Mul on ikka nii uskumatult loov laps. Jõuludeks kirjutas ta ise luuletuse. Jõuluvana nähes tabas teda küll rambipalavik ja neid tekste ja viise, mis selles hirmsas olukorras meenusid, ei olnud palju. Aga oma luuletust luges ta veel päevi hiljem kõigile teistele huvilitele ette. See kõlab nii:
Emme, mis sa teed?
Issi, mis sa teed?
Ruudi,mis sa teed?
Ja lõppu tavatseb ta lisada: Selline luuletus.
Aga vähemalt korra päevas vajub mul küll suu imestusest lahti neid sõnamänge ja minivaimukusi kuuldes. Eile ladus ta klotse erinevates kombinatsioonides põrandale ja lasi mul arvata, mida need kombinatsioonid kujutavad. Seejärel seletas ta mulle, mis häält teevad tema erinevad riided. Ja see pole üldse ülepaisutatud lastepsühholoogide jutt, et nad suudavad näha võileivas rongi ja juukseklambris krokodilli ja puuhalus ussi. Mäng ei lakka kunagi.
Joonistada talle ei meeldi (kuigi ma olen nii lootnud, et ehk kasvab temast kunstnik) ja tähti ta ka ei kirjuta, erinevalt oma hüperandekatest sugulastest, aga arvestades tema oskust tekstiga mängida, ennustaksin ma talle suurt tulevikku kirjaniku või luuletajana.
Ja jõulud möödusid seekord ilma suuremate lagunematu materjali hunnikuteta. Saime praktilisi ja äratarbitavaid kingitusi, mis tegid tuju heaks.
See oli vist kõige irooniavabam blogisissekanne, mis ma viimasel ajal olen teinud. Ja näed, nagu selgub, siis kõrgema klassi irooniat ma ei mõista. Seda peab mulle näpuga näitama ja siis ma ka ei usu. Kergeusklik usaldaja, nagu ma olen.
No comments:
Post a Comment