kõrvaltegelased ja superkangelased

Minul hakkasid Tallinnas proovid, Ruudi naasis üle mitme kuu lasteaeda ja kõik on samas rööpas, kus aasta tagasi. Ja kui mulle esimest linnapäeva koogiga tähistades jõudis pärale deja vulik arusaamine, et ma olengi igas aspektis täpselt samas seisus kui aasta eest, eelmise suve lõpus, hooaja alguses, tabas mind paanika. Miks ma pole kuhugile jõudnud, miks ma pole suurem ja targem inimene, miks ma pole edukam, ilusam, õnnelikum, rikkam. Kus on progress!? Helistasin läbi oma tavalised kurva tuju kurtmise ohvrid L.-i ja K. Ja selleks ajaks, kui K. ja S. mulle külla saabusid, olin ennast maha rahustanud – keegi ei saa minu elu ja mind ennast muuta, kui ma seda ise ei tee. Ja asusingi koostama nimekirja asjadest, mis olgu teisiti aasta pärast samal päeval. Näiteks tahaksin ma asuda keelt õppima (kumba väljavalitutest, pole ma veel otsustanud), lugeda läbi hunniku kotreriremondiraamatuid, saada jagu suhkrusõltuvusest (millega olen juba viimase nädala jooksul tegelema asunud) ja nõnda edasi.

Aga viimasel ajal on üldse selline tunne, et mitte midagi ei toimu. Minu elus, ma mõtlen. Teiste eludes toimub palju. Ja mina olengi nagu kõrvaosatäitja teiste suurtes narratiivides, see tegelane, kes ilmub 3., 27. ja 218. leheküljel ja kui sa täpselt ei saa loo lõpuks teada, mis temast edasi sai, ei tunne sa end millestki ilmajäänuna, sest tegelase loo juures ei ole midagi kaasaelamisväärset ja ta ise on ka üsna iseloomutu ja igav kuju. Kui minu elust kirjutataks raamat, siis ei oleks see isegi mitte koduperenaise käsiraamat, sest koduperenaiselikud kohustused olen ma ammu üsna unarusse jätnud, ilmselt ka mitte zen-budistlik õpik, sest nii zen mu elu ka ei ole. Ma arvan, et minu elu raamat oleks üks tüüpiline noore eesti mitte nii andeka kirjaniku debüüt- (ja ühtlasi ainus) romaan, mille juures heidetakse esimese asjana ette loo hajusust ja nõrkust ja peategelase igavust. Aga need lood, milles ma see kõrvaltegelase sõber olen, on tihti väga toredad. Ja avastus, et ma neis figureerimist suudan nautida, paneb mind siiski uskuma, et võib-olla minu kehva eluraamatu peategelane ei olegi nii nõme tüüp, kui need kujuteldavad arvustused kuulutavad.

Täna lähen M.-i raamatuesitlusele. Näe, teised kirjutavad raamatuid! Selle asemel, et kodus vinguda, et mitte midagi ei toimu.
Aga praegu juurdlen ma selle üle, et millist võimet ma endale tahaksin. Ühes küsimustikus oli kord selline küsimus. Ja see pole mulle seni rahu andnud. Kõigepealt tuleb muidugi selgeks teha, kas see võime, mis mulle üleöö antaks, oleks reaalne (joonistusoskus või lauluanne) või üleloomulik (näiteks lendamisoskus). Aga mitte kumbagi variandi puhul ei ole ma veel välja mõelnud, et mis ma siis täpselt võtaks. Eks ma siis kaalun siin edasi kõiki variante ja annan teada, kui ma mingi otsuse langetanud olen.

jõusaal ja magamata ööd

See on ikka üks peamisi asju, millele viimasel ajal mõtlen. Et kas ma peaksin tegema teadlikke valikuid silmas pidades seda, kuidas ma saan läbi jätkuva andestamise ja leppimise suuremaks inimeseks kasvada või laiendada iga päevaga enda ümber keskkonda, mis iseenesest lubab mul olla parem. Kui õde mulle mõned päevad tagasi meelde tuletas, et üksi kodus ei saa olla hea inimene ja hea saab ikka olla ainult kellegi suhtes, sain aru, et oleks aeg lõpetada halamine, et miks mind pidevalt pannakse sellisesse olukorda, kus ma pean olema halb.
Ja siiani kummitab mind see, kuidas me istusime L.-ga esietenduse ööl (või pigem järgmisel hommikul) asfaldil ja ta ütles, et ta on egoist ja ta teab seda. Just seepärast, et ta ei taha kedagi enda kõrvale. Et isegi kass on vahel liiast. Ja mina vaidlesin talle vastu. Et egoist oleks ta siis, kui ta võtaks naise ja saaks lapsed just sellepärast, et ennast selles võrrandis imetleda, et siis mingi aja pärast aru saada, et see on osutunud liiga rängaks eneseületuseks, et see talle ei sobi ja loobuda. Ei saa olla egoist kellelegi haiget tegemata, istudes hommikust õhtuni, õhtust hommikuni üksinda kodus.
Aga ma ei teagi. Kusagil peab see tasakaal olema. Ei tohi alla anda. Mitte üheski suunas. Vähemalt olen ma aru saanud, et on aeg lõpetada oma halvas iseloomus maailma süüdistamise. Ma pole närviline sellepärast, et on halb aeg. Halb aeg ei kesta kakskümmend kuus aastat. Ja inimsuhted pole spa. Pigem nagu jõusaal. Ja seda ütlen ma juba mitte kui spordivihkajaks kasvatatud spordipäevade luuser, vaid kui teadlik tervisespordifänn, kelleks olen viimasel ajal saanud. Seega kõik trenni! Asi on vaeva väärt.

Aga esietenduse pidu oli tõepoolest... kirglik, nagu tähendas hommikul M. Mind olid need esikapeod, mida aastakese jagu kogenud olen, juba ära hellitanud – pereinimesed lahkuvad mõne tunni jooksul, noored ja metsikud (kelle hulka mina ei kuulu), joovad kaks õlut ja asutavad end minekule südaöö paiku. Seega kella üheksani hommikul kestev pidu (majas, mille papist seinad olid juba kuu jagu taganud mulle magamata öid) osutus tõepoolest lausa kultuurišokiks. Rääkimata noortest armunutest, vanadest pealetükkivatest abielumeestest, tülliminekutest ja nutmistest. See oli minu jaoks nagu etendus omaette.

Aga vahepeal olen siin oma inimsuhtlusmuskleid kasvatanud, erimeelsusi lahti rääkinud ja suve nautinud. Tõepoolest nautinud. Oleme Ruudiga jälle linnas ja siiski – oma kodus koos oma lapsega ärgata, oma kohvi juua ja oma aknast välja vaadata on ikkagi hea, isegi kui see on egoistlik nauding.

Ja toredaid uudiseid muudkui tuleb ja tuleb.

põder ja esikas

Romantika jätkub. Kuulsin üleeile õhtul läbimängu lõppedes, et L. sõidab linna. Haarasin kiiresti mõned asjad ja istusin ta auto peale. Ja kui auto kella ühe paiku öösel minu maja ees peatus, selgus, et olin hakkama saanud klassikalise hajameelsusega – unustanud võtmed Viinistule. Nutsin siis seal autos natukene, sest tulin ju linna selleks, et saada OMA koju, OMA voodisse, ILMA nende inimesteta, kellega olen kuu aega koos elanud, helistasin läbi kõik võimalikud variandid, kelle käest varuvõtmeid saada, aga muidugi ei võtnud keegi sellisel kellaajal telefoni. Ja nii siis sõitiski L. oma maja ette, et mindki enda juures majutada. Hommikul sain varuvõtmed siiski kätte.

Ja jaaniõhtul jooksma minnes nägin tee peal põtra. Seisis seal maanteel minu ees, paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime natuke aega tõtt, minul jalad hirmust värisemas, nähes kui hiiglaslikult suur see loom oli. Siis keerasin end ringi ja jalutasin aeglaselt minema. Selle peale läks tema metsa vahele tagasi. Edasi jooksin nii kiiresti, et hakkasin mõtlema lausa elukutselise sportlase karjääri peale.

Ja mõned tunnid enne põdraga kohtumist tegin Franzuga esimese õnneliku õnnetuse. Kaotasin kruusateel juhitavuse, jukerdasin natuke aega ja jäin ilma mingitest suurtest plastmassosadest (logaritest?), pärast mida teeb auto kohati natuke imelikku häält, aga pole hullu, esmaspäeval vaadatakse mu kallis Franz korralikult üle. Aga nüüd olen see-eest väga ettevaatlik. Ja tänulik. Sest nende mõnekümne sekundi jooksul jõudsin mitu korda mõelda, et vot selle puu vastu ma nüüd sõidan ja vot nüüd läheb küll auto külili ja vot ei tea, kas ma nüüd ellu ka jään.

Nii et jaaaniõhtu oli siin huvitav. Aga muidu ka oli tore. Korjasin seitse lille ja nägin unes L.-i, mis ilmselt ennustas ette seda ööd, mis ma olude sunnil pidin tema korteris veetma (vaikselt tihkudes tahan koju-tahan koju-tahan koju, samal ajal, kui L. teises toas oma ööinimesele omaseid öiseid toimetusi tegi).

Ja täna on esietendus. Seega varsti lõppeb mu komandeering ja kolin tagasi Tallinnasse oma normaalse elu juurde. Mis on muidugi hea. Sest need kuu aega on mulle muuhulgas õpetanud seda, et ma olen ikka natuke sita iseloomuga individualist ja suured kogused suurt seltskonda toovad minus esile omadusi, mille olemasolust ma pigem teada ei tahaks. Sellepärast ongi hea vahepeal ärgata kodus, juua oma diivanil oma kohvi, keeta oma lapsele hommikuputru, vaadata oma aknast sirelipõõsaid, mis on pika vaatamise peale juba saanud ka minu omaks. Vaikuses või vaikses dialoogis. Midagi jagamata, priisates ruumi, eirates kohustusi. Siis ma tunnen, et olen jälle hea inimene. Võimaline andma ja armastama.

et kõigis meie tubades kasvaksid tulbid

Tore on. Jalutasin hommikul mere äärde ja mõtlesin, et ma olen vist ikka väga õnnelik. Tegelikult. Sobrasin sirelipõõsastes ja leidsin viieka, panin selle taskusse, sest ma ei osanud mitte midagi soovida. Vahel on selline tunne, et kõik on olemas. Kui linnas käisin, kohtusin Ingliga, kes on ühtlasi mu ingel (nii ma usun) ja ta ütles mulle, et inimsuhted, mis muudavad mind väiklaseks, kadedaks, abituks ja tigedaks, kasvatavad mind tegelikult suuremaks ja neid ei tohiks vältida. Eks ma püüan siis mitte enam vältida, püüan need ostukeskuse uksed ikka lahti hoida, nagu K. õpetas.
Istun Katlamajas proovis – mind ei ole hetkel laval vaja, M. lubas mul hetkeks oma wifit kasutada ja ma postitan siis ka ühe teise teksti üles, mida ma kirjutamise päeval üles panna ei jõudnud.


16.06.
Romantika. Olin just tulnud tatsa-tatsa oma arvutiga Viinistu traadita interneti punkti, kui hakkas tibutama. Leidsin pisikese varjualuse, avasin läpaka kaane ja asusin meile lugema. Muidugi sadu tugevnes, kasvades aegamisi kergemat sorti tormiks, äikese ja välguga ja puha. Loomulikult ei ole mul arvutikotti ja seljas juhtusid ka olema õhukesed kerged riided, nii et arvutiga tagasiminek oleks olnud minu väikese sõbra surm. Nii ma siis seal ootasin, kuni M. ja R. mind päästsid. Aga romantika oli missugune!
Jõudsin just tuppa. Elame siin majas kümnekesi, teeme hoogsalt proove, käime harva Tallinnas, joome palju (ma ei teagi, miks ma selle viimase verbi neljandasse pöördesse panin, kuues pööre oleks olnud tegelikult õigem) ja puhkame. Täna tunnen esimest korda, et ma puhkan. Seni olen käinud ringi nutt kurgus ja vingunud vaikselt, kuidas ma enam ei jaksa. Kui kuude kaupa ei ole vabu päevi, väljamagamisvõimalusi, hetki, mil saaks teha midagi sellist, mida just sina just pregu tahad teha, siis jookseb juhe kokku küll. Tahaks puhkust, õhkasin, teades, et seda ei tule vist mitte enne detsembrit. Olen endale kuhjaga tööd ahnitsenud, mõtlemata sellele, et puhata on ju ka vaja. Hauas puhkan, tuleb jälle öelda. Aga täna tunnen, et puhkan. Proovis pole mind vaja, sõidutan R.-i kaugele-kaugele etendusele, seni aga pikutan. Võib-olla jõuan poolelijäänud filmigi ära vaadata. Tallinnast ära olla on hea. Tõele au andes ka lapsetu ja seega vastutusetu on hetkeks olla hea. Ärkan siis, kui tahan, lähen magama siis, kui tahan, tegelen ainult endaga. Ja siin on ilus – meri ja vaikus. Proovid on veidi hüsteerilised, selles suhtes, et see kõik, mis lavale jääb, on hüsteeriline ja valus, või vastupidi staatiline, resigneerunud, depresiivne. Ühesõnaga sünge tükk tuleb, mulle tundub. Aga ma ootan ikka seda lunastust ja puhastust sinna lõppu. Lavastaja on nagu lubanud. Ja uskuge või mitte, mulle tundub, et proovi õhkkond on selle lavalise atmosfääriga pöördvõrdelises suhtes. Kõik saavad oma aastad kuhjunud pinged välja karjuda, peksta, nutta ja omavahelised suhted on kuidagi väga ilusad ja soojad.
Ptüi, ptüi, ptüi, aga ma loodan, et see nüüdseks juba paar kuud kestnud ahastus hakkab taanduma. Elu on tegelikult ilus ja lihtne. Ongi, kui vahel antakse aega, et olla. Magada, puhata, mängida, rääkida juttu toredate inimestega lihtsatest asjadest, lugeda, istuda päikese käes ja unistada.
Nendest ilusatest majadest siin unistan ma küll. Kui Ruudi vahepeal siin oli, käisime sirelipõõsastest viiekaid otsimas. Mina soovisin endale muidugi kaptenimaja, Ruudi aga rääkivat koera ja seda, et ta toas kasvaks tulp. „Appi, kui ilus!“ ütles selle kohta hiljem A. On küll! Üldse kõik kiitsid teda. Nii tark laps, nii intelligentne, nii hästi moodustab lauseid, nii rahulikult istus proovis. Selline ta mul kord juba on.
Ja muide, Ruudi saab endale poolõe või -venna! Ja ei, mina ei ole rase. Ja ma usun, et sellega saab lõplikult otsa see põdemine ja enesesüüdistamine ja häbenemine. On aeg keskenuda kõigele toredale, mida see kärgperendus endaga kaasa toob.
Aga ühel õhtul, kui me veel Tallinnas olime, ütles Ruudi: „Ma tahaksin endale õde või venda.“
„Aga sa ju saadki,“ ütlesin talle.
„Ei, ma tahan, et ta elaks siin, meie rohelises majas.“
„Sa mõtled, et mina saaksin väikse tita?“ täpsustasin.
„Jah,“ vastas Ruudi.
„Tead, mina võib-olla tahaks ka,“ tunnistasin. „Aga sa ju tead, et lapsed sünnivad armastusest.“
„Jah, ma tean,“ ohkas Ruudi. „Sa pead siis hakkama lihtsalt rohkem armastama.“
Tegelikult on tal ilmselt õigus, nagu alati. Rohkem armastada, siis on vist kõik kergem. Praegusi proove ja Viinistut ma vist juba natuke armastan.

suurpuhastused

"Sa pead olema nagu kaubanduskeskus," ütles mulle K.
"Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen endast kui kaubanduskeskusest," torkas vahele teine K.
Ja esimene K. seletas - uksed peavad olema liikumisanduriga, et kui keegi või miski tahab sisse tulla, siis ta seda ka saab.
Mul läks selle peale tuju nii halvaks, et tahtsin koju minna.
"Vähemalt su uksed paistavad veel läbi," lohutas mind hiljem kolmas K. "Mõnel on nad ajapikku juba läbipaistmatuks tolmanud."
Ja ma tean, et esimene K. ei mõelnud ainult inimesi, ta mõtles hetki, olukordi, võimalusi, pakkumisi, seiklusi, heategusid, huumorit.
Võib-olla sellepärast ma mõnda aega tagasi selle mitmenädalase suurpuhastuse ette võtsingi. Et saaks selle kaubanduskeskuse tühjaks. Et uued kaubad võiksid lettidele ilmuda (ja jumala eest ma ei mõtle siinkohal, et ma oma koju mingeid ASJU veel juurde tahaksin). Aga kustkaudu nad ikka tulevad, kui uksed ei avane.

Ja kui kedagi üle tüki aja kohtan ja ta minu käest küsib, kuidas mul läheb, siis mulle tundub, et tema küsimuses on juba sees ootus, et ma vastan, et mitte eriti hästi, ja siis ma ei oskagi midagi muud vastata, kui et "eks ma ikka püüan" või "elan oma elukest siin päev korraga" või midagi muud sama totrat.

Ja viimane nädal on olnud kummaline. Suurpuhastus korteris päädis suurpuhastusega minu kehas, sest 40-kraadises palavikus teki alla lebades on küll tunne, nagu puhastuksin, puhastustules. Ja et see haigusenädal möödus esietenduseeelsetes mammutproovides, lülitasin ennast tükiks ajaks siin-ja-praegu-režiimile. Mitmeks päevaks kadus igasugune taust, igasugune minevik ja tulevik, plaanid, eelarvamused, koguni mu enda minakuvand. Oli ainult minu palavikus keha ja proov. Kogu energia kulus sellele, et praeguses hetkes püsti seista, teksti anda, märkust kuulata, maha istuda. See oli ilus kogemus. Täna on esietendus ja mina olen peaaegu terve. Ainult igemepõletik on ja rääkida on valus, söömist ma parem üldse ei mainigi. Hambad valutavad. Vist tuleb üks tarkusehammas ka. Kus ta ikka pääseb, kui ma vahepeal juba nii targaks olen saaud.

Franzul läheb hästi. Meie suhe on seni olnud üsna tormiline - olen talle juba tagurdades natuke haiget teinud (ja meie aiaväravale muidugi ka), tema on mind aga hoidnud. Aku vahetasime ära. Rehvid vahetasime ära. Kaks vanatädi ajasime peaaegu alla (see oli ikka rohkem minu süü, mitte Franzu). Üks töökaaslane ütles teda nähes: "Ega esimene auto ei peagi väga ilus olema, niikuinii kriibid ta ära." Ma pööritasin mõttes silmi ja pobisesin: "Mida iganes!"

Ja Ruudi-huumorit muidugi ka:
"Kas sa tead, kes on maailma kõige suurem imetaja?"
Ruudi: "Ema."

Franz

See ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Kõigepealt nägin ma teda internetis pildi pealt. Ta meeldis mulle muidugi kohe ja kui ma temaga kohtumise kokku leppisin, suutsin lausa ärevusse sattuda. Olin taolistel kohtumistel juba mitmeid kordi käinud ja kunagi varem ei olnud ma enne neid närveerinud - see pidi olema hea märk, otsustasin. Ja kui ma teda siis päriselt nägin, olin nii ähmis, et ei jõudnud isegi ära armuda. Esialgu otsustasin ratsionaalselt - tema ongi ju minu jaoks SEE, ta on ju täpselt selline, nagu ma olen juba aastaid unistanud. Ja muidugi hakkas ta mulle tasapidi ka üha rohkem meeldima. Seejärel pidasin tuttavatega aru - kas ikka tasub temataolisi usaldada, ja arvamusi tuli muidugi seinast seina, aga pigem siiski kiitvaid. Ja lõpuks sain aru, et olin muutunud kõikide kriitilisemate tähelepanekute suhtes kurdiks - ma olingi armunud. Käisin temaga veel kohtumas, käisime isegi koos ülevaatusel ja kuigi tagasisise tema tervisliku seisukorra kohta polnud absoluutselt suurepärane, teadsin, et ma temast enam loobuda ei taha. Ja ei loobunudki.
Ja meie tormiline armulugu päädiski sellega, et pärast poolenädalast tutvust kolis ta juba minu juurde. Küll mitte päris tuppa, ma võtaksin ta hea meelega ka siia, aga ta ei mahu kahjuks uksest sisse ja ka treppidega ei saa ta väga hästi hakkama. Aga ta on mu magamistoa akna all ja ma käin teda aeg-ajalt vaatamas ja talle lehvitamas. Oh, ta on nii ilus. Laimiroheline, ümar, pisike, säravalt puhas ja nii imearmas.

Tal on muide nimi ka, Franz. See sobib talle nii hästi. Tulge sõitma!

Mõtlesin, et sellest võiks saada mu igakevadine traditsioon - osta endale uus sõiduvahend. Eelmisel aastal ostsin jalgratta, järgmiseks mõtlen minibussi peale. Edasi tuleva juba veoauto, kallur, kopp, buss, troll, rong ja lennuk. Ja lõpuks - miks mitte tõukeratas ja rula.

natuke nalja

Ruudi on vahepeal nii palju kildu visanud, et olen sunnitud veidi kirjutama.

No näiteks: "Kui inimesel pole raasukestki süüa ega juua, siis kõigepealt sureb ta janusse, siis nälga ja siis sureb päris ära."

Ja kui M. ja Ruudi vaatasid koos "Pehmeid ja karvaseid" ja seal öeldi, et "Rahvas ei tea midagi!" oli Ruudi hakanud protesteerima, et teab küll. M. oli seepeale olnud üllatunud ja Ruudi pidi edasi seletama: "Rahvas teab küll, mina näiteks tean seda, milleks tuletõrjujatel on kirved." Ja seejärel oligi Ruudi pikalt ja põhjalikult seletanud, kuidas tuletõrjujad saavad kirveste abiga põlevasse majja ja niimoodi palju inimesi ära päästa. Ja jutu lõpuks poetas Ruudi veelkord: "Niiet rahvas teab küll. Mina tean."

Ja siis olid Ruudi ja M. vaadanud surnud vanavanaisa pilti ja M. oli pikalt ja laialt temast jutustanud ja muidugi mitu korda maininud, et praeguseks on vanavanaisa juba surnud. Ja kui M. tema eluloo kokku võttis sõnadega "...ja siis ta jäigi vanaks" lisas Ruudi ohkega: "...ja hakkaski surema."

Surmateema on meil praegu põhiline. Olen vist kunagi sõnastanud seda kui "teise maailma minek" ja nüüd Ruudi esitab mulle küsimusi selle teise maailma kohta justkui oleks see mu isiklik tagatuba. Vahepeal tekkis tal väike mure ka selles osas, et kas süda jääb keha juurde ja muutub mullaks või saab südame sinna teise maailma kaasa võtta.
Ma usun, et vast saab kaasa.

päike päike päike päike päike

Sel aastal möödub minu kevadtalv selle loo tähe all. (Oh, millised noormehed! Panevad mind lausa vanainimeselikult käsi kokku lööma ja pead vangutama! Oh, miiiiiiillised nooooormehed!)
Ja siis veel - ma väga vabandan, aga mulle tõesti, nii uussiiralt meeldib see lugu. Täpselt minu sõnad ju!

Aga üldiselt tahaks küsida, et MIS MAA SEE ON, kus enamus aastast möödub sellises halluses ja külmas, et kurbus, äng, väsimus ja meeleheide on muutunud nii tavaliseks, et kui päike jälle paariks päevaks välja tuleb, tekib täiesti uuestisündinud tunne, ennekogematuna tunduv ELUSOLEMISEtunne. Ja kõik mured ja ängid kaovad, nagu neid poleks kunagi olnudki.
Vabariigiaastapäev oli ilus. Päike, paraad ja pidu olid selle päeva helgeteks märksõnadeks (olen vist hakanud hindama p-tähega sõnu! neid meeldivad p-sõnu on ju veel - pähklid, puhtus, puhkus, punapeet, pilved, padi...). Ja nüüd on selline tunne, et ta tuleb, ta ei saa ju jätta tulemata. Ma mõten kevad siis.

Ja vahepeal olen kuulnud ja lugenud palju lauseid ja mõtteid, mis on sundinud haarama pastaka järele (klaviatuuri järele mitte). Näiteks jättis L. mind enne aastavahetust pusima ühe lause kallal, mida ta oli kuulnud Tartus jõulumissal ja mis kõlas umbes nii: "Otsige rahu, mis ei tuleks teist endast". Ei-ei-ei, tahtsin ma talle öelda, rahu peab ikka tulema inimese seest, seda ei saa teha millestki välisest sõltuvaks. Aga ei öelnud, vaid mõtlesin mitu kuud. Ja kui ma ükskord jälle endale ütlesin, et oeh, ma olen vist praegu kriisis, ja siis seejärel endalt küsisin, et eeee eheee kas su elus on olnud mõni selline periood, kus sa pole tundnud, et see vist on praegu kriis, ja tahtsin juba eitavalt vastata, meenus mulle, et üks selline periood siiski on olnud (no hea küll, tegelikult neid on ikka olnud rohkem, aga üks neist meenus kõige eredamana) ja see oli siis, kui Ruudi oli väike ja ma olin temaga kodune. Nii suurt rahu ja nii selgeid sihte kui tol ajal, pole varem ega hiljem olnud. Järgmisel kohtumisel teatasin ka L.-le võidurõõmsalt, et ma lahendasin tema mõistatuse ära.

Aga Ruudi-küsimusi ka:
"Räägime nüüd seda, et mis maailmas inimene on, kui ta on surnud."
"Kas inimesel on silmad ikka lahti, kui ta sinna teise maailma läheb?"
"Milline on suremise tunne?"
See viimane on olnud üsna korduv küsimus. Mulle väga meeldib see sõnastus. See on tõesti huvitav küsimus. Ja vot kui teaks.
Aga ma siiski usun, et see minu paljuleieradtud LAHTILASKMINE on kõige võti (selle viimase küsimusega seoses ja võib-olla ka L.-i mõistatusega seoses). Ja lõpetuseks siis üks paljudest vahepeal üleskirjutatud tsitaatidest: "Inimene saab selle, millest ta on valmis loobuma."

üllatused ja ahvid

Ma ei taha küll tegeleda teatriblogimisega, aga ma siiski mainin, et käisin hiljuti vaatamas oma keskkooli teatriklassi lõpulavastust (tegelikult küll selle kordusetendust, sest lavastus tuli välja juba eelmisel kevadel, mil noored keskkooli lõpetasid), mis mind väga positiivselt jahmatas. Polnud ammu end teatris nii hästi tundnud. (Siinkohal meenub L., kes ütles hiljuti peale üht teatriskäiku, et tal ei olnudki täna saalis ebamugav ja piinlik, seda polevat juba ammu-ammu teatris juhtunud. Minuga lood siiski nii hullud ei ole.) Hämmastusega jälgisin noori, kes nii täpselt suutsid mõtet anda, sündmusi mängida, rolle väja kanda, tekstis peituvat huumorit võluvalt publikuni tuua, rääkimata ülitempokast tekstist ja laitmatust diktsioonist. Olin just hommikul näinud ühtesid teisi keskkooliõpilasi, ka laval, näost veidi lapilised, käed värisemas, kõik end oma kehades nii kohatutena tundmas, ja siis, õhtul, seal teatris, üllataski kõike rohkem see füüsiline täpsus ja kohalolek. Ühesõnaga, ma soovitaksin seda väga kõigil vaadata, aga see vist oligi kahjuks nende viimane etendus.

Ja kui ma seal saalis kurvalt nentisin, et minust on nad igaljuhul küll kõik paremad näitlejad, ja seepeale endale vastu vaidlesin, et see on siiski libe tee ja ühe õnnestumise järel ei saa veel öelda, et nad nüüd kohe valmis näitlejad on, sain aru, et mulle see mõte üldse ei meeldi. See sa-pead-ennast-mitmekülgselt-igal-alal-tõestama mõte. See kusagilt õpitud pearaputus, mida ma enda puhul täheldasin, et üks roll võis õnnestuda küll, aga see ei tähenda veel midagi. Tähendab ju küll. Ja siis ma sain aru, et see ajab mind ka proovides juhtmesse. Täitmatud ootused enda suhtes, et miks ma ei suuda midagi uut välja mõtelda, miks ma muudkui ronin selle vana endaga koos lavale, koos nende endale tüütuseni tuttavate kohandumiste ja stampintonatsioonide ja parasiitžestidega.Ja etendust mängides taban ennast mõttelt, et seda rolli teen ma ju täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist ja ma ei suuda enam seda iseenda igavat häält kuulata. Üllatama peab, ennast ja teisi, koguaeg, igal hetkel, olema lõputult originaalne ja ennenägematu. See on tüütu ja raske ja ahastamapanev.

Aga õnneks olen ühtlasi ka ema. Ma ei tea, mul on ainult üks laps, aga ma ei usu, et mitmelapselised emad mõtlevad, et appi, kui igav ja ebaoriginaalne ma olen, ma ju kasvatan seda last täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist, peaks mingi uue kohandumise seoses oma lapsega välja mõtlema. Näiteks panen talle nimeks Hop või Mix või midagi muud sootut, riietan ta rohelisse kombenasiooni ja ei ütle kellelegi, mis soost ta on, et ta siis ise saaks arvata ja välja nuputada, milline sooline identiteet endale kujundada.

Aga Ruudiga saab ikka jätkuvalt nalja. M. ja Ruudi olid hiljuti koos vaadanud Aafrika meistrivõistlusi jalgpallis, kui Ruudi küsis:
"Aga kas nad on ahvid?".
"Ei. Miks sa arvad, et nad ahvid on?" uuris seepeale M.
"Sest ahvid on ju mustad."
"Kas keegi on sulle sellist juttu rääkinud, et aafriklased on ahvid?"
"Jah on."
"Kes?"
"Emme."
Seepeale võttis Ruudi väikse mõttepausi ja teatas: "Ahah, nüüd sain aru. Ahvid on sabaga, need mitte."
Enne, kui rassimi vastu võitlejad minu suunas kive hakkavad loopima, ütlen, et mina pole küll Ruudile rääkinud, et aafriklased ahvid on. Aga ühtlasi küsin ka, et kas valged inimesed solvuksid, kui üks väike aafriklane esimest korda mõnd valget nähes ütleks: "Näe, albiinomadu!". Ja siinkohal meenubki mulle kursavenna laps, kes trammis mustanahalist nähes ütles oma emale: "Näe, mõmmi!"

pisike valge mees

"Ma pole kunagi kirikus käinud," ütles täna Ruudi.
"Ega ei ole vist jah," nõustusin.
"Tegelikult ma korra käisin, siis, kui ma sinu kõhus olin."
"Jaah?"
"Seal olid igasugused pildid ja seal oli vägev ja siis oli seal üleval üks selline hirmus luukerepea."

Ja siis me läksimegi kirikusse.
"Kas see valges riides mees ongi Jumal?" küsis Ruudi sosinal.
Selgitasin talle, kellega tegu.
Hiljem kodus ütles Ruudi sellest hoolimata: "Seal kirikus oli nii igav, sest mina arvasin enne, et Jumal on suur ja igal pool, aga Jumal on hoopis väike valges riides mees."

See on midagi nii väärtuslikku ja huvitavat, see, kuidas nii väike inimene nii suuri asju tajub, kuidas ta neid ette kujutab ja milline on tema maailm. Kuidas see võib kokku kukkuda kirikuskäiguga, sest kõikvõimas Jumal osutub pisikeseks valges riides meheks. Ja samas on see nii tohutult ettevaatlikukstegev. Et rääkida asjadest nii, et tema maailm oleks soe ja turvaline.
Meenub hetk, mil võisin olla umbes sama vana. Istusin vanaema juures vetsus ja mõtlesin piinlikusega selle üle, et Jumal ju vaatab mind praegu. Isa oli mulle just enne rääkinud, et Jumal on igal pool ja see mõte hirmutas mind. Kuni ma sellega harjusin ja nüüd on sellest saanud soe usaldus maailma vastu. Just seda ma tahaksin edasi anda. Seda tunnet, et ükskõik mis juhtub, keegi kusagil alati hoiab ja toetab ja annab sulle andeks, isegi kui sa ise endale andeks anda ei suuda.

skoor

Üleeile sooritas Ruudi jälle patjadelt patjadele hüppeid ja palus mul tema sooritusi hinnata.
"Kümme punkti!" hüüdsin pärast esimest katset ja Ruudi rõõmustas.
"Kümme punkti!" hüüdsin ka pärast teist katset, sest see oli ausõna üks väärt hüpe, aga Ruudi ei rõõmustanud enam.
"Kogu aeg kümme ja kümme, nii on ju igav!" pahandas ta.
"Aga kas sa siis ei tahagi saada alati palju punkte?" imestasin mina.
"Ei. Mõtle, kui sa ise suusataksid ja saaksid alati sada punkti ja sada punkti," püüdis ta olukorda mulle lahti seletada.
"Sa mõtled, et on igav, kui kogu aeg hästi läheb?" uurisin mina.
"Jah," vastas Ruudi enesestmõistetavalt.
Selline on see minu väike Suur Õpetaja.

Ja siis veel üks headest asjadest lapsevanemaks olemise juures on see, et saab lasteteatrit vaadata, sest tõesõna, minu kolm viimast lasteteatrielamust on ikka kaugelt ületanud minu viimaseid elamusi täiskasvanute teatris. Rääkimata alati heast lastekirjanduseklassikast ja nendest harvadest kordadest, kui oleme koos kinos käinud ja lahkunud mõlemad helge ja üleva emotsiooniga, mitte nagu siis, kui ma üksinda mingit ängifilmi vaatama sattun ja pärast kõik Kalamaja tänavad läbi kõnnin, et seda ängi endalt maha raputada.

Miks arvatakse, et ainult lapsed vajavad lihtsat ja siirast rõõmu?

esimene

Pole taas ammu kirjutanud. Naudin üsiolemist ja elu üht ilusaimat esimest jaanuari - pool päeva voodis raamatute (kaks luuleraamatut ja natuke Masingut) ja ajakirjadega (nii naiste-, pere- kui ka kultuuriajakirjad), seejärel pikk jalutuskäik mere äärde läbi hämarduva Kalamaja ja nüüd poole silmaga film (oi, kui igav!) ja ülejäänud pooleteisega arvutiekraan. Mõnus!
Vahepeal on olnud palju pidusid ja pidustusi. Sünnipäev, näiteks, mis kukkus ootamatult välja ühe elu ilusamaina (nagu see esimene jaanuargi). Just seetõttu, et ma ei oodanudki midagi. Ootustest lahtilaskmise meditatsioonid minu lemmikjoogakohas (nagu nimetas seda kohta ka mu õde) on õpetanud mind muutma sündmusi ja päevi enda jaoks ootamatult toredateks, just seetõttu, et ma pole midagi oodanud. Sünnipäeval sain ühe täiesti ootamatu (see on muutumas juba mu parasiitsõnaks!) kingituse ja sama ootamatu külalise ja sellest mulle tol päeval piisaski.
Ja siis oli esikapidu ja mitu jõulupidu ja muidugi aastavahetus ja nüüd algabki jaanuar, mis on alati üks must ja pikk ja külm ja kurb kuu. Ma parem ei ootagi midagi ilusat, nii oskan iga kauni hetke üle rõõmu tunda.

Ja eile hommikul vaatasin "Suve" ja nutsin - need Teele ja Toots olid ju nii ilusad ja õnnelikud. Täiesti opakas ikka.

Ja eile õhtul valasime tina ja minu tinakängar meenutab ankrut. Merele? Või vastupidi -sadamasse?

Ja veel et kass kolis vahepeal parematele jahimaadele, ja sõna otseses mõttes (mitte selles mõttes, et merekooli), nimelt ema sõbranna poja aiaga majja. Seal on tal õues tõelised jahimaad, mida ta siin, pisikeses korteris pidi endale meie kiuste ette kujutama.

Ja kinos olen käinud vahepeal. Ja teatris. Ja lugenud toredaid asju.

Ja mis kõige ootamatum- ma sain kümmekond päeva tagasi autojuhiload! Sooritasin sõidueksami esimese korraga, enneolematu!

Ja Balti Jaama silte on tore kokku lugeda, sest nii muutub elu luuletuseks:
"Kuum lavašš"
"Uus terrass"

Ja kui ma mõned päevad tagasi sõpradele lauamängus jälle kaotasin, alustasin optimistlikult: "Aga kellel ei vea õnnemängus," saades samas aru, et see lause tuleb lõpetada: "..sellel ei vea eraelus."

Aga unes helises minu uksekell (imelik, mõtlesin ma, tavaliselt ikka koputatakse (nimelt uksekell ei tööta tegelikkuses)) ja kui ma ukse avasin, seisis seal üks mu esivanemaist (kes ilmsi enam elavate hulgas ei seisa) ja tõi mulle omasõnutsi hilinenud jõulukingituse - roosa küünla. See oli väga ilus ja tähendsulik. Selle peale ärkasingi. Pärast neljatunnist und. Seni olen üllatavalt virk.

Noh, egas midagi, vastu uuele aastale!