis sa teed?
Ja lõppu tavatseb ta lisada: Selline luuletus.
Aga vähemalt korra päevas vajub mul küll suu imestusest lahti neid sõnamänge ja minivaimukusi kuuldes. Eile ladus ta klotse erinevates kombinatsioonides põrandale ja lasi mul arvata, mida need kombinatsioonid kujutavad. Seejärel seletas ta mulle, mis häält teevad tema erinevad riided. Ja see pole üldse ülepaisutatud lastepsühholoogide jutt, et nad suudavad näha võileivas rongi ja juukseklambris krokodilli ja puuhalus ussi. Mäng ei lakka kunagi.
Joonistada talle ei meeldi (kuigi ma olen nii lootnud, et ehk kasvab temast kunstnik) ja tähti ta ka ei kirjuta, erinevalt oma hüperandekatest sugulastest, aga arvestades tema oskust tekstiga mängida, ennustaksin ma talle suurt tulevikku kirjaniku või luuletajana.
Ja jõulud möödusid seekord ilma suuremate lagunematu materjali hunnikuteta. Saime praktilisi ja äratarbitavaid kingitusi, mis tegid tuju heaks.
See oli vist kõige irooniavabam blogisissekanne, mis ma viimasel ajal olen teinud. Ja näed, nagu selgub, siis kõrgema klassi irooniat ma ei mõista. Seda peab mulle näpuga näitama ja siis ma ka ei usu. Kergeusklik usaldaja, nagu ma olen.
Monday, December 5, 2011
jõulune
Ruudi on vahepeal pildunud kilde, nii et vähe pole. Aga praegu ei meenu midagi. Päkapikud käivad, päevad mööduvad Jõuluvana-ootuses. "Aga paneme täna küünlad põlema, sest nii on ilus, sest on jõuluaeg," räägib Ruudi elutargalt. Piparkooke oleme ka teinud, kaks korda ja kollase kaskuuriga (nagu ütleb Ruudi).
Vahepeal oli paar pidu ja minu unevarud jäid nii nulli, et päevad tõmbusid halliks ja ise muutusin pahuraks. Nüüd sain kaks ööd väga ja väga pikalt magada (nii pikalt, et ma olin viimase kolme aasta jooksul unustanud, et ma oskangi üldse nii kaua järjest magada).
Ilmad on vihmased (kuigi jõuluajalt võiks oodata muud).
Aga selle kõige kõrval... elu on ikka kohati liigagi kummaline ja ettearvamatu.
Vahepeal oli paar pidu ja minu unevarud jäid nii nulli, et päevad tõmbusid halliks ja ise muutusin pahuraks. Nüüd sain kaks ööd väga ja väga pikalt magada (nii pikalt, et ma olin viimase kolme aasta jooksul unustanud, et ma oskangi üldse nii kaua järjest magada).
Ilmad on vihmased (kuigi jõuluajalt võiks oodata muud).
Aga selle kõige kõrval... elu on ikka kohati liigagi kummaline ja ettearvamatu.
Friday, November 25, 2011
palju õnne!
Mul on täna sünnipäev. Kinkisin endale sünnipäevaks Olümpia küpsiseid (kes veel ei tea, siis nende eest võib mind ükskõik mida tegema osta (aga pärast seda saatuslikku kostüümiproovi, millest ma varem kirjutasin, lülitasin nad mõneks ajaks oma menüüst välja)).
Tänasel päeval on sündinud veel Bach, Ionesco ja Tina Turnen (samasugused staarid nagu mina). Ja surnud on sel päeval näiteks Karl Jungholz ja Johannes Vares. Ja ühtlasi on täna Mongoolia iseseisvuspäev.
Ja mainida võiks ka seda, et meil on täna esietendus. Ehk siis - pidupäev ja põhjuseid selleks kui palju!
Tänasel päeval on sündinud veel Bach, Ionesco ja Tina Turnen (samasugused staarid nagu mina). Ja surnud on sel päeval näiteks Karl Jungholz ja Johannes Vares. Ja ühtlasi on täna Mongoolia iseseisvuspäev.
Ja mainida võiks ka seda, et meil on täna esietendus. Ehk siis - pidupäev ja põhjuseid selleks kui palju!
Tuesday, November 15, 2011
tõde loomade ja inimeste kohta
Jalutasime Ruudiga hilisõhtul koju ja Ruudi lausus väga mõtlikult ja ohates: "Loomad on loomad. Inimesed on inimesed. Üks täht on taevas. Aga kahte tähte ei ole taevas." Ja edasi ta vaikis. Minu arvates oli see väga zen, kuigi taipan isegi, et see on nüüd see koht, kus minuski lööb välja lapsevanemlik sõgedus, mis kõiki oma lapse sõnu ja tegemisi vaieldamatult geniaalseteks peab.
Monday, November 14, 2011
konveier
Ruudi istub auto tagaistmel ja vaatab elektriposte: "Uskumatu, kui... Uskumatu, kui...!"
Elu nagu konveieril, või elu nagu simulaakrum, nagu ma endalegi ootamatult filosoofilises sms-is suutsin sõnastada.
K. käis külas ja ma istusin ja kuulasin tema lõputult huvitavat juttu ja sain aru, et see, mis praegu näib päris-elu koopiana, võib osutuda palju pärisemaks, kui see, mis kunagi kusagil (loodetavasti) tuleb. Võõraste keskel, omadest eemal, veelgi konveierimal konveieril, isegi aru saamata, mida, miks ja kellele sa toodad.
Kirjutan vist praegu lihtsalt selleks, et endale meelde tuletada, et ma olen siin kusagil veel olemas. Olen kirjeldamatult väsinud ja kuulan, kuidas Samuli Putro laualab, et ta mind armastab.
Ah ja muide - meile antakse iga prooviga üha rohkem riideid selga, nii et kui keegi ostis meie tükile juba pileti ära lootuses näha paljaid noori naisi, siis võib ta selle pileti heaga kellelegi ära kinkida.
Elu nagu konveieril, või elu nagu simulaakrum, nagu ma endalegi ootamatult filosoofilises sms-is suutsin sõnastada.
K. käis külas ja ma istusin ja kuulasin tema lõputult huvitavat juttu ja sain aru, et see, mis praegu näib päris-elu koopiana, võib osutuda palju pärisemaks, kui see, mis kunagi kusagil (loodetavasti) tuleb. Võõraste keskel, omadest eemal, veelgi konveierimal konveieril, isegi aru saamata, mida, miks ja kellele sa toodad.
Kirjutan vist praegu lihtsalt selleks, et endale meelde tuletada, et ma olen siin kusagil veel olemas. Olen kirjeldamatult väsinud ja kuulan, kuidas Samuli Putro laualab, et ta mind armastab.
Ah ja muide - meile antakse iga prooviga üha rohkem riideid selga, nii et kui keegi ostis meie tükile juba pileti ära lootuses näha paljaid noori naisi, siis võib ta selle pileti heaga kellelegi ära kinkida.
Saturday, November 12, 2011
Wednesday, November 9, 2011
Turku päevikud - esimene ja viimane osa
J6udsime Turku yleeile 6htul ja juba ma otsustasin, et see linn mulle meeldib. Nagu Peterburg ja nagu London ja nagu Tartu ja ilmselt nende linnade yhiseks nimetajaks on j6gi. Yhes6naga - siia ma v6iksin jääda kyll.
Eilne etendus läks minu meelest halvasti, aga D. kiitis seda parimaks etenduseks seni. Prozhektorid olid natuke liiga kuumad, lava oli natuke liiga väike ja publikut oli ka kuidagi h6redalt. Hilis6htu veetsime ujudes, terakest rummi juues ja lauamängides (ma ikka nii armastan lauamänge!). Nyyd ootan J.-i, et minna koos titepoodi otsima. Ruudi tellis mu käest reisi pealt rongi (tuletas seda veel telefonitsi meelde, nii vara see väljapressimine juba algabki!) ja J.-l on plaan oma elukaaslase lapse armastust asjadega v6itma asuda (väike nali, eks). Ja 6htul jälle etendus, millele järgneb väike vastuv6tt.
Eestis olles tahtsin pikalt blogida yhest seigast, mis mul kripeldama jäi ja mis mind yhtaegu 6nelikuks ja veidi murelikuks tegi, aga kuna aega polnud, siis pidasingi targemaks sellest, pigemini temast, mitte kirjutada, sest nagu kursa6de P. elutargalt ytleb: "Mis sa sitta ikka torgid, hakkab haisema!" Aga vahel muudab taaskordne p6rkumine vastu suurimat enesekesksuse ja hoolimatuse myyri, mida tean, mind lausa tänulikuks. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest, et ma oskan hoolida, et mulle keegi v6i miski korda läheb. Sest kui m6ned tunnid hiljem nägin P. silmades muret, mida ma ka omast käest hästi tunnen ja mida v6iks kokku v6tta umbes sellise lausega "Aga v6ib-olla siiski ei peaks MINA TANTSUlavastuses osalema?", oskasingi teda lohutada sellega, et kui sa p6ed, siis järelikult sa hoolid, ja kui sa hoolid, siis see ongi ilus. Ja ma olen täitsa r66mus, et Ruudi, erinevalt oma m6ningatest sugulastest, ei oska veel kirjutada-lugeda-t6lkida-lavastada, sest nagu ytles 6ppej6ud T.T., kui olin esimesel kursusel: "Eks see anne on yks sitt värk." Ja tagasi tulles P. 6petuss6nade juurde - mis sa sitta ikka torgid. S6naga - olen 6nnelik, et ma ei ole ise see andehunnik, kes elust läbi läheb oma sarmi ja talendi ja intellektiga k6ikide armastust ja usaldust v6ites ja seda jätkuvalt ja jätkuvalt kuritarvitades, saades ikka andeks lihtsalt selle pärast, et tema on ju tema, ise samas hoolimata kellestki v6i millestki.
V6ib-olla siiski poleks pidanud kirjutama. Aga see oli mul veidi hingel.
Ja kui naaseme Eesti, siis hakkab yks l6putu tants jälle pihta. Ahjaa, pärast esimest kostyymiproovi ja avastust, et ega seda kangast meie peale just ylearu ei raisata, otsustasid k6ik tydrukud söömise l6petada.
Yhes6naga, kohtume!
Eilne etendus läks minu meelest halvasti, aga D. kiitis seda parimaks etenduseks seni. Prozhektorid olid natuke liiga kuumad, lava oli natuke liiga väike ja publikut oli ka kuidagi h6redalt. Hilis6htu veetsime ujudes, terakest rummi juues ja lauamängides (ma ikka nii armastan lauamänge!). Nyyd ootan J.-i, et minna koos titepoodi otsima. Ruudi tellis mu käest reisi pealt rongi (tuletas seda veel telefonitsi meelde, nii vara see väljapressimine juba algabki!) ja J.-l on plaan oma elukaaslase lapse armastust asjadega v6itma asuda (väike nali, eks). Ja 6htul jälle etendus, millele järgneb väike vastuv6tt.
Eestis olles tahtsin pikalt blogida yhest seigast, mis mul kripeldama jäi ja mis mind yhtaegu 6nelikuks ja veidi murelikuks tegi, aga kuna aega polnud, siis pidasingi targemaks sellest, pigemini temast, mitte kirjutada, sest nagu kursa6de P. elutargalt ytleb: "Mis sa sitta ikka torgid, hakkab haisema!" Aga vahel muudab taaskordne p6rkumine vastu suurimat enesekesksuse ja hoolimatuse myyri, mida tean, mind lausa tänulikuks. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest, et ma oskan hoolida, et mulle keegi v6i miski korda läheb. Sest kui m6ned tunnid hiljem nägin P. silmades muret, mida ma ka omast käest hästi tunnen ja mida v6iks kokku v6tta umbes sellise lausega "Aga v6ib-olla siiski ei peaks MINA TANTSUlavastuses osalema?", oskasingi teda lohutada sellega, et kui sa p6ed, siis järelikult sa hoolid, ja kui sa hoolid, siis see ongi ilus. Ja ma olen täitsa r66mus, et Ruudi, erinevalt oma m6ningatest sugulastest, ei oska veel kirjutada-lugeda-t6lkida-lavastada, sest nagu ytles 6ppej6ud T.T., kui olin esimesel kursusel: "Eks see anne on yks sitt värk." Ja tagasi tulles P. 6petuss6nade juurde - mis sa sitta ikka torgid. S6naga - olen 6nnelik, et ma ei ole ise see andehunnik, kes elust läbi läheb oma sarmi ja talendi ja intellektiga k6ikide armastust ja usaldust v6ites ja seda jätkuvalt ja jätkuvalt kuritarvitades, saades ikka andeks lihtsalt selle pärast, et tema on ju tema, ise samas hoolimata kellestki v6i millestki.
V6ib-olla siiski poleks pidanud kirjutama. Aga see oli mul veidi hingel.
Ja kui naaseme Eesti, siis hakkab yks l6putu tants jälle pihta. Ahjaa, pärast esimest kostyymiproovi ja avastust, et ega seda kangast meie peale just ylearu ei raisata, otsustasid k6ik tydrukud söömise l6petada.
Yhes6naga, kohtume!
Sunday, October 30, 2011
tõeliselt hea muusika
"Ruudi, mida väike Jaakob teha oskab?" Väike Jaakob on tema pooleteisekuune tädipoeg.
"Ta oska kohupiima süüa."
"Kohupiima?"
"Emmedel ja issikel tule kohust piima. See ongi kohupiim."
Ja Ruudil on oma arusaam heast muusikast juba välja kujunenud ka. Ärge küsige, kuidas ta üldse seda kuulma on sattunud. Aga kui ta nõuab head muusikat, siis tähendab see tema jaoks "kummi muusikat". Olen talle korduvalt püüdnud selgitada, et muusika puhul ei saa midagi objektiivselt halvaks või heaks lahterdada, aga see ON HALB MUUSIKA, aga ta ei usu mind kahjuks. Noh, tegelikult pole ka ime, see tuleb tal ilmselt geenidega, sest tema ema on ju ka teadupärast sala-tümpsukuulaja. Aga viimasel ajal jalutan ma kooli hoopis selle taktis. Ja muidug AINULT selle taktis. Sest kui mina juba midagi kuulama hakkan, siis selle juurde ma ju jäängi. Kuudeks.
Ja eile oli jälle üks õnnelik kõrvitsasupi-köögi stiilis maandumine, aga hoopis R.-i juures, kus ma leidsin eest just need inimesed, keda ma olingi tegelikult tahtnud näha, seda eneselegi teadvustamata (ja lisaks maitsva tordi ja pööraselt naljakad muumi-treilerid). Nüüd on jälle mitu nädalat jõudu sinikaid ja vigastusi trotsides ennastunustavalt tantsulavastust valmis tantsida.
"Ta oska kohupiima süüa."
"Kohupiima?"
"Emmedel ja issikel tule kohust piima. See ongi kohupiim."
Ja Ruudil on oma arusaam heast muusikast juba välja kujunenud ka. Ärge küsige, kuidas ta üldse seda kuulma on sattunud. Aga kui ta nõuab head muusikat, siis tähendab see tema jaoks "kummi muusikat". Olen talle korduvalt püüdnud selgitada, et muusika puhul ei saa midagi objektiivselt halvaks või heaks lahterdada, aga see ON HALB MUUSIKA, aga ta ei usu mind kahjuks. Noh, tegelikult pole ka ime, see tuleb tal ilmselt geenidega, sest tema ema on ju ka teadupärast sala-tümpsukuulaja. Aga viimasel ajal jalutan ma kooli hoopis selle taktis. Ja muidug AINULT selle taktis. Sest kui mina juba midagi kuulama hakkan, siis selle juurde ma ju jäängi. Kuudeks.
Ja eile oli jälle üks õnnelik kõrvitsasupi-köögi stiilis maandumine, aga hoopis R.-i juures, kus ma leidsin eest just need inimesed, keda ma olingi tegelikult tahtnud näha, seda eneselegi teadvustamata (ja lisaks maitsva tordi ja pööraselt naljakad muumi-treilerid). Nüüd on jälle mitu nädalat jõudu sinikaid ja vigastusi trotsides ennastunustavalt tantsulavastust valmis tantsida.
Thursday, October 20, 2011
tramm ja kõrvitsasupp
Ühel neist päevist oleksin peaaegu trammi alla jäänud. Mingi kummaline lünk on selle hetke kohal. Must tühik, pärast mida mäletan trammi kiledat urinat, meest, kes mu trammi eest ära tõmbas, ja väga kurja kätega vehkivat trammijuhti. Seest õõnsaks tõmbas alles kümmekond sekundit hiljem. Nii nende asjadega vist ongi, et ehmatus jõuab pärale alles veidi hiljem. Jäin mõneks ajaks kohale seisma, jälgisin seda meest, kes mu teelt tõmmanuna kiirelt minema kõndis (see oli ju lausa nagu Piibeleht ja Laura!), uurisin tükk aega, ega kusagilt mujalt ühtegi teist trammi ei tule, ja läksin siis edasi.
Ühel teisel päeval käisin kinos. Vaatamas seda filmi, mille kohta U. pakkus "tumefilm". See tumedus mind ei häirinud, sest üksinda kinos käimine on juba ise üsna emo-ettevõtmine, et siis ongi paslik vaadata mõnda "tumefilmi". Üksinda teatris käimine ei ole "tumetegevus", teater on juba ise nii sotsiaalne nähtus ja seal on tihti tuttavaid ja laval on ju ometigi elusad inimesed. Aga see "tumefilm" minu lemmikfilmide hulka siiski ei saanud, pigem vist meeldis, või ei, pigem ei meeldinud, või ei, pigem siiski meeldis, oskan ma kosta.
Ja pärast seda maandusin köögis, kus keedeti kõrvitsasuppi, ja me tegime K.-ga üle mitme kuu jälle nii head huumorit (noh, näiteks, et K.-l on nii tugev nohu, et tal tuleb tatti nii ninast, silmist, kõrvadest kui suust), et naersin jälle nii, nagu polnud ammu naernud, nii, et trennist valusad kõhulihased ainult oigasid. Väga tore oli ennast vahelduseks mitte-kohatuna tunda, inimestega, kellega kõik kohatused on vägagi kohased. Ja supp oli väga hea.
Nüüd hakkan lugema, et oma ootamatult pikka pausi sisukalt sisustada.
Ühel teisel päeval käisin kinos. Vaatamas seda filmi, mille kohta U. pakkus "tumefilm". See tumedus mind ei häirinud, sest üksinda kinos käimine on juba ise üsna emo-ettevõtmine, et siis ongi paslik vaadata mõnda "tumefilmi". Üksinda teatris käimine ei ole "tumetegevus", teater on juba ise nii sotsiaalne nähtus ja seal on tihti tuttavaid ja laval on ju ometigi elusad inimesed. Aga see "tumefilm" minu lemmikfilmide hulka siiski ei saanud, pigem vist meeldis, või ei, pigem ei meeldinud, või ei, pigem siiski meeldis, oskan ma kosta.
Ja pärast seda maandusin köögis, kus keedeti kõrvitsasuppi, ja me tegime K.-ga üle mitme kuu jälle nii head huumorit (noh, näiteks, et K.-l on nii tugev nohu, et tal tuleb tatti nii ninast, silmist, kõrvadest kui suust), et naersin jälle nii, nagu polnud ammu naernud, nii, et trennist valusad kõhulihased ainult oigasid. Väga tore oli ennast vahelduseks mitte-kohatuna tunda, inimestega, kellega kõik kohatused on vägagi kohased. Ja supp oli väga hea.
Nüüd hakkan lugema, et oma ootamatult pikka pausi sisukalt sisustada.
Subscribe to:
Comments (Atom)