Franz

See ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Kõigepealt nägin ma teda internetis pildi pealt. Ta meeldis mulle muidugi kohe ja kui ma temaga kohtumise kokku leppisin, suutsin lausa ärevusse sattuda. Olin taolistel kohtumistel juba mitmeid kordi käinud ja kunagi varem ei olnud ma enne neid närveerinud - see pidi olema hea märk, otsustasin. Ja kui ma teda siis päriselt nägin, olin nii ähmis, et ei jõudnud isegi ära armuda. Esialgu otsustasin ratsionaalselt - tema ongi ju minu jaoks SEE, ta on ju täpselt selline, nagu ma olen juba aastaid unistanud. Ja muidugi hakkas ta mulle tasapidi ka üha rohkem meeldima. Seejärel pidasin tuttavatega aru - kas ikka tasub temataolisi usaldada, ja arvamusi tuli muidugi seinast seina, aga pigem siiski kiitvaid. Ja lõpuks sain aru, et olin muutunud kõikide kriitilisemate tähelepanekute suhtes kurdiks - ma olingi armunud. Käisin temaga veel kohtumas, käisime isegi koos ülevaatusel ja kuigi tagasisise tema tervisliku seisukorra kohta polnud absoluutselt suurepärane, teadsin, et ma temast enam loobuda ei taha. Ja ei loobunudki.
Ja meie tormiline armulugu päädiski sellega, et pärast poolenädalast tutvust kolis ta juba minu juurde. Küll mitte päris tuppa, ma võtaksin ta hea meelega ka siia, aga ta ei mahu kahjuks uksest sisse ja ka treppidega ei saa ta väga hästi hakkama. Aga ta on mu magamistoa akna all ja ma käin teda aeg-ajalt vaatamas ja talle lehvitamas. Oh, ta on nii ilus. Laimiroheline, ümar, pisike, säravalt puhas ja nii imearmas.

Tal on muide nimi ka, Franz. See sobib talle nii hästi. Tulge sõitma!

Mõtlesin, et sellest võiks saada mu igakevadine traditsioon - osta endale uus sõiduvahend. Eelmisel aastal ostsin jalgratta, järgmiseks mõtlen minibussi peale. Edasi tuleva juba veoauto, kallur, kopp, buss, troll, rong ja lennuk. Ja lõpuks - miks mitte tõukeratas ja rula.