koogid ja kärud

Kirjutasin mõni aeg tagasi ühe eufoorilise postituse oma toiduvalmistamise teemal. Tagasihoidlikusest ja ajapuudusest olen jätnud vähemalt kümme korda uuesti samasuguse postituse kirjutamata. Teisisõnu, ma üllatan end ikka pidevalt.
Eilegi keetsin kodusolevatest ainetest kokku nii hea supi, et aina imestasin. Ja just valmis jälle üks neist improviseeritud retsepitiga kookidest, mille olen nõus mõne minutiga tervelt alla kugistama.
Ma olen ikka tõesti hea koduperenaine, vähemalt selles osas, mis puutub toiduvalmistamisse (khm, koristamise kohapealt ei saa seda vist kohe kindlasti ütelda), vähemalt siis, kui mul selleks aega on, mida kahjuks ei juhtu väga tihti. Ma tõesti imestan, et ma seni pole märganud oma ukse taga pikka austajate ja kosilaste rivi. Nad lihtsalt ei tea, millise aardega tegu, tahaksin ma seepeale kosta, aga tõde on see, et ühelegi meessoost olendile pole minu toidud kunagi eriti maitsenud. Sõber K. ütles mulle ju aastaid tagasi, kui teda endale külla sööma kutsusin: "Aga sa ei oska ju süüa teha!". Ja senini, kui ta külla tuleb, pakun talle kooki värisevate kätega ja piilun silmanurgast, et kas tõesti on nii hull. Kiitnud ta mind igaljuhul senini ei ole.

Ühesõnaga, mul on kõht täis ja süda paha sellest imelisest kama-kohupiimakoogist, mille peale Ruudi tegi demonstratiivselt "mmmm! väga maitsev!" ja suundus pärast esimest ampsu diivanile koomiksit lugema.

Ma olen lihtsalt see avastamata talent. Piinatud geenius. Nuuks.

Ja sellest veel ka, et mõned nädalad tagasi sõitsin peaaegu ühele naisele jalgrattaga otsa. See oli siiski PEAAEGU, aga andis talle ometi piisavalt põhjust, et panna telefon, millesse ta oli enne midagi väga närviliselt seletanud, kõrvale ja minu peale karjuma hakata. Vabandasin mitmeid kordi ja kimasin minema, nutt kurgus. Tema oli kahtemta tegelikult rahul - ta oli saanud oma terve päeva pinged ja stressid ühe korraga minu peal maandatud. Mõne päevad tagasi sõideti mulle lapsevankriga otsa. Vaatasin selja taha ja vabandasin instinktiivselt, andmata endale aru, et ma EI PEA vabandama selle eest, et MULLE otsa sõidetakse, et ma üldse mööda tänavat kõnnin. Käru lükkav noor ema põrnitses mind vihaselt ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "Äääh!". Et tema meelest ma siiski oleksingi tõesti pidanud vabandama selle eest, et ma tänaval kõnnin, ja sellestki ei tundunud talle olevat küllalt. Jalutasin hämmingus edasi ja mõtlesin, et kui mul endal last ei oleks, hakkaksin nüüd ilmselt kõiki noori emasid koos nende titekärudega vihkama. Aga jah, samas saan aru, et need magamata ööd, need Soomes töötavad isad, kõhugaasidega beebid, ebamugavad kärurattad, liiga targad ämmad, tädid ja arstid...

Aga mina olen kõrvapõletikus. Juba mitmendat päeva. Antibiootikumid ja puha. Homme on üle väga tüki aja etendus.