"Ma pole kunagi kirikus käinud," ütles täna Ruudi.
"Ega ei ole vist jah," nõustusin.
"Tegelikult ma korra käisin, siis, kui ma sinu kõhus olin."
"Jaah?"
"Seal olid igasugused pildid ja seal oli vägev ja siis oli seal üleval üks selline hirmus luukerepea."
Ja siis me läksimegi kirikusse.
"Kas see valges riides mees ongi Jumal?" küsis Ruudi sosinal.
Selgitasin talle, kellega tegu.
Hiljem kodus ütles Ruudi sellest hoolimata: "Seal kirikus oli nii igav, sest mina arvasin enne, et Jumal on suur ja igal pool, aga Jumal on hoopis väike valges riides mees."
See on midagi nii väärtuslikku ja huvitavat, see, kuidas nii väike inimene nii suuri asju tajub, kuidas ta neid ette kujutab ja milline on tema maailm. Kuidas see võib kokku kukkuda kirikuskäiguga, sest kõikvõimas Jumal osutub pisikeseks valges riides meheks. Ja samas on see nii tohutult ettevaatlikukstegev. Et rääkida asjadest nii, et tema maailm oleks soe ja turvaline.
Meenub hetk, mil võisin olla umbes sama vana. Istusin vanaema juures vetsus ja mõtlesin piinlikusega selle üle, et Jumal ju vaatab mind praegu. Isa oli mulle just enne rääkinud, et Jumal on igal pool ja see mõte hirmutas mind. Kuni ma sellega harjusin ja nüüd on sellest saanud soe usaldus maailma vastu. Just seda ma tahaksin edasi anda. Seda tunnet, et ükskõik mis juhtub, keegi kusagil alati hoiab ja toetab ja annab sulle andeks, isegi kui sa ise endale andeks anda ei suuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
ma ei saa aru, mis mul selle postitusega on, ma muudkui loen seda uuesti ja nutan iga kord.
Post a Comment