J6udsime Turku yleeile 6htul ja juba ma otsustasin, et see linn mulle meeldib. Nagu Peterburg ja nagu London ja nagu Tartu ja ilmselt nende linnade yhiseks nimetajaks on j6gi. Yhes6naga - siia ma v6iksin jääda kyll.
Eilne etendus läks minu meelest halvasti, aga D. kiitis seda parimaks etenduseks seni. Prozhektorid olid natuke liiga kuumad, lava oli natuke liiga väike ja publikut oli ka kuidagi h6redalt. Hilis6htu veetsime ujudes, terakest rummi juues ja lauamängides (ma ikka nii armastan lauamänge!). Nyyd ootan J.-i, et minna koos titepoodi otsima. Ruudi tellis mu käest reisi pealt rongi (tuletas seda veel telefonitsi meelde, nii vara see väljapressimine juba algabki!) ja J.-l on plaan oma elukaaslase lapse armastust asjadega v6itma asuda (väike nali, eks). Ja 6htul jälle etendus, millele järgneb väike vastuv6tt.
Eestis olles tahtsin pikalt blogida yhest seigast, mis mul kripeldama jäi ja mis mind yhtaegu 6nelikuks ja veidi murelikuks tegi, aga kuna aega polnud, siis pidasingi targemaks sellest, pigemini temast, mitte kirjutada, sest nagu kursa6de P. elutargalt ytleb: "Mis sa sitta ikka torgid, hakkab haisema!" Aga vahel muudab taaskordne p6rkumine vastu suurimat enesekesksuse ja hoolimatuse myyri, mida tean, mind lausa tänulikuks. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest, et ma oskan hoolida, et mulle keegi v6i miski korda läheb. Sest kui m6ned tunnid hiljem nägin P. silmades muret, mida ma ka omast käest hästi tunnen ja mida v6iks kokku v6tta umbes sellise lausega "Aga v6ib-olla siiski ei peaks MINA TANTSUlavastuses osalema?", oskasingi teda lohutada sellega, et kui sa p6ed, siis järelikult sa hoolid, ja kui sa hoolid, siis see ongi ilus. Ja ma olen täitsa r66mus, et Ruudi, erinevalt oma m6ningatest sugulastest, ei oska veel kirjutada-lugeda-t6lkida-lavastada, sest nagu ytles 6ppej6ud T.T., kui olin esimesel kursusel: "Eks see anne on yks sitt värk." Ja tagasi tulles P. 6petuss6nade juurde - mis sa sitta ikka torgid. S6naga - olen 6nnelik, et ma ei ole ise see andehunnik, kes elust läbi läheb oma sarmi ja talendi ja intellektiga k6ikide armastust ja usaldust v6ites ja seda jätkuvalt ja jätkuvalt kuritarvitades, saades ikka andeks lihtsalt selle pärast, et tema on ju tema, ise samas hoolimata kellestki v6i millestki.
V6ib-olla siiski poleks pidanud kirjutama. Aga see oli mul veidi hingel.
Ja kui naaseme Eesti, siis hakkab yks l6putu tants jälle pihta. Ahjaa, pärast esimest kostyymiproovi ja avastust, et ega seda kangast meie peale just ylearu ei raisata, otsustasid k6ik tydrukud söömise l6petada.
Yhes6naga, kohtume!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Ma loodan, et see andepomm, kellest sa räägid olen ikka mina, eks. No kes muu see olla saakski!
Kuigi, ok, tõlkimisega pidavat tegelema juba ka kaheaastane Liam -tõlgib oma isale eesti keelest inglise keelde. Nii et mul on konkurente!
Nägin üle väga pika aja jälle teatriund. Käisin teie kursusel ja oli tulemas erialaeksam. Igal ühel oli erinev ülesanne antud. No pmst oli see midagi sellist, et igaüks tegi, mis oskas. Minu esimene etteaste seisnes viola da gambal esitatavas lastelaulus (ja ma isegi ei mäletanud enam, mis pidi pilli käes hoida) ja teine... ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Igal juhul pidin ma rekvisiittriikrauaga rekvisiitriideid triikima, rekvisiitlapiga rekvisiitpliiti nühkima, rekvisiitsööki tegema, rekvisiittolmu pühkima - ja kogu aeg seisi E. N mu kõrval ja tegi märkmeid. Nägin, kuidas ta peale triikimist kirjutas oma märkmikku "2". püüdsin mõistatada, mitme palli skaalal küll hindamine käib, aga ei osanud aimatagi. sisendasin endale kogu aeg: sa saad hakkama! sa saad hakkama! sa ju oledki koduperenaine! (seepärast mulle ilmaselt koduperenaisetesti ka tehti), aga käed värisesid nii hirmsasti, et pliidinühkimise sooritasin igatahes mitterahuldavalt.
:D
Post a Comment