melanhoolne

Isa tuli külla ja tõi mulle tagantjärele üsna tavatu ja isikupäratu jõulukingituse - juukseharja. Ma panin selle mõtlematult kõrvale, mul oli üldse meelest läinud, et vahepeal olid jõulud, ja piinlikkusega pidin nentima, et minul ei olnud tema jaoks mingit kingitust. Alles hiljem, kui ma oma pusas juuskeid peeglist nägin, tuli mulle meelde, et mul ju ei olnud juba ammu juukseharja ja mul oligi seda tegelikult väga vaja. Tundsin kummalist liigutust - minu eest hoolitsetakse. Ma isegi ei taibanud küsida, aga keegi nagu teadis, et mul on vaja juukseharja. Sellised seigad tuletavad meelde seda, et kõik need asjad (pigem inimesed, omadused, ressursid, kogemused jne), millest ma tunnen ennast ilmajäetud olevat, ei kuulugi mulle, et neid ei tooda mulle tagantjärele jõulukingituseks, sest tegelikult pole mul neid vaja. Aga vaadates seda pusa, mis mu pead kaunistas, oli üsna selge, et juukseharja ma vajasin, see oli täiesti minu jagu.

Ma pole ammu kirjutanud. Seda on mulle pidevalt meelde tuletatud. Olen olnud kriisis (kas tõesti? mina ja kriisis? kes oleks võinud seda arvata! täiesti ennekuulmatu!), olen palju nutnud ja vihastanud, kirunud ja andestanud, uuesti vihastanud, suurest imestusest ja vihast tuimestunud, otsuseid langetanud ja toibunud. Tokyos olen käinud (oli ju vaja saada teisele poole maakera) ja asjadest aru saanud. Nüüd sõuan jälle suure lahtilaskmise laineharjal. Kummaline selgus on saabunud ja imeline tulevik terendab mu ees. Aga sellest kõigest siis, kui on õige aeg. Praegu on õige aeg hoopis teistsugusteks asjadeks. Seda ütles keegi Hiiumaal, möödunud suve lõpus, ei mäleta, kas I. või tema ema, et elus on erinevaid aegu - aeg üksi olla, aeg teistega koos olla, aeg tööd teha ja aeg puhata, tuleb lihstalt aru saada, milleks aeg parasjagu paras on. Ja tavaliselt süda ütleb seda.

Olen veel paljust aru saanud. Seda kõike on tegelikult nii palju, et ei jõua sellest kirjutada. Ja suur osa neist asjadest on nii isiklikku laadi, et polegi vaja kirjutada. Aga muuseas olen mõistnud, et palveid tõesti võetakse kuulda ja soovid täituvad ja unistused lähevad täide, aga selle asja juures kipub olema üks suur-suur AGA. Palju agasid. Nimelt need asjad, mis sõna-sõnalise täpsusega sinu ellu ilmuvad ei pruugigi sind üllataval kombel õnnelikuks teha. Või veel hullem, need ei pruugi üldse olla sinu JAGU, sinu OMAD, vaid vägisi endale kistud. Ja siis sa seisad seal üksinda, nagu meeletu jonnihoo tulemusega suhkruvati saanud laps, kes saab aru, et see suhkruvatt ei maitse kohe üldse mitte kuidagi. On ainult üksindus ja veel suurem tühjus. Või siis sa ei saagi neid asju endale. Vaatad häämastusega, kuidas võtab kuju just täpselt see, millest sa unistasid, ja sel hetkel meenub sulle, et sa ju unustasid seda ENDALE küsida, ja nii sa siis saadki seda ainult eemalt vaadata. Ometi imetlusega. Oh, küll tahaks osata õigesti unistada.

Ja ikka on mul tunne, et ma olen nagu mingi juhe. Et päris asjad, need lood, millest räägitakse, juhtuvad minu kõrval, mind nendes lugudes ei mainita, aga ometi on mul mingi kummaline seotus nendega või isegi vastutus nende juhtumise eest. Selline juhtme-vastutus. Katsu sa ilma juhtmeta lampi põlema panna või televiisorit vaadata.

Ja veel on tunne, et olen rumal. Vahel kaob igasugune tahtmine kellegagi kohtuda ja suhelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik oma rumaluse pärast. Siis ma natuke häbenen kodus ja loen ja häbenen veel ja lähen uuele katsele.

Kirjutada ka pikalt midagi ei osanud. Kuigi Ruudi teeb päevast-päeva head nalja. Aga lõpuks ma meenutangi ema selles paljukommenteeritud dokfilmis, mis jutustas muusikalisest imelapsest. Naist, kes defineeris ennast imelapse emana ja kurtis kaamerate ees ausalt oma poja ooperi esietendusel, et tunneb ennast tähelepanust kõrvalejäetuna - täna olevat ju TEMA PÄEV, miks keegi temaga ei tegele, miks teda ei filmita, tema käest ei küsita, kuidas ta ennast tunneb. See naine oli ju ka juhe, kui ma nüüd järele mõtlen. Aga siin see iva ongi, et ta oli kindlasti veel palju muud, aga ta lihtsalt oli selle muu tahapaanile jätnud ja ei otsinud enam seda. Ma olen kindlasti ka midagi peale juhtmeks olemise. Aga mis täpselt, ei tea. Aga varsti tean, mul on selline tunne küll.