raketid ja šampus

Ruudi laulab:

Põdral maja metsa sees
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks jänes käppa annab!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks põder ukse lahti teeb!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
Jänes jookseb kõigest väest
Lävel seisma jääb
Kopp-kopp! Lahti tee
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe sad teada, kes seal metsas oli!
Metsas kuri jahimees
Jänes, tuppa tule sa
Anna käppa ka!

Ja iga kord, kui Ruudi minult küsis, mida mina Jõuluvanalt kingiks tahan (ise kiirelt lisades, et tema tahab kolme asja: tuletõrjeautot, tuletõrjeinimest ja tuletõrjehiirt), püüdsin ma vastata midagi sellist, mis annaks talle aimu õigetest väärtustest siin elus - et soovin palju lund või uut sõpra või võimalust olla lähedastega koos. Aga ometi olin ma sunnitud tunnistama, et ootan ka lauamängu nimega "Dixit". Selle Jõuluvana mulle ka loomulikult tõi, aga nüüd selgub, et 100 sõpra on tõesti parem kui 100 krooni ja et oleksin pidanud ikkagi soovima sõpru ja lund materiaalsete asjade asemel, sest mis sa selle lauamänguga ikka teed, kui pole seda kellegagi mängida. Ja nii ma muudkui ootan ja kibelen, et sattuks kunagi vähegi suuremasse seltskonda, et lõpuks-lõpuks-lõpuks saaks ometi ühe Dixiti-maratoni teha (kuigi üks lühike mäng M.L-i ja R.-iga oli ka super). Nii et Dixiti-huvilised, ma ootan teid!

Aga igaljuhul: ilusat vana-aasta õhtut ja suurepäraseid kohtumisi (loodetavasti koos Dixitiga) uuel aastal!

luule

Mul on ikka nii uskumatult loov laps. Jõuludeks kirjutas ta ise luuletuse. Jõuluvana nähes tabas teda küll rambipalavik ja neid tekste ja viise, mis selles hirmsas olukorras meenusid, ei olnud palju. Aga oma luuletust luges ta veel päevi hiljem kõigile teistele huvilitele ette. See kõlab nii:

Emme, mis sa teed?
Issi, mis sa teed?
Ruudi,mis sa teed?

Ja lõppu tavatseb ta lisada: Selline luuletus.

Aga vähemalt korra päevas vajub mul küll suu imestusest lahti neid sõnamänge ja minivaimukusi kuuldes. Eile ladus ta klotse erinevates kombinatsioonides põrandale ja lasi mul arvata, mida need kombinatsioonid kujutavad. Seejärel seletas ta mulle, mis häält teevad tema erinevad riided. Ja see pole üldse ülepaisutatud lastepsühholoogide jutt, et nad suudavad näha võileivas rongi ja juukseklambris krokodilli ja puuhalus ussi. Mäng ei lakka kunagi.
Joonistada talle ei meeldi (kuigi ma olen nii lootnud, et ehk kasvab temast kunstnik) ja tähti ta ka ei kirjuta, erinevalt oma hüperandekatest sugulastest, aga arvestades tema oskust tekstiga mängida, ennustaksin ma talle suurt tulevikku kirjaniku või luuletajana.

Ja jõulud möödusid seekord ilma suuremate lagunematu materjali hunnikuteta. Saime praktilisi ja äratarbitavaid kingitusi, mis tegid tuju heaks.

See oli vist kõige irooniavabam blogisissekanne, mis ma viimasel ajal olen teinud. Ja näed, nagu selgub, siis kõrgema klassi irooniat ma ei mõista. Seda peab mulle näpuga näitama ja siis ma ka ei usu. Kergeusklik usaldaja, nagu ma olen.

jõulune

Ruudi on vahepeal pildunud kilde, nii et vähe pole. Aga praegu ei meenu midagi. Päkapikud käivad, päevad mööduvad Jõuluvana-ootuses. "Aga paneme täna küünlad põlema, sest nii on ilus, sest on jõuluaeg," räägib Ruudi elutargalt. Piparkooke oleme ka teinud, kaks korda ja kollase kaskuuriga (nagu ütleb Ruudi).

Vahepeal oli paar pidu ja minu unevarud jäid nii nulli, et päevad tõmbusid halliks ja ise muutusin pahuraks. Nüüd sain kaks ööd väga ja väga pikalt magada (nii pikalt, et ma olin viimase kolme aasta jooksul unustanud, et ma oskangi üldse nii kaua järjest magada).

Ilmad on vihmased (kuigi jõuluajalt võiks oodata muud).

Aga selle kõige kõrval... elu on ikka kohati liigagi kummaline ja ettearvamatu.

palju õnne!

Mul on täna sünnipäev. Kinkisin endale sünnipäevaks Olümpia küpsiseid (kes veel ei tea, siis nende eest võib mind ükskõik mida tegema osta (aga pärast seda saatuslikku kostüümiproovi, millest ma varem kirjutasin, lülitasin nad mõneks ajaks oma menüüst välja)).
Tänasel päeval on sündinud veel Bach, Ionesco ja Tina Turnen (samasugused staarid nagu mina). Ja surnud on sel päeval näiteks Karl Jungholz ja Johannes Vares. Ja ühtlasi on täna Mongoolia iseseisvuspäev.
Ja mainida võiks ka seda, et meil on täna esietendus. Ehk siis - pidupäev ja põhjuseid selleks kui palju!

tõde loomade ja inimeste kohta

Jalutasime Ruudiga hilisõhtul koju ja Ruudi lausus väga mõtlikult ja ohates: "Loomad on loomad. Inimesed on inimesed. Üks täht on taevas. Aga kahte tähte ei ole taevas." Ja edasi ta vaikis. Minu arvates oli see väga zen, kuigi taipan isegi, et see on nüüd see koht, kus minuski lööb välja lapsevanemlik sõgedus, mis kõiki oma lapse sõnu ja tegemisi vaieldamatult geniaalseteks peab.

konveier

Ruudi istub auto tagaistmel ja vaatab elektriposte: "Uskumatu, kui... Uskumatu, kui...!"

Elu nagu konveieril, või elu nagu simulaakrum, nagu ma endalegi ootamatult filosoofilises sms-is suutsin sõnastada.

K. käis külas ja ma istusin ja kuulasin tema lõputult huvitavat juttu ja sain aru, et see, mis praegu näib päris-elu koopiana, võib osutuda palju pärisemaks, kui see, mis kunagi kusagil (loodetavasti) tuleb. Võõraste keskel, omadest eemal, veelgi konveierimal konveieril, isegi aru saamata, mida, miks ja kellele sa toodad.

Kirjutan vist praegu lihtsalt selleks, et endale meelde tuletada, et ma olen siin kusagil veel olemas. Olen kirjeldamatult väsinud ja kuulan, kuidas Samuli Putro laualab, et ta mind armastab.

Ah ja muide - meile antakse iga prooviga üha rohkem riideid selga, nii et kui keegi ostis meie tükile juba pileti ära lootuses näha paljaid noori naisi, siis võib ta selle pileti heaga kellelegi ära kinkida.

Keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.
:(
:(

Turku päevikud - esimene ja viimane osa

J6udsime Turku yleeile 6htul ja juba ma otsustasin, et see linn mulle meeldib. Nagu Peterburg ja nagu London ja nagu Tartu ja ilmselt nende linnade yhiseks nimetajaks on j6gi. Yhes6naga - siia ma v6iksin jääda kyll.
Eilne etendus läks minu meelest halvasti, aga D. kiitis seda parimaks etenduseks seni. Prozhektorid olid natuke liiga kuumad, lava oli natuke liiga väike ja publikut oli ka kuidagi h6redalt. Hilis6htu veetsime ujudes, terakest rummi juues ja lauamängides (ma ikka nii armastan lauamänge!). Nyyd ootan J.-i, et minna koos titepoodi otsima. Ruudi tellis mu käest reisi pealt rongi (tuletas seda veel telefonitsi meelde, nii vara see väljapressimine juba algabki!) ja J.-l on plaan oma elukaaslase lapse armastust asjadega v6itma asuda (väike nali, eks). Ja 6htul jälle etendus, millele järgneb väike vastuv6tt.

Eestis olles tahtsin pikalt blogida yhest seigast, mis mul kripeldama jäi ja mis mind yhtaegu 6nelikuks ja veidi murelikuks tegi, aga kuna aega polnud, siis pidasingi targemaks sellest, pigemini temast, mitte kirjutada, sest nagu kursa6de P. elutargalt ytleb: "Mis sa sitta ikka torgid, hakkab haisema!" Aga vahel muudab taaskordne p6rkumine vastu suurimat enesekesksuse ja hoolimatuse myyri, mida tean, mind lausa tänulikuks. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest, et ma oskan hoolida, et mulle keegi v6i miski korda läheb. Sest kui m6ned tunnid hiljem nägin P. silmades muret, mida ma ka omast käest hästi tunnen ja mida v6iks kokku v6tta umbes sellise lausega "Aga v6ib-olla siiski ei peaks MINA TANTSUlavastuses osalema?", oskasingi teda lohutada sellega, et kui sa p6ed, siis järelikult sa hoolid, ja kui sa hoolid, siis see ongi ilus. Ja ma olen täitsa r66mus, et Ruudi, erinevalt oma m6ningatest sugulastest, ei oska veel kirjutada-lugeda-t6lkida-lavastada, sest nagu ytles 6ppej6ud T.T., kui olin esimesel kursusel: "Eks see anne on yks sitt värk." Ja tagasi tulles P. 6petuss6nade juurde - mis sa sitta ikka torgid. S6naga - olen 6nnelik, et ma ei ole ise see andehunnik, kes elust läbi läheb oma sarmi ja talendi ja intellektiga k6ikide armastust ja usaldust v6ites ja seda jätkuvalt ja jätkuvalt kuritarvitades, saades ikka andeks lihtsalt selle pärast, et tema on ju tema, ise samas hoolimata kellestki v6i millestki.
V6ib-olla siiski poleks pidanud kirjutama. Aga see oli mul veidi hingel.

Ja kui naaseme Eesti, siis hakkab yks l6putu tants jälle pihta. Ahjaa, pärast esimest kostyymiproovi ja avastust, et ega seda kangast meie peale just ylearu ei raisata, otsustasid k6ik tydrukud söömise l6petada.

Yhes6naga, kohtume!

tõeliselt hea muusika

"Ruudi, mida väike Jaakob teha oskab?" Väike Jaakob on tema pooleteisekuune tädipoeg.
"Ta oska kohupiima süüa."
"Kohupiima?"
"Emmedel ja issikel tule kohust piima. See ongi kohupiim."

Ja Ruudil on oma arusaam heast muusikast juba välja kujunenud ka. Ärge küsige, kuidas ta üldse seda kuulma on sattunud. Aga kui ta nõuab head muusikat, siis tähendab see tema jaoks "kummi muusikat". Olen talle korduvalt püüdnud selgitada, et muusika puhul ei saa midagi objektiivselt halvaks või heaks lahterdada, aga see ON HALB MUUSIKA, aga ta ei usu mind kahjuks. Noh, tegelikult pole ka ime, see tuleb tal ilmselt geenidega, sest tema ema on ju ka teadupärast sala-tümpsukuulaja. Aga viimasel ajal jalutan ma kooli hoopis selle taktis. Ja muidug AINULT selle taktis. Sest kui mina juba midagi kuulama hakkan, siis selle juurde ma ju jäängi. Kuudeks.

Ja eile oli jälle üks õnnelik kõrvitsasupi-köögi stiilis maandumine, aga hoopis R.-i juures, kus ma leidsin eest just need inimesed, keda ma olingi tegelikult tahtnud näha, seda eneselegi teadvustamata (ja lisaks maitsva tordi ja pööraselt naljakad muumi-treilerid). Nüüd on jälle mitu nädalat jõudu sinikaid ja vigastusi trotsides ennastunustavalt tantsulavastust valmis tantsida.

tramm ja kõrvitsasupp

Ühel neist päevist oleksin peaaegu trammi alla jäänud. Mingi kummaline lünk on selle hetke kohal. Must tühik, pärast mida mäletan trammi kiledat urinat, meest, kes mu trammi eest ära tõmbas, ja väga kurja kätega vehkivat trammijuhti. Seest õõnsaks tõmbas alles kümmekond sekundit hiljem. Nii nende asjadega vist ongi, et ehmatus jõuab pärale alles veidi hiljem. Jäin mõneks ajaks kohale seisma, jälgisin seda meest, kes mu teelt tõmmanuna kiirelt minema kõndis (see oli ju lausa nagu Piibeleht ja Laura!), uurisin tükk aega, ega kusagilt mujalt ühtegi teist trammi ei tule, ja läksin siis edasi.

Ühel teisel päeval käisin kinos. Vaatamas seda filmi, mille kohta U. pakkus "tumefilm". See tumedus mind ei häirinud, sest üksinda kinos käimine on juba ise üsna emo-ettevõtmine, et siis ongi paslik vaadata mõnda "tumefilmi". Üksinda teatris käimine ei ole "tumetegevus", teater on juba ise nii sotsiaalne nähtus ja seal on tihti tuttavaid ja laval on ju ometigi elusad inimesed. Aga see "tumefilm" minu lemmikfilmide hulka siiski ei saanud, pigem vist meeldis, või ei, pigem ei meeldinud, või ei, pigem siiski meeldis, oskan ma kosta.

Ja pärast seda maandusin köögis, kus keedeti kõrvitsasuppi, ja me tegime K.-ga üle mitme kuu jälle nii head huumorit (noh, näiteks, et K.-l on nii tugev nohu, et tal tuleb tatti nii ninast, silmist, kõrvadest kui suust), et naersin jälle nii, nagu polnud ammu naernud, nii, et trennist valusad kõhulihased ainult oigasid. Väga tore oli ennast vahelduseks mitte-kohatuna tunda, inimestega, kellega kõik kohatused on vägagi kohased. Ja supp oli väga hea.

Nüüd hakkan lugema, et oma ootamatult pikka pausi sisukalt sisustada.

nimed

Nägin unes, et mängisime veel korra (peaaegu) mahaläinud VMK-d. Teatrisaalis toimus teine etendus, seega pidime mängima mingis dekoratsioonide maalimiseks mõeldud ruumis. See oli suur, hele ja kõrge laega. Publik, keda oli üsna palju, pandi istuma mingitele mööda ruumi risti-rästi paiknevatele taladele. Prožektoreid polnud, laelambid jäeti põlema, publik rääkis juttu, ruumist käisid läbi kõiksugu suvalised ja kõrvalised inimesed. Istusin lava taga ja lugesin mingit tohutult huvitavat raamatut, kui kuulsin, et lava peal oli juba mõnda aega kahtalselt vaikne olnud. Sain aru, et olin ilmselt väga ja väga kaua stseeni hiljaks jäänud, hüppasin akside vahelt välja ja leidsin enda eest kursavenna K., ega suutnud mitte midagi meenutada -mis stseeniga tegu, mis teksti peaksin rääkima ja mis K. tegelaskuju nimi on. Viimast püüdsin eriti aktiivselt meenutada, lõpuks aga loobusin, otsustasin teda nimetada esimese pähe tuleva mehenimega (publik niikuinii ei saa aru, mõtlesin), aga mulle ei tulnud mitte ühtegi nime pähe. Punnitasin ja pingutasin ja lõpuks tuli mulle meelde ainult Ruudi. Nimetasingi K. Ruudiks ja pildusin suvalist näidendiga veidigi seotud emo-teksti: "Ruudi, ära jäta mind maha!", "Ruudi, armastus on reaktsiooniline rämps!", "Ruudi, elu on lihtsalt ellujäämisinstinkt!". Kui saime mõlemad lõpuks aru, et stseen, mille teksti me meenutada ei suutnud, hakkas venima juba aborigeenietüüdiks, läksin piinlikusest punastades lava taha ja jäin kuulama, mis nimega M., kes järgmisesse stseeni astus, K.-d nimeatab. Selgus, et ka temal oli selle koha peal mälulünk. Ta puterdas kaua, kuni mõtles välja: "Marek!" Põhjendasin Ruudi-Mareki nimeerinevused enda jaoks kohe sellega, et minu tegelaskuju on ju Ruudi-Mareki ammune tüdruksõber, temaga lähedasemates suhetes, seega kutsub teda salajase hüüdnimega, M.-i tegelaskujule on Ruudi ennast tutvustanud valenimega, Marekina. Otsustasin järgmises stseenis väga rõhutatult M.-i kuudles öelda: "Ära jäta mind maha, R u u d i.", et olukorda päästa. Aga seda järgmist stseeni ei tulnudki, sest siis läks kõigil midagi sassi ja kogu trupp valgus lavale ja hakkas hiiglasliku kiiguga kiikuma. Publik muutus juba rahutuks, etendus oli ennenägematult halb. Siis õnneks äratas Ruudi mu üles. See päris-Ruudi ikka.
Mulle meeldis selle unenäo nimedeloogika. Kaks mehenime mu peas keerlevadki - Ruudi ja Marek (!???).

Veidi kurb. Aga eks see on ka normaalne. VMK mahaminekust oli ka kahju, tõesti oli.

küsitav

Mulle kingiti ootamatult paar vaba tundi. Selleks, et panna filosoofia ettekanne kokku ja korrata homseks etenduseks teksti. Ja siis peaks veel millalgi Rahvusraamatukokku minema. Magada pole ka ammu saanud. Vabad päevad - millal teie veel tulete? See hullumeelsus on jälle alanud. Ainus nõks on sellega mitte kaasa minna, mitte hulluks minna.
Õnn seisnebki olukorraga leppimises, otsustati täna ühiselt. Aga samas, selles koolis on ikka tunde ja loenguid, mille pärast tasub käia. Olen tänasest hommikust endiselt lummatud.

klassika

Vanaema: "Ruudi, sa magad nagu mõni askeet."
Ruudi: "Ei, askeeti pandakse leiva peale."
See on ju klassika.

Ja nüüd mängib ta legoklotsidest tehtud laevdega ja üks laev ütleb teisele: "Mul on kuri keel!"
"Sul on kuri keel?" imestan mina.
"Jah, siin kapi sees," vastab üks laevadest. Aga siis juba Ruudi seletabki, et kõik need pole laevad, vaid üks neist on tupelkopp (ehk siis Superkopp(???)). Ja väike laev ütleb mitmeid kordi Superkoppale: "Mina ei karda sind." Ja siis nad lähevad koos arsti juurde, sest väiksel laeval on palavik. Imestamist igaks päevaks.

aabitsk

Ruudi: "Loe mõmmiaabitskat!"
Mina: "Millist lugu ma loen?"
Ruudi: "Loe teda, kus... Mõmmi kõnnib kuudikus. Mõmmi käib kaadikus. Mõmmi uitab aadal. Ta eksib ära. Künkal kassab kõlge kuusk. Mõmmi ronib kuude ossa. Ta tahab vaadata, kus kodu on. Äkki õikab keegi ladast: "Kuukuuu! Kuukuuu! Kuukuu!" Oks teeb praks. Mõmmi kukub alla. Ta käpad saavad aiget. Kuuse ladast kostab edasi: "Kuukuuu! Kuukuuu! Kuukuuuu!" "Ma juba kukkusin," pahandab Mõmmi, "mis sa enam üiad!""
Mina: !!!!????? "Sul on see lugu ju täiesti peas. Mis ma loen sellest siis sulle. Ma loen hoopis mingit muud lugu. Ma loen Konna-Lonnist."
Ruudi: "Ei, loe teda teist lugu!"
Mina: "Millist lugu?"
Ruudi: "Loe teda, kus... Mõmmi kõnnib kuudikus. Mõmmi käib kaadikus... jne jne jne"
Nii võib see jätkuda lõputult.
Sõnaga - tal on Mõmmi-aabits üsna peas. Koos igasuguste naljakate sõnadega, mida kuigi palju ei kasutata, ja iganenud kõnekäändudega.

Aga P. lasi mulle eile ühte üheksakümnendate hitti ja mul hakkas selle peale mõte pikaks õhtuks tööle kõikide nende üheksakümnendate hittide suunas ja mulle meenus see lugu. Seda ma siis kuulasin salaja kodus keskkooli ajal, tehes samal ajal nägu, et selline muusika mulle küll ei meeldi. R. saatis mulle selle loo ja isegi mu ustav sõber K. põlgas mind selle kuulamise pärast. Oh, aga praegugi olen sunnitud tunnistama, et see on ikka ületamatult kaasahaarav lugu. Nii palju olen ma nende aastatega arenenud ja muutunud (kuigi vahel, leides end mõnest ootamatust seltskonnast, tundub, et sugugi mitte), et nüüd julgen ma seda tunnistada.
Aga selleks, et mahendada nii pöörast ülestunnitust, avaldan teisegi loo, mida ma viimasel ajal olen kuulanud miskipärast väga palju.
Ja siis see, mida Maarja kunagi oma blogis linkis, ja mida ma jäingi kuulama kevadest peale, iga päev.
Võib-olla sõnade pärast.
Võib-olla kuulan ma eelviimast lugu ka sõnade pärast. Kuigi nad on kurvad.
Aa, aga kõige kurvem lugu on siiski see.
Nii, see postitus läks nüüd küll liiga ülestunnistuslikuks!
Ja nüüd jääb mulje, nagu mul polekski muud teha, kui päevad läbi juutuubis passida. Nähh, oleks see ainult nii!

ikka puhkus

Tundsin öösel, et keegi ronib mööda mind. "Ei, ämblik see küll ei ole," ütlesin endale kindlalt. "Ilmselt tuul. Või tekk." Magasin edasi. Hommikul leidsin linade vahelt, otse enda alt lömastunud kaheksajalgse sõbra. Suured koivad olid mööda voodit laiali rahmitud, keha koos mõne allesjäänud jalaga täpselt seal, kus oli just olnud mu selg. Õhtune ämblik peaks tooma õnne - tema ma ju tapsin, hommikune ämblik peaks tooma õnnetust - aga ta oli juba surnud. Võta nüüd kinni - kas hävitasin oma õnne või leidsin õnnetuse juba eos hävitatult?
Viimane öö Ämblikute Pealinnas Haapsalus ja homme vuran Tallinnasse etendusele. Küll ma olen ikka töine, aina imestan.

Päeva veetsin promenaadil ja laadal patseerides, maiustades ja ajakirju sirvides. Vot hoopis see on puhkus (minu puhkuse definitsioon teiseneb läbi suve) ja nüüd asun (tubli laps nagu ma olen) filosoofia ettekande manu.

suvituspealinn

Nüüd olen jälle Haapsalus. Aastaga pole nagu midagi muutunud, endiselt on see linn väga ilus ja helge. Ämblikute pealinn, neid on siin väga palju ja väga suuri. Ronlad Weasley oleks sellest linnast ilmselt vaimustuses. Aga sügist on tunda igal pool õhus. "Varsti lähevad lapsed kooli," märkis M. Õige, pool nädalat veel ja minu suvine Eesti-tuur saab läbi ja tuleb hakata kooliga tegelema. Mäletan, et eelmine aasta nägin ka siin pööraseid unenägusid, hommikul avasin läpaka kaane ja muudkui toksisin ja toksisin neid üles. Tänagi öösel käisin üsna veidratel seiklustel, aga ei hakka vist parem kirjutama.

Ja eile mulle meenus, kui väga mulle ikka meeldib seda etendust mängida.

Avasin selle pisikese rohelise reisiarvuti muusikakausta, et vaadata, mida ma sellesse üht kogumikku mahutavasse miniläpakasse salvestanud olen. Leidsin lugusid, mida polnud ammu-ammu kuulanud. Ja isegi mäletamata, et need mul Londonis kaasas olid, tulid silme ette pildid bussisõidust Elthamis ja jalutuskäikudest varakevadises Sohos, tädi Stuarti haisev maja ja endised kursakaaslased, kellest ma paljusid pole nüüdseks juba üle aasta kordagi näinud. Ja siis ma sain aru, kuidas jäädvustada hetki. Need salvestuvad kuulatud muusikasse ja elustuvad jälle täiesti ehedalt, tehes ise automaatse valiku tähtsama ja vähemtähtsa vahel ja sõeludes pinnale selle, mis selle perioodi jooksul minu jaoks kõige olulisem oli.

ananassiromaan ja teatrijõgi

Nägin unes, et ilmnes, et klassivend P. oli vahepeal kirjutanud ja avaldanud romaani. "Miks mina sellest midagi ei tea?" imestasin. Ja mind juhatati raamatupoodi leti juurde, mis oli täis ananasse (see meenutas natuke Rimi puuviljaosakonda). Ananassid, nagu ananassid ikka, ei mingeid silte ega mingeid juhiseid, natuke toored tundusid. Seejärel suunati mind koju ananassi põigiti viilutama, hästi peenelt. Ja nendele imepeenikestele ananassiviiludele oligi trükitud romaan. Romaan on natuke palju öeldud, teos oli täis luuletusi (mitte kõige õnnestunumaid), proosakatkeid ja autori illustratsioone (sama kehvasid kui luule), ometi koorus nende katkendite ja luuletuste vahelt välja mingi narratiiv - tegu oli ulmeromaaniga, kus maakera õhku lasti ja mille nimitegelane muidugi ellu jäi ja asus otsima oma armastatut, kes oli kusagile kosmosesse lenannud. Ananass-raamatuga käis kaasas ka nahktagi, mis tuli lugemise ajaks selga panna. Lugesin siis seda äärmiselt mahukat teost, nahktagi seljas, Lõuna-Eestis, mingis noortelaagris, kui üks noor skinhead (ka kunagine koolivend) astus mu juurde ja tunnustavalt ütles: "Sa loed P.P. romaani!". Siis lähenesid tema sõbrad, samuti skinheadid ja vaatasid mind sama tunnustavalt. Mõtlesin, kas peaksin lisama, et tunnen raamatu autorit lausa isiklikult, aga siis mõistsin, et võib-olla polekski arukas selles seltskonnas igaks juhuks liiga palju pluss-punkte koguda.

Õõvastav unenägu (selle lõpu pärast) seoses Norra sündmustega. Aga nüüd tagantjärele (und nähes veel ei jõudnud) mõistan hästi, miks see romaan sinna ananassi sisse oli peidetud ja miks sellel pealkirjagi polnud ja miks see maakera plahvatusest rääkis ja miks ma sellest alguses midagi ei teadnud. Tegu oligi mingisuguse ridade vahele peidetud neonatside manifestiga.

Hiljem nägin unes, et hakkasime mängima üht oma bakalaureuselavastustest, kui avastasime, et keset teatrisaali voolas läbi suur ja tume jõgi. Vesi paiskus tohutu kiirusega maa seest, ei tea kust, teise saali otsa, maa sisse, ei tea kuhu. Lavastaja seletas, et see maaalune jõgi oli juba aastaid neile nuhtluseks olnud, elektrisüsteemile halvasti mõjunud ja nõnda edasi, kuni nad otsustasid selle hoopis oma kasuks pöörata - kaevasid jõe välja. Kujutasin ette, kui põnevaid lavastusi saaks teha seda jõge kasutades. Aga sama elavalt kujutasin ette ka seda, mis juhtuks kellegagi publikust või näitlejaist, kui ta kukuks etenduse ajal sellesse jõkke, kuidas vesi ta tohutu kiirusega tundmatusse viiks.

Ja muidu olen õnnelik. See ongi puhkus.

humoristid ja hapukurgid

Autoremonditöökoja ukse kohale oli kirjutatud "Kere- ja värvitööd". Mina lugesin "Kire- ja värvitööd" ja hakkasin üksinda vaikselt naeru mugistama. Siis sõitis mulle rattaga vastu üks tohutult tuttava näoga mees ja ma ei saanud aru, kes ta on. Vaatasin talle otsa, juba unutsades, et ma ju ikka veel naeran neid kiretöid. Ja siis jäi Ruudi käru esimene ratas raudteerööpasse kinni. Tuttava näoga mees ütles selle peale (selleks ajaks oli ta juba minuga kohakuti): "Seda oligi arvata." Ja tol hetkel sain aru, et ta oli üks tuntud humorist, kes pidevalt Alo TV-s (ärge küsige, miks ma seda vaadanud olen!) oma täiesti arusaamatult vaimutuid anekdoote ette loeb. Siis mõtlesin, et olukord paistis vist kõrvalt vaadates välja nii, et ma nägin oma lemmikhumoristi ja hakkasin juba pelgalt tema nägemisest naerma, unustades oma lapse koos käruga sellel auklikul teel ja prantsatasin ta hooga sügavasse raudteerööpasse kinni. "Seda oligi arvata," võttis olukorra hästi kokku.

Ilmselgelt on minu elus parasjagu hapukurgihooaeg, kui hakkan sellised seiku blogisse üles kirjutama (juba punastan suurest piinlikusest!). Nägin unes, et kirjutasin blogi (ja mul oli, mida kirjutada!).

Tallinn

Tallinn mõjub ikka veidi ähvardavalt ja halastamatult. Juba igatsengi ära. Küllap see on mu saatus - Õnnepalulikult ennast ühest kohast teise igatseda. Meie majale pannakse uut fassaadi, üle tee ehitatakse kahte maja korraga, M. hakkab vist ka midagi korteris jälle nokitsema - pea valutab, on umbne, lärmakas ja ahistav.

lühike pikk puhkus

Eile käisime K.-ga "Harry Potteri" viimast osa vaatamas. Meie ühiste vaatamiste traditsiooni lõpp. Nüüd oleme vist lõplikult suureks kasvanud. See oli vist nii kümme või üksteist aastat tagasi, kui sellesse saagasse sukeldusin. Siis tulid need filmid riburadapidi, lugesin raamatuid üle ja üle, uusi osasid kahaneva vaimustusega, kõige viimast osa kõige leigeme huviga (ja ainsana ainult üks kord). Nüüd siis äratasin eile need huviriismed jälle ellu, vaatasin viimase osa ära ja mõtlesin, et peaks hakkama üle aastate jälle neid raamatuid lugema. Ju seal siis midagi oli. Aga need filmid on ikka natukene üle minu pinge- ja stressitaluvuse.

Üleeile tärkas minus tõeline korilane. Läksime M.-i vanaema juurde pisikese topsikuga, lootuses korjata mõnes vaarikad suhu ja paar tükki topsi sisse, laenasime aga hoopis kaks suurt ämbrit ja korjasime need täis mustsõstraid, punasõstraid, tikreid, kirsse ja vaarikaid. Lisaks metsast murakaid ja mustikaid. Saime 23 purki moosi.

Ja nüüd siis jälle lõppeb minu lühike puhkus linnas (tulen aeg-ajalt jälle linna maaelust puhkama ja siis sõidan maale linnaelust puhkama, elu ongi ju üks puhkus), mõne tunni pärast sõidame ära.

Ja väike traditsiooniline Ruudi-kild ka:
Küsisin tema käest raamatut vaadates: "Kas see on sinu lemmikpilt selles raamatus?"
"Ei, piimasupp on lemmik," vastas tema.
Ja siis ükskord ehmatasin päris ära, kui ma midagi inglitest rääkisin ja ta teatas väga kindlalt: "Vana Uku on ingel."
"Kes?"
"Vana Uku."
"Kust sa seda Vana Ukut tead?"
"Koolist." (see on kõige tavalisem vastus.)
"Kooli õppisid koos Vana Ukuga?"
"Ei, koolis õppisin, et Vana Uku on ingel."
Rääkisin sellest jahmunult M.-le, kes selatas, et oli kunagi rääkinud vanaisa Jukust, kes nüüd on ingel. Ja mina juba mõtlesin, et tal on mingi paranormaalsest nähtusest sõber, kes on ingel ja kelle nimi on Uku.

joo-joo!

Mul on üks rahvalaul, mille refräänis kordub mitmeid kordi silbipaar joo-joo (ilma mingi tähenduseta). Ruudile meeldib see ja ma laulan seda talle vahel õhtuti. Kuni korrani, mil tal tuli hilisõhtune janu ja ta palus vett. Tõin talle vee ja ütlesin: "Joo, joo!". Ja kui ma laulmist jätkasin, välgatas Ruudile vist esimest korda sõnade mitmetähenduslik aspekt ja ta küsis üllatunult: "Mis tähendab joo-joo?". Olin kimbatuses.
"Ee.. Muidu see tähendab joomist, nagu vee joomine, aga selles laulus see ei tähenda mitte midagi." See vastus ei rahuldanud Ruudit.
"Mis tähendab joo-joo?" küsis ta uuesti.
"Mitte midagi. Aga mis tähendab la-la?"
"La-la tähendab laulda," vastas Ruudi kiiresti.
"Joo-joo tähendab ka laulda," ütlesin ma siis. Ruudi jäi selleks korraks vastusega rahule, aga sellest algas pikk mis-tähendab-ite jada. Ja nüüd seletan ma talle selle laulu juurde pidevalt, mis tähendab daam, härra, sumpama, lumi maha langes, tingima, sammuma ja nii edasi. Ka abstraktsemaid mõisteid tuleb ette, nagu näiteks aeg ja häbi. Nende viimastega kahetsen küll raskelt, et ei jõudnud enne lapse saamist ülikoolis filosoofiat või semiootikat või lausa füüsikat õppida. Kulub ära küll. Mina näiteks ei oska seletada, misasi on aeg.

Homme sõidan jälle pikaks ajaks linnast (ja interneti küljest) ära. Nii et kui keegi minuga kohtuda tahab (näen vaimusilmas juba seda kätemerd mina!-mina!-mina!), siis tuleb teil natukene oodata.

soki-inimesed ja koopiamasin

"Ruudi, sa ei tohi sokis õue minna. Keegi ei käi sokis õues. Või käib?"
"Jah-jah."
"Kes käib sokkidega õues?"
"Soki-inimesed."
"??? Kes need soki-inimesed on?"
"Onud."
"Mis onud?"
"Pahad onud?"
M. arvas, et murdvargad, kes liiguvad sokis, et neid kuulda poleks, ja kes ühtlasi on väga pahad onud.

Küsisin õe käest mõnda aega tagasi, et ta soovitaks mulle mõnda head raamatut, sest juba ammu ei ole ma midagi siira vaimustusega lugenud. Tema soovitusteni ma ei jõudnudki, sest paar päeva tagasi sattusin kooli, kust leidsin kastist kirjaga "Võtke raamatuid!" Tõnu Õnnepalu Pariisi päeviku (mis on ilmunud küll pseudonüümi ja teise pealkirja all) ja sattusin vaimustusse. Mul on tavaks kirjutada vahel raamatutest inspireerivaid tsitaate välja. Selle raamatu puhul muudkui ainult kirjutaks ümber. Mõtlesin, et peaks vist koopiamasina appi võtma, sest käsi hakkab juba väsima. Et teeks äkki tervest raamatust koopia. Ha-ha, see oli väike nali, eks.

Aga üks ilus mõte sealt siiagi: "Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata. Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada."

Jaanipäeva veetsime Soomes. Neli päeva autos. Mmmm.

Kogu selle asja juures on ikka üks ümberlükkamatult tore asi ja see on see esikapäevatunne. Ja kusjuures eriti tore on see siis, kui sul on nii pisike osa, et sa ei pea millegi pärast närveerima (kuigi ma olen siiski nende akende avamiste ja sulgemiste pärast totaalses stressis - kõige jubedam ju ongi kusagil lava taga neid tehnilisi asju teha - sul on suur võimalus rikkuda ära teiste stseen, aga mitte mingit võimalust seda kuidagi päästa). Ühesõnaga minu osaks jääb ainult rõõm ja elevus.
M. ja Ruudi on maal ja mina tunnen end nagu pubekas, kelle vanemad on ära sõitnud. Olen maganud ja lugenud ja kuulanud muusikat ja käinud õde sünnipäeva puhul õnnitlemas.

Ruudi, muide, on juba täitsa suur mees. Huumorimeel on tal igaljuhul paigas. Selline nagu mul.
"Issi, vaata, see on vorst!" ütles ta ükskord, kui ta jälle magama ei tahtnud jääda, oma jalga voodist välja toppides. "See oli nali," selgitas ta tagantjärele.
"Issi ei tohi minu jalga ära süüa," täpsustas ta siis. "Sellepärast, et siis ma ei saa kõndida."
Natukese aja pärast hakkas ta juba muid jäsemeid söögiks pakkuma: "Issi, tule võta kommi!"
Tal on kaks lemmiksõna ka. "Hoopis" ja "Sellepärast et". Neid topib ta igale poole, kuhu vähegi saab ja ei saa.

Ma lähen nüüd vaatan, mis ma esikapeole selga panen, sest mul on ju tänase päeva puhul kaks asja mõttes: need aknad (juba sellest mõttest hakkan stressi minema!) ja pidu.

kool

"Ruudi, kus sa nii hästi selga sügama õppisid?"
"Koolis."
"Millises koolis?"
"Kirikukoolis. Seal on teater ka."
???

Täna hommikul seisis ta tükk aega kõrv vastu külmkappi ja ütles mitu korda vaikselt: "Emme, tule vaata. Külmkapp töötab."

Ja mina olen jälle kooli elama kolinud. Ööseks tulen koju, heal juhul. Aga homme on meil peaaegu viimane eksam ja siis ongi ainult proovid. Tohutu väsimus on peal, ükskõik kui palju öösel ka ei magaks.

väike huumor igas päevas

Ruudi jalutas täna M.-iga pargis ja osutas plastikkäimlatele: "Politsei kodu!"

Üldiselt on huumorit vähe, aga küll me toibume.

endiselt

"Ruudi, kas Marie on su sõber?"
"Jah-jah."
"Aga kas Miti on su sõber?"
"Jah-jah."
"Kes veel on sinu sõber?"
"Eesti lipp"

patrioot

Rääkides veel väikesest patrioodist, siis ta on uinunud juba kaks õhtut järjest eesti lipp kaisus. Ta sai selle lastemuuseumist, kus nad vanaemaga käisid, ja sellest ajast peale on see talle üha olulisemaks muutunud. Terminit "eesti lipp" teab ta muidugi juba väga ammu. Tegelikult natukene hirmutav, kas pole?

kevad

Magada jõuab hauas ka, kinnitan ma endale, ikka endiselt. Olen juba mitmendat ööd järjest vahetanud une elu parima (hilis)õhtu vastu. Ja see ongi ilus, et igal õhtul on mul tunne, et just see on elu parim. Kauaplaanitud väljamagamine Peterburis (käisime kursusega reisimas ja võõrsil etendust mängimas) osutus muidugi täitumatuks unistuseks, aga see-eest sõitsin ma öisel Neval ja nägin linna, mis mulle meeldis pea sama palju kui London. Väljamagamisest ei tulnud ka Tallinnas midagi välja. Eile käisin sõpradel külas ja üle tüki aja ei olnud mul koguaeg sees kriipivat tunnet, et peaks juba minema hakkama. Tegelikult siiski läksin, üsnagi vara, aga arvestades seda, et Ruudi äratas mind täna hommikul taaskord poole kuue paiku, ei olnud minu öine laekumine just kuigi varajane. Aga elama peab ju ka, kinnitame M.-iga pidevalt teineteisele. Ja elada saabki ju ainult uneajast. Lugeda saab ainult uneajast. Kooliasjadega saab tegeleda uneajast. Teatriski käia ja sõpru näha saab uneajast.
Ja kevad on sajaga pähe löönud, nagu me K.-ga ühel päeval ühiselt tõdesime. Nii palju energiat ja lõputu hea tuju - ma ei tunne ennast ära! Ikka ja jälle kahtlustan seda maniakaal-depressiivsuse maniakaalset faasi (nali!).

Kui keegi ehk mäletab, siis aasta tagasi tõestasin end suurepärase eurovisiooni-blogijana (taaskord väike nali!). Seekord läks aga see suursündmus minust suure kaarega mööda. Ma isegi ei tea, kes võitis.

Õues on kõik nii roheline ja lõhnab hästi. Ruudi on vahepeal jälle targemaks kasvanud. Venemaa-reis oli tõeliselt ilus, aga kahjuks, kui Ruudi mind pärast öist sõidult tagasitulemist hommikul äratas ja nad M.-ga küsisid, kuidas Venemaa siis oli, ütlesin selle, mis mulle viimasena sellest maast meelde jäi - Peterburi äärelinnad ja pisikesed vene külad. Hästi-hästi kole. Ja veel pikalt, õhtulgi, jutustas Ruudi, et Venemaa on ätti-ätti kole. Nii vist kasvavadki halvas mõttes patrioodid.

Ja mul on Tallinnas ka nii toredad sõbrad. Ma olen neisse nii armunud. Ja kevadesse üldse.

elu

Mul on üks asi, mille andis üks inimene, öeldes, et see aitab, kui ma ütle, kellelt ma selle sain. Ma igaks juhuks ei ütle ka, mis see on. Vahel ma kannan seda kaasas. Mul oli üks suur mure, mis mind juba mitu kuud painas. Võtsin siis täna selle asja kaasa ja mure lahenes. Ja ka muud asjad läksid kuidagi ootamatult hästi. Mõtlesin, et võiksin seda alati kaasas kanda - mõtle, kui hästi mul siis kõik oleks. Aga siis meenus mulle Harry Potter ja mingisugune õnnevedelik, mida nad seal jõid (kuuendas osas? seitsmendas osas? viiendas osas?), mille joojal pidid järgneva kahekümne nelja tunni jooksul kõik ettevõtmised õnnestuma. "Aga nad on ju võlurid," mõtlesin ma tookord, "Miks nad ei valmista seda jooki endale lõputult ja miks nad seda koguaeg ei tarbi, nii et kõik nende ettevõtmised alati laabuksid?" Vastust vist raamatus ei olnudki, aga tegelikult vastus on ju isegi selge. Näe, Harry Potterist saab ikka igal pool abi.
Seega - ma ei kanna seda asja alati kaasas. Ainult siis, kui on vaja.

Vahepeal on olnud tunne, et see kõik on nagu elu ootus, aga mitte elu ise. Kuulasin vahetpidamata 22. lennu laule ja muudkui kummitas V. lauldud "...tahaks nagu elu puhtandit, tahaks nagu elu pühapäeva..." ja "...elu läheb mööda ja ei märkagi...". Viis aastat tagasi kuulasin ka neid laule ka ja siis ma seostasin neid mingil kummalisel kombel oma tulevikuga. Nüüd, selles tulevikus elades, näen tihti ainult kurnatust, väsimust, magamtust ja tüdimust. "Mul on sellest kõigest nii kõrini!" pahavatas ka H. enne etendust. Temaga ühines J. Ja nii hea oli hetkeks tunda, et ma ei ole üksi.

Aga nüüd oli meil mitu-mitu (lausa kolma ja pool!) vaba päeva ja kui ma täna koos oma salapärase asjaga sinna naasin, siis oligi kõik kuidagi teistmoodi, hoopis helgem. Ja mulle hakkas hetkeks tunduma, et võib-olla ma elangi selles tulevikus, millesse ma viis aastat tagasi V.-i laule kuulates uskusin.

Ahjaa, selle asja ma sain ka viis aastat tagasi. Ja ma arvan, et see inimene, kes selle mulle andis ei mäleta enam ei asja ega mind.

suur mees

Eile õhtul vaatas Ruudi laual seisvat väikest mahlapakki ja suurt piimapudelit ja märkis: "Mahl on väike, piim on suur."
"Ruudi on väike," jätkas ta seejärel oma tähelepanekute avaldamist.
"Aga emme? Ruudi on väike ja emme on...?" püüdsin minagi temaga arendavat vestlust jätkata.
"Emme on vana," ütles Ruudi.
Täna püüdsin seda naljakat dialoogi M.-i kuuldes korrata.
"Ruudi on väike ja emme on...?" küsisin Ruudilt.
"Emme on suur mees," vastas Ruudi täna.

Ruudist

Ootamatult on vist tulnud kevad. Tundsin seda ühel õhtul koju jalutades. Üldse on viimasel ajal muutunud kõik kordades kergemaks, paremaks, lihtsamaks ja ilusamaks.

Ruudi paneb ikka kilde ja pirne ja räägib juba päris pikki jutte, aga kuna tema häälikutevalik pole just kuigi suur, siis kõik ei saa tema jutust aru. Ja siis muidugi see igas sõnas esinev ja mitte kunagi ära kaduv kolmas välde. "Emm-mme paa-aane kokk-kki jall-lla." (Emme, pane sokid jalga.) Ja iseseisva riietumisega on ka kummaline lugu - arst seletas, et kahe-aastane laps peaks oskama end iseseisvalt riietada, mina noogutasin ja ei paljastanud, et Ruudi ei oska ega taha sugugi mitte midagi muud ise selga/jalga/pähe/kaela/kätte panna kui kindaid. Ja nii on see seni, kuigi ta on juba mitu kuud üle kahe. Aga ühel hommikupoolikul leidsin ta paljalt oma kummutist riideid otsimas - ta oli iseseisvalt ööriided ära võtnud ja kui ma talle teised riided asemele andsin, pani ta iseseisvalt ka teised riided selga. Selgus, et oskab. Aga selle korraga asi piirduski.
Aga tore on see, et nüüd lubab Ruudi mul jälle kodus laulda (vahepeal oli see kategooriliselt keelatud). Mitte muidugi seda, mida ma ise tahaksin, mul on ikka rohkem selline jukeboxi otstarve. Lauluvalik suureneb pidevalt ja sinna kuuluvad hetkel kalalaul (mull-mull-mull-mull-väiksed-kalad...), mida tuleb laulda alati, kui mõni kala jutuks tuleb, vaata-aknast-välja-laul ("Põdra maja" versioon, kus põder on asendatud Ruudiga ja jänes Mitiga), kallilaul ("Nuku unelaul"), ämblikulaul (see laul, kus see ämblik ronib mööda niiti üles ja kukub jälle alla ja ronib jälle üles) ja lohelaul, mis on minu välja mõeldud laul ja milles väike lohe ja Ruudi seiklevad iga kord erinevaid improviseeritud seiklusi.

See postitus oli kõikidele tulihingelistele Ruudi fännidele.

Ja aitäh toredate kommentaaride eest mõned postitused tagasi, ei olegi veel jõudnud öelda.

karm avastus

Täna selgus, et Ruudi on pallimängus osavam kui mina. Ja siis nad lausa naersid M.-ga minu üle, kui ma palli kätte ei saanud.
Nonii, hakkab pihta. Juba?

aitäh

Sõime eile H. ja K.-ga lõunat ja rääkisime tänamisest. Otsustasime üksmeelselt, et ikka peab tänama inimest hästi tehtud töö eest. Tuleks ületada kompleksid "kes olen mina, et teda tänada" ja "see tekitab piinliku olukorra" ja ikkagi ütelda aitäh, kui miski on väga puudutanud. Ja mõned tunnid hiljem, nähes ühe lavastuse kostüümi, tuli mul meelde üks aasta aega edasi lükkunud tänamine. Just selle pärast ma ju polegi seda teinud, et "kes olen mina, et teda tänada". Täna ma teen seda, otsustasin. Mitte viimast korda, niimoodi jõudsin ma ikka mitu korda otsustada, ja iga kord jälle ümber mõelda. "Aitäh, mulle väga meeldis, mis sa tegid, see väga puudutas."? Ei, see kõlab nii totralt. Ja üleüldse, kes olen mina, et teda tänada? Ja lisaks - ma tekitsaksin ebamugava olukorra. Ja veel - teised ju kuulevad. Ja lõpuks - ta naerab mu välja. Ja hiljem tunneksin end halvasti. Ja tema tunneks end veel halvemini.
Lahkusin tänamata.
Ja siis leidsin täna hommikul postkastist ühe võõra noore inimese samalaadse tänu. Minule? Ma ei ole ju seda ära teeninud - mul on endal tänuvõlad tasumata.

Tegelikult tuleb vist neid asju kohe öelda. Aasta aega julgust koguda on tõepoolest veidi piinlik.

uks lahti!

Ruudil on uus lemmiklaul - "Põdra maja", aga natuke muudetud kujul. Alguses meeldis talle selline versioon, kus kõiki osi kehastab ta ise:
"Ruudil maja metsa sees.
Väiksest aknast välja vaatab.
Ruudi jookseb kõigest väest,
lävel seisma jääb.
Kopp, kopp,lahti tee,
metsas kuri Ruudike.
Ruudi, tuppa tule sa,
anna käppa ka."
Veidi skisofreeniline, või mis? Hiljem ta leppis sellega, et Ruudil on maja, metsas jookseb aga emme või Miti. Ja nüüd keelas ta mul üldse laulda. Laulis hoopis ise täiesti uut versiooni: "Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. jne jne jne. Uks lahti. Uks lahti. Uks lahti. jne jne jne" Üritasin teada saada, mis edasi saab - noh, pärast seda, kui on põhjalikult selgeks tehtud, et Ruudi vaatab aknast välja ja uks tehakse lahti, aga aeg sai otsa - Ruudi läks magama.

Uurisin seoses koolitööga veidi maniakaal-depressiivset psühhoosi ja hüpohondrikuna, nagu ma olen, hakkasin endalgi seda kahtlustama. Aga oleks siis, et ma iga kurvemat mõtet või jõuetumat hetke selle haiguse depressiivseks faasiks peaksin, ma hakkasin kartma hoopis vastupidist - miks mul täna nii kahtlaselt hea tuju on, miks ma täna koju jõudes üht-teist teha jaksan, miks ma polegi veel täiesti jõuetu - ilmselt on tegu selle haiguse maniakaalse faasiga! Uh, kui ma veel õpiks psühholoogiat. Mida kõike ma siis endale külge poogiks.
Aga energiat on tõesti kahtlaselt palju. Ma loodan, et seda siiski tänu vitamiinikuurile.

Leidsin kotist kulunud plaastripaki, millele olin kirjutanud: "Mitte miski ei suuda peatada maailma hullumeelsust." Meenus - olin midagi lugenud ja see lause tundus mulle millegipärast kirjapanemist väärt, aga kuna mul polnud käeulatuses midagi peale plaastripaki, siis kirjutasin selle sinna. Väga sümboolne ju omamoodi, võib-olla peakski hakkama tootma sellise kirjaga plaastreid. Aga siiski jäid kaks küsimust - kelle tsitaat see on ja miks ometi ma selle üles kirjutasin. Kahtlustan ise Artaud`d. Veel pakkumisi?

laupäev, peaaegu

Olen vahepeal saanud magada küll. Ja muidu ka kõik hästi. Andsin lihtsalt ülevaate hetkeolukorrast.

"Kes sulle täna külla tuleb?" küsin Ruudilt.
"Olli külla!" vastab ta kõhklematult. Sest nii ongi ju peaaegu iga päev. Nüüd hakkame koristama.

unetud

Tegin eile sõbrapäeva puhul šokolaadimuffineid vahukoorega ja pikutasin Ruudi lõunaune ajal tunnikese voodis, vaatasin aknast välja ja lugesin mingit ääretult jaburat raamatut. Tundsin end jälle täislaetuna ja valmis uuteks seiklusteks.
Ja nüüd täna öösel magasin täpselt 0 tundi (kusjuures üldse mitte närvi minemata ja unetust sõbralikult aktsepteerides - progress seegi!) ja nüüd olen alguses tagasi. Oeh, ei saa isegi öelda, et tahaks magada. Sest ma ju ei taha, õigemini ei suuda. Tahaks ammendamatuid jõuvarusid.

arstiooonu

Ma olen ikka väga väsinud.
"See kool ongi ju vastupidavuse trenn," ütles U.
"Vastupidavustrenn my ass," arvas J.
Ma saan ju aru, et mul on kuhjunud kooliasjadele lisaks ka muid asju, rääkimata lapsest (kes ärkab endiselt hommikuti kell kuus), aga kui ma mõtlen, et elu peakski tulevikus välja nägema selline, nagu minu viimased paar nädalat, siis ausalt, üle paari aasta mina vastu küll ei peaks, siis annaksin otsad.
Unistan sellest, et saaks kolm ööd järjest kaheksa tundi magada. Unistan sellest, et oleks tund aega iseendale - pikutada, lugeda (mitte midagi kohustuslikku või kooliga seotut), lihtsalt olla.
Magamatus ja närvipinge ju teatavasti sünnitavad unetust ja nii ma lebangi öösiti üleval, loen muudkui üle kahanevaid unetunde ja mõtlen, et varsti lähen hulluks.
Täna võtsin endale vaba poolpäeva. Koolis on mingi häälega seotud workshop, aga kuna mul häält niikuinii väga ei ole ja ülejäänud tervis pole ka väga kiita, siis mõtlesin, et suhtlen täna Ruudiga ja katsun ülejäänud kohustustega järjepeale saada. Et siis homme jälle, õigemini täna õhtupoole jälle.
Väljas paistab päike ja energia tuleb tagasi.

Ruudi räägib vahetpidamata "arstiooonust", kellega ta möödunud nädalal kohtus, ilmselt oli karismaatiline isiksus.
Ja nüüd korrutab ta "Titi-Tuudi tööle!" (ehk siis Miti ja Ruudi tööle). Üldse on tema mõttemaailma millegipärast jõuliselt sisse tunginud mõiste "tööle". Kuigi meie peres keegi ju väga päristööl ei käi. Aga võib-olla sellepärast ta seda muudkui korrutabki. Et oleks aeg hakata tegeme mingit PÄRISPÄRIStööd, mitte niisama ennast kurnata ja mõttetuid pingeid tekitada. Hakkaks näiteks maja ehitama?

õnn

Geniaalne. Pean silmas Maarja blogis antud nõuannet guugeldada "10 steps to happiness". Mitte et tulemused oleksid kuidagi revolutsioonilised (mulle meeldis sarnaselt Maarjale nõuanne hankida endale hobi ja mulle meeldis nõuanne teha teistele head, aga ma ei usu hästi sellesse enesetriitimisse (noh, nagu nad ütlevad, treat yourself)). Ja mitte et ma oleks kuidagi õnnetu. Rääkisime eile M.-ga poole ööni õnnest ja õnnelik olemisest ja nii tore oli nüüd hommikul avastada, kui lihtne see tänapäeval ikka on, lihtsalt guugeldad ja astud kümme sammu.

Tulime eile laululaagrist. See oli puhkus. Vaikus ja lumi. Noh, ja laulmine ka.

Ruudil on mingi kahtlane murre, ema arvas, et saare murre, M. pakub Rakvere kanti.
"Oonu koobo tuudu," seletas ta eile õhtul (tõlge: onu robot tudub).
Ja täna ütles: "Tädi Kukkel" (tõlge: tädi Moppel (oh, ma arvan, et tädi Moppelile endalegi meeldiks see!)).

vaprus, uudishimu ja süüme

Jälle sajab lund ja jälle olen haige.

"Sa pead olema vapper nagu Nemecsek!" ütles eelmisel suvel M. (mitte see minu oma, vaid üks teine).
"Kes?" küsisin mina.
"Sa ei tea, kes on Nemecsek!?" imestas tema.
Nüüd ma siis tean. Ema kolib ja ma leidsin nende lasteraamatute hunnikute seest, mida me tema korterist ära viima pidime, "Pal-tänava poisid" ja hakkasin lugema.
Nüüd ma siis lõpuks tean.

K. jutustas mulle eile tüdrukust, kes päevad läbi karjub ja märatseb (minu liialdatud ettekujutuses), provotseerib, tülitseb ja ähvardab. "Mmm... selline tahaksin minagi kunagi olla!" õhkasin (võib-olla ainult mõttes). Mõnus elu. Aga siis mulle meenus, et mul on selle kõige jaoks liiga hea mees.
"Tee mulle kohe üks võileib!"
"Ma praegu tõesti ei saa, ma panen Ruudit magama, pesen pesu, nõusid, põrnadaid, kütan ahju, värvin seina ja parandan Ruudi koppa. Võib-olla poole tunni pärast?"
"Kui sa kohe ei tee, siis..."
Aga tegelikult mulle ei meeldi teiste eraeludest liiga palju teada. See teadmine on nagu mingi taak, mida pean nendega suheldes endaga kaasas kandma. Ah, neil oli kunagi mingi suhe, ah, tema on ju tegelikult selline ja ah, temal on ju nii- või naasugune mees või naine. Jube. Hea on suhelda inimestega, kes on minu jaoks puhtad lehed, just sellised, nagu nad on praegusel ajahetkel. Ühesõnaga, pärast niisuguseid sõbrannatamisi tabab mind tugev uudishimupohmell. Poleks vaja olnud teada saada. Ja samas on kurb alati olla see autsaider, kes midagi ei tea. See vist ei ole päris paradoks, aga midagi sinnapoole. Minu tühise elu tühine paradoks.

Tegelikult olen sügavates süümepiinades.
"Ei saa teha mitut asja korraga," ütles K. elutargalt. Faking elutarkus. See ei aita mind mu piinades.

Muide, lisaks sellele, et tänapäeva lapsed teavad a priori muumisid (nagu ma juba kunagi varem kirjutasin), teavad nad samamoodi ka Harry Potterit. Ühel päeval nimelt istus Ruudi kaksiratsi toaharja (peaaegu nagu luua) peale ja ütles: "Arri Potter!". Vaatasime M.-ga kummastunult teineteisele otsa.
Ja ühel päeval osutas Ruudi Johnny Deppi pildile, kus too kehastab mingit "Alice Imedemaalt" tegelast, ja sõnas mõtlikult: "Töö." Jah, see ongi ju Johnny Deppi töö.

Nii, arvuti suriseb kahtlaselt kõva häälega. Oi.

vanasõnad

Kes teisele auku kaevab, see osaleb kaevamisprotsessis.

Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära.

Kes teisele auku kaevab, sellel on väike feim.

Parem terve, aga rikas, kui vaene, aga haige.

Ja midagi ka Ruudile: Kes teisele auku kaevab, see on kopajuht.

Vanasõnadekogumikust "Kus sõnu, seal mõnu".

Mitte millestki ei ole kirjutada.
Mitte millestki.