jõusaal ja magamata ööd

See on ikka üks peamisi asju, millele viimasel ajal mõtlen. Et kas ma peaksin tegema teadlikke valikuid silmas pidades seda, kuidas ma saan läbi jätkuva andestamise ja leppimise suuremaks inimeseks kasvada või laiendada iga päevaga enda ümber keskkonda, mis iseenesest lubab mul olla parem. Kui õde mulle mõned päevad tagasi meelde tuletas, et üksi kodus ei saa olla hea inimene ja hea saab ikka olla ainult kellegi suhtes, sain aru, et oleks aeg lõpetada halamine, et miks mind pidevalt pannakse sellisesse olukorda, kus ma pean olema halb.
Ja siiani kummitab mind see, kuidas me istusime L.-ga esietenduse ööl (või pigem järgmisel hommikul) asfaldil ja ta ütles, et ta on egoist ja ta teab seda. Just seepärast, et ta ei taha kedagi enda kõrvale. Et isegi kass on vahel liiast. Ja mina vaidlesin talle vastu. Et egoist oleks ta siis, kui ta võtaks naise ja saaks lapsed just sellepärast, et ennast selles võrrandis imetleda, et siis mingi aja pärast aru saada, et see on osutunud liiga rängaks eneseületuseks, et see talle ei sobi ja loobuda. Ei saa olla egoist kellelegi haiget tegemata, istudes hommikust õhtuni, õhtust hommikuni üksinda kodus.
Aga ma ei teagi. Kusagil peab see tasakaal olema. Ei tohi alla anda. Mitte üheski suunas. Vähemalt olen ma aru saanud, et on aeg lõpetada oma halvas iseloomus maailma süüdistamise. Ma pole närviline sellepärast, et on halb aeg. Halb aeg ei kesta kakskümmend kuus aastat. Ja inimsuhted pole spa. Pigem nagu jõusaal. Ja seda ütlen ma juba mitte kui spordivihkajaks kasvatatud spordipäevade luuser, vaid kui teadlik tervisespordifänn, kelleks olen viimasel ajal saanud. Seega kõik trenni! Asi on vaeva väärt.

Aga esietenduse pidu oli tõepoolest... kirglik, nagu tähendas hommikul M. Mind olid need esikapeod, mida aastakese jagu kogenud olen, juba ära hellitanud – pereinimesed lahkuvad mõne tunni jooksul, noored ja metsikud (kelle hulka mina ei kuulu), joovad kaks õlut ja asutavad end minekule südaöö paiku. Seega kella üheksani hommikul kestev pidu (majas, mille papist seinad olid juba kuu jagu taganud mulle magamata öid) osutus tõepoolest lausa kultuurišokiks. Rääkimata noortest armunutest, vanadest pealetükkivatest abielumeestest, tülliminekutest ja nutmistest. See oli minu jaoks nagu etendus omaette.

Aga vahepeal olen siin oma inimsuhtlusmuskleid kasvatanud, erimeelsusi lahti rääkinud ja suve nautinud. Tõepoolest nautinud. Oleme Ruudiga jälle linnas ja siiski – oma kodus koos oma lapsega ärgata, oma kohvi juua ja oma aknast välja vaadata on ikkagi hea, isegi kui see on egoistlik nauding.

Ja toredaid uudiseid muudkui tuleb ja tuleb.