sünnipäevad ja unenäod

Mul on homme sünnipäev. Pooljaapanlasest sõbranna M. saatis mulle täna selle puhul kirja. Kirjutas muuseas, et ma ikka aeg-ajalt blogiks. Ma siis teen seda veidike.

Nagu sai öeldud, on mul homme sünnipäev. Kook küpseb ahjus. Varsti on esikas, proovid on pikad, mina olen väsinud ja närviline, Ruudit näen vähe, teatriväliseid inimesi üldse mitte. Ja ilmselt seetõttu on mu unenäod muutunud... võib lausa öelda, et pööraseks. Seiklused algavad kohe, kui uinun, ja kestavad varaste hommikutundideni, kui saabub üks näljane teravate hammaste ja küüntega äratus (pean silmas Vaarikat, vabandan oma ebaõnnestunud katse pärast luua huvitav kirjanduslik kujund).
Ühel ööl nägin näiteks sellist õudukat, millesarnast polnud näinud juba aastaid - võpatasin ärkvele ja ei julgenud enam pimedas magama jääda, pidin lambi põlema panema ja vett jooma, enne kui suutsin uinuda. Kusjuures see uni oli alanud ilusaimana, mida olen näinud.
Nimelt istusin pisikeses nõukogudeaegse sisustusega elutoas, linikukesega laual ootasid kohv ja koogid - olin külas. Aga mitte üksi, minu kõrval istus ka üks ammune tuttav (keda ma pole tegelikuses näinud tükk aega, ta pole mulle ammu meeldegi tulnud), nimetagem teda näiteks N.-iks. Me ootasime võõrustajat ja rääkisime juttu, kuni ühel hetkel tunnistasin ma endalegi ootamatult, et armastan ja olin alati palavalt armastanud toda N.-i. Tema vastas, et oli mindki alati armastanud, langes põlvili, ja kinnitas siis, et ei vääri mind, on minu jaoks liiga rikutud ja räpane (me ju tegeleme päevast päeva Goethe tekstiga, ei ole mingi ime, et see ka mu unesid mõjutama hakkab). Igal juhul oli see kõik väga ilus kuni hetkeni, mil tuppa astus korteri perenaine - keskealine tumedapäine naine. Ta rääkis meiega natuke juttu ja läks siis tagumisse tuppa, kuhu pääses elutoast viiva ukse kaudu. Seal hakkas ta kellegagi elavalt vaidlema, tema vestluspartneril tundus olevat vana naise hääl, ta oli kuri ja südikas. Nad vaidlesid soome keeles (???). Tüli kasvas kuni hekeni, mil midagi prantsatas ja meie võõrustaja hüüdis võidurõõmsalt: "Nyt sinä olet kuollut!" ja hakkas õudusfilmilikult naerma. Selge oli see, et teises toas oli toimunud mõrv, me ei saanud põgeneda, sest muidu oleksime isegi langenud selle naise ohvriteks, samuti ei tohtinud me välja näidata, et teises toas toimunut kuulsime. Ja kindlasti ei tohtinud ma anda märku sellest, et ma soome keelest aru saan. Klammerdusin N.-i külge (kes muide oli minu vastu juba vahepeal huvi kaotanud ja üritas mind enda küljest lahti raputada) ja hakkasin naise naastes pudistama soome-eesti segakeelt, et näidata, kui väga ma soome keelt EI OSKA. Naine uuris kahtlustavalt, et miks me nüüd järsku nii lähestiku istume. "Me tykkäme teineteist, aga me ei rakasta teineteist," vastasin ma hästi loogiliselt. Naine jäi vastusega rahule. Ta pinnis meid veel - kust tuleme, kes oleme jne. Ja tema kahtlus kasvas võrdeliselt minu hirmuga, mis omakorda tundus kasvavalt võrdeliselt N.-i vastikusega minu vastu. Nihkusin talle üha lähemale, tema tõmbus minust eemale, lükkas mu värisevaid käsi tagasi ja heitis mulle vihaseid pilke. See olukord kulmineerus tagant toast kosta vana naise hüüdega: "En ole kuollut! Sinä luulit, että olen kuollut! Mutta en ole!" Võpatasime kõik, meie vastas istuv tumedapäine naine tõmbus hetkega kaameks, tema silmad tõmbusid erepunaseks (aju plahavatas, sain ma kohe aru!) ja ta vajus kokku. Tõusime N.-iga püsti ja sammusime aeglaselt teise toa poole. Teadsime, et peame heitma pilgu sellele kellelegi, kes seal oli. N. läks ees, mina tema järel, hoidsin ikka kramplikult kinni tema käest, kuigi see oli tema jaoks juba ammu ilmselgelt ebameeldiv. Jõudsime tagumisse tuppa, mis oli umbne rohupudeleid täis vanainimese magamistuba, ja heitsime pilgu voodile - seal lebas täiskasvanu keha ja lumivalge imikupeaga kiilakas olend, kes naeris: "Mina en kuolle ikinä!" Selle peale ärkasingi. See oli tõesti õudne, ikka tõesti. Ma mõtlen, et huvitav mida Freud sellest kõigest arvaks - tagumise toa koletis, kes ei sure kunagi ja kes räägib millegipärast soome keeles. Ja siis muidugi N., kes mulle küll igavest armastust vannub, aga kui asi tõsiseks läheb, siis eemale tõmbub.
Aga kui ma hakkaks kõikidest oma viimase aja unenägudest siia kirjutama, saaks internet varsti täis. Nii et...
Ma sooviksin sünnipäevakingiks puhkust ja tervist (köha-nohu-kurguvalu luuravad nurga taga), rahu ja õnne, ilusat ilma, õnnestunud proovi ja muidugi palju armastust.