Ühel neist päevist oleksin peaaegu trammi alla jäänud. Mingi kummaline lünk on selle hetke kohal. Must tühik, pärast mida mäletan trammi kiledat urinat, meest, kes mu trammi eest ära tõmbas, ja väga kurja kätega vehkivat trammijuhti. Seest õõnsaks tõmbas alles kümmekond sekundit hiljem. Nii nende asjadega vist ongi, et ehmatus jõuab pärale alles veidi hiljem. Jäin mõneks ajaks kohale seisma, jälgisin seda meest, kes mu teelt tõmmanuna kiirelt minema kõndis (see oli ju lausa nagu Piibeleht ja Laura!), uurisin tükk aega, ega kusagilt mujalt ühtegi teist trammi ei tule, ja läksin siis edasi.
Ühel teisel päeval käisin kinos. Vaatamas seda filmi, mille kohta U. pakkus "tumefilm". See tumedus mind ei häirinud, sest üksinda kinos käimine on juba ise üsna emo-ettevõtmine, et siis ongi paslik vaadata mõnda "tumefilmi". Üksinda teatris käimine ei ole "tumetegevus", teater on juba ise nii sotsiaalne nähtus ja seal on tihti tuttavaid ja laval on ju ometigi elusad inimesed. Aga see "tumefilm" minu lemmikfilmide hulka siiski ei saanud, pigem vist meeldis, või ei, pigem ei meeldinud, või ei, pigem siiski meeldis, oskan ma kosta.
Ja pärast seda maandusin köögis, kus keedeti kõrvitsasuppi, ja me tegime K.-ga üle mitme kuu jälle nii head huumorit (noh, näiteks, et K.-l on nii tugev nohu, et tal tuleb tatti nii ninast, silmist, kõrvadest kui suust), et naersin jälle nii, nagu polnud ammu naernud, nii, et trennist valusad kõhulihased ainult oigasid. Väga tore oli ennast vahelduseks mitte-kohatuna tunda, inimestega, kellega kõik kohatused on vägagi kohased. Ja supp oli väga hea.
Nüüd hakkan lugema, et oma ootamatult pikka pausi sisukalt sisustada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment