Sain juba teise armi otsaesisele. Elu üritab mulle järjepidevalt selgeks teha, et ma olen Harry Potter. Tegelikult tunnen ennast siiski rohkem Pipi Pikksukana Segasummasuvilas. Ikka ja uuesti leian ennast rõõmu tundmast asjade üle, mida ma endal teha luban. Näiteks ühel päeval lõikasin riidekääridga paberit ja rõõmustasin siiralt, et minu selja taga polnud kurja käsitööõpetajat, kes mind selle eest nahutaks. Teinekord söön üksi ära suure tahvli šokolaadi ja mitte keegi ei kutsu mind korrale. Või jooksen poriste saabastega tuppa, kui olen midagi maha unustanud. Või kuulan meelega halba muusikat. Või ei pese mitu päeva nõusid. Või loen Ruudiga tundide kaupa lasteraamatuid, selle asemel, et prooviks ette valmistuda. Ruudi ongi nagu Härra Nilsson, Vaarikas on meie hobune. Arvestades tema segaduse-jalajälge (ja neid tohutuid mööda korterit laiali pillutud kakahunnikuid), annab ta hobuse mõõdu välja küll.
Ja siis mõnel teisel päeval tunnen end Piparkoogimehikesena, selles mõttes, et ma küpsen. Inimesena. Mingi rahu elu suhtes on tõesti pärale saabunud.
Nii et lasteraamatukangelasi, kellega end samastada, on küll. Noh, mainimata jäid ju meie lemmik Vesta-Linne, siis veel Alice Imedemaal, Onu Teodor, Lärmisepa tänava Lotta ja nõnda edasi.
Aga elu on nagu veider pusle - leiad mingi tüki ja siis avastad, et see haagib ju täpselt mõne teise tükiga, mis sul juba aastaid taskus on vedelenud. Tervikpilti veel ei näe, ei tahagi näha, aga tore on vaadata neid pisikesi tükke omavahel sobitumas.
Jutustasin Ruudile, kuidas elu oli siis, kui elektrit veel polnud (sest ma mäletan seda aega ju ise suurepäraselt!). Kui ma olin öelnud, et siis polnud vesitualetti ka ja et käidi vetsus õues, kuivkäimlas, tundis ta siirast muret: "Aga kuidas siis naised pissisid?" Teisel korral ütles ta M.-le väga asjalikult: "Issi, sa küsisid just emmelt, et kas tal on klambripüssi, aga kas sa siis ei tea, et naistel ei ole tööriistu." Ja kord tahtis ta vanaemal aidata naela seina lüüa, sest "see polnud ju üldse naistetöö". Mina talle selliseid asju õpetanud pole, aga samas ei vaidle ma üldse vastu ka, sest tegelikult on ju tore, kui kasvab selliseid noormehi ka, kes arvavad, et naistel ei peakski tööriistu olema ja löövad ise neile naelad seina. Naiste tööriistad olgu kudumisvardad ja koogivormid. Ilma naljata, ma ainult kooks ja küpsetaks, kui aega oleks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Tahtsin lihtsalt öelda, et mulle väga meeldib, et sa blogi kirjutad. See on kaduv kunst. Ja mul läheb alati tuju pisut paremaks, kui su sissekandeid loen. See on ju ka hea?
Aga teisest küljest ma võin oma kohatute komplimentidega tülikas ka olla.
Ilusat sulle.
m-l
p.s. appi kui raske on tõestada, et ma ei ole robot, teksti ta ei loe ja numbreid loeb nagu keegi teiseltpoolt Linnuteed
aga võibolla ikka oled robot? mulle kirjutab sarnaseid sissekandeid küll ainult üks inglisekeelne robot (või viirus või keegi), alati alustab sama lausega, et see on nii suurepärane, et ma avan tema jaoks asju hoopis uue nurga alt (arvestades, et ma kirjutan enamasti oma lastest, siis...???)
aga jah, mulle ka kata meeldib, et sa kirjutad. siis ma ei pea õppima. kuigi istun isegi raamatukogus.
:)
Nii tore!
ma liitun eelnevate kommentaaridega. mulle meeldib, et kirjutad ja naerma võtab ka.
ja tahtsin lisada, et see elu-pusle teema on täpipealt nii, ma olen ka mõelnud.
Mina ka loeb ja meeldib...
Aga tahab ka kohtuda, kui kunagi aega leiab.
Eksju?
Post a Comment