Vaarikas

Tegelikult olen ma sunnitud tunnitsama, et kui keegi küsiks minult nüüd nõu, kas võtta kass või mitte (pisikesse linnakorterisse), siis ma soovitaks... et mitte. Ja jah, ma tunnen juba endal M.-i aga-ma-ju-ütlesin-sulle-pilku. Ta ütles jah, paljud inimesed ütlesid, aga mina mäletasin kassipidamisega seonduvalt oma eelmist kassi (kes praegu ema juures elab), seda pehmet ja karvast Sofit, kes on terve elu ainult inimeste süles ja jalgade vastas nurrunud ja kes ilmselt pole oma küüntest ja teravatest hammastest vist isegi teadlik (ja kes on lisaks veel ka tumm). Sellise kassi üle ma ei nuriseks. Miskipärast olin ma oma kassidega seonduvast mälust ära kustutanud Peetri ja Joosepi ja mälestused elust kassi terrori all (näiteks selle, kuidas külalised ei soostunud saapaid jalast võtma, selle, kuidas me televiisort vaatasime - suur tugev padi ründamisvalmilt käes, püksisäärtest leitud kassiküüned, need lõputud armid ja muidugi... selle kusehaisu). Noh, Vaarikas on rohkem Peetri ja Joosepi tüüpi kass. Ööseks oleme sunnitud ta vannituppa kinni panema, sest esiteks ei saaks me muidu üldse öösel magada ja teiseks ei jääks Ruudist muidu ilmselt hommikuks midagi järele. Päevad mööduvad Vaarikat Ruudi küljest lahti kangutades (ja oma haavu tohterdades) ja mingist lugemisest-istumisest-võimlemisest-mediteerimisest ei ole enam juttugi. Aga eks ta on veel laps, lohutan ma ennast.

Järgmisena plaanis võtta koer.!
Nali, eks! Huuh.