Käisime muide juba mitu nädalat tagasi I. ja K.-ga laevakruiisil Stockholmis. I. kukkus öösel teise korruse voodist alla, ei saanud haiget, tõusis kohe püsti, tõmbas aknakardinad eest, vaatas öist merd ja hüüdis: "Mis toimub?". Ehmatasime K.-ga ärkvele, aga uinusime üsna pea uuesti. Järgmisel päeval tuli see seik I.-le linnas jalutades meelde, me jäime kõik seisma ja terve see päev möödus naerukrampides, nii et kõhud olid valusad ja silmad pisarais.
See oli lihtsalt üks märk, et ma veel olen olemas.
Olümpia küpsised söödud.
Ja kõik need muud magusakuhjad samuti.
No comments:
Post a Comment