Romantika jätkub. Kuulsin üleeile õhtul läbimängu lõppedes, et L. sõidab linna. Haarasin kiiresti mõned asjad ja istusin ta auto peale. Ja kui auto kella ühe paiku öösel minu maja ees peatus, selgus, et olin hakkama saanud klassikalise hajameelsusega – unustanud võtmed Viinistule. Nutsin siis seal autos natukene, sest tulin ju linna selleks, et saada OMA koju, OMA voodisse, ILMA nende inimesteta, kellega olen kuu aega koos elanud, helistasin läbi kõik võimalikud variandid, kelle käest varuvõtmeid saada, aga muidugi ei võtnud keegi sellisel kellaajal telefoni. Ja nii siis sõitiski L. oma maja ette, et mindki enda juures majutada. Hommikul sain varuvõtmed siiski kätte.
Ja jaaniõhtul jooksma minnes nägin tee peal põtra. Seisis seal maanteel minu ees, paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime natuke aega tõtt, minul jalad hirmust värisemas, nähes kui hiiglaslikult suur see loom oli. Siis keerasin end ringi ja jalutasin aeglaselt minema. Selle peale läks tema metsa vahele tagasi. Edasi jooksin nii kiiresti, et hakkasin mõtlema lausa elukutselise sportlase karjääri peale.
Ja mõned tunnid enne põdraga kohtumist tegin Franzuga esimese õnneliku õnnetuse. Kaotasin kruusateel juhitavuse, jukerdasin natuke aega ja jäin ilma mingitest suurtest plastmassosadest (logaritest?), pärast mida teeb auto kohati natuke imelikku häält, aga pole hullu, esmaspäeval vaadatakse mu kallis Franz korralikult üle. Aga nüüd olen see-eest väga ettevaatlik. Ja tänulik. Sest nende mõnekümne sekundi jooksul jõudsin mitu korda mõelda, et vot selle puu vastu ma nüüd sõidan ja vot nüüd läheb küll auto külili ja vot ei tea, kas ma nüüd ellu ka jään.
Nii et jaaaniõhtu oli siin huvitav. Aga muidu ka oli tore. Korjasin seitse lille ja nägin unes L.-i, mis ilmselt ennustas ette seda ööd, mis ma olude sunnil pidin tema korteris veetma (vaikselt tihkudes tahan koju-tahan koju-tahan koju, samal ajal, kui L. teises toas oma ööinimesele omaseid öiseid toimetusi tegi).
Ja täna on esietendus. Seega varsti lõppeb mu komandeering ja kolin tagasi Tallinnasse oma normaalse elu juurde. Mis on muidugi hea. Sest need kuu aega on mulle muuhulgas õpetanud seda, et ma olen ikka natuke sita iseloomuga individualist ja suured kogused suurt seltskonda toovad minus esile omadusi, mille olemasolust ma pigem teada ei tahaks. Sellepärast ongi hea vahepeal ärgata kodus, juua oma diivanil oma kohvi, keeta oma lapsele hommikuputru, vaadata oma aknast sirelipõõsaid, mis on pika vaatamise peale juba saanud ka minu omaks. Vaikuses või vaikses dialoogis. Midagi jagamata, priisates ruumi, eirates kohustusi. Siis ma tunnen, et olen jälle hea inimene. Võimaline andma ja armastama.
No comments:
Post a Comment