reis

Tulin eile hilja õhtul Portugalist. Reisi iseloomustab kõige paremini see, et riided on kergelt veiniplekilised ja ketsid said täiesti veiniga üle valatud. Ja siis muidugi need paar juurdetulnud kilo vihjavad heale ja ohtrale toidule. Reisi kultuurilisest (täpsemalt teatrilisest) sihist ma nii täpselt aru ei saanud. Aga tegelikult oli ootamatult tore minna sõna otseses mõttes välismaale jooma, jättes Ruudi M.-ga maale müttama. Ja kui ma eile öösel magamistuppa hiilisin, sain ehmatuse osaliseks - ta oli vähemalt kolm korda suurem, kui ma mäletasin (Ruudi ikka, mitte M.).
Ah, ja jäätis on seal ka täpselt selline, nagu oleks nad arvestanud sellega, et arvatavasti tarbisid sa eelmisel õhtul natuke liiga palju veini. Selline lahja ja vesine.

Need sagedad söögikorrad, mis liiga detailselt plasti ja kilesse pakendatud olid, tegid mind alguses väga kurvaks, kuni lõpuks lõin käega. Alternatiiv oleks olnud nälgida. Lõpuks mõtlesin hoopis sellele tohutule rahasummale, mis selle projekti peale kulunud oli, ja arutlesin endamisi, kas sellega poleks andnud midagi muud teha ... ee ... vaestele annetada? (Läks natuke liiga naiivseks, jah?)

Aga täna hommikul mõtlesin, et ikka nii tore on Eestis olla. Eestis elada. Koolis on katsed ja elu on pööraselt põnev.

nina

Arst soovitas mul määrida ninasisemust mingi salviga, selle nimi läks aga kõrvust mööda. Siis lisas ta aga: "Noh, kui sa nii sitta salvi kasutada ei taha, siis sa võid ka mõne muu ninasalvi osta."
???
Siis andis ta mulle lehekese ninasalvi nimega ja ahaa! - salvi nimi oli Nisita. Nüüd sain aru, mida vene aktsiendiga arst ütelda oli tahtnud.
Ja muidugi ma tahtsin Nisita salvi kasutada, sest nüüd saan ma kodus omaette teha lamedat huumorit. Näiteks: Nisita salviga ei tea kunagi, kas see aitab või ei aita. Jne. Nalja kui palju. Ruudi kuuldes muidugi ei tohi.

ajakirjad ja kodumaa

Olime maal. Sirvisin seal üht naisteajakirja, mis mulle tavaliselt on meeldinud. Seekord sattusin aga segadusse - mis maailm see on, milles selle lugejad elavad? Üsna algusest leidsin artikli sellest, kuidas oma toidulauda kujundada nii, et sinu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. Järgmisel lehel oli aga õpetus, millised bikiinid selleks suveks osta (sest eelmise suve bikiinid ju enam ei kõlba) ja seejärel sadu üleskutseid: osta-tarbi-osta-tarbi! Siis sattusin pikale loole sellest, kuidas oma abikaasat vahelejäämata petta või hakata kellegi armukeseks seejuures haiget saamata, nõu andsid suisa inimesed, kellel "mitu edukat afääri selja taga". Muidugi nenditi loos, et kui mees juba oma naist sinuga petab, siis võib ta tõenäoliselt ka sind petta, ja et üldse sellest üle-aisa-viskamisest võib tulla paksu pahandust, aga lõpunoot oli siiski positiivne - tasub proovida! Ja juba järgmiselt leheküljelt leidsin Dalai-laama raamatu tutvustuse! Sest meie kõigi eesmärgiks on ju ometi vaimne virgumine. Mõtlesin hetkeks sellele, et seda ajakirja loevad tõenäoliselt vahel ju lisaks 30- ja 50-aastastele ka 13- ja 11-aastased, kes kunagi mõtlevad: Kas petta oma meest või mitte? Hmm, ajakirjas räägiti ju sellest kõrvuti vaimse virgumisega, järelikult peaks see minu karma suhtes täiesti okei tegevus olema.

Käisin täna hommikul sadamas WC-s. Jõudsin peegli ette ja tahtsin üle vaadata, kas nägin pärast varajast ärkamist ja pikka autosõitu (tulin tööle maalt) enam-vähem okei välja, kui keegi mulle käratas: "Tualett sakrõt!!!!!!!!" (või midagi taolist, ma ju ka ei oska seda keelt). Sattusin suurde segadusse ja leidsin enda kõrvalt ühe väga kurja ja üsna suure koristajatädi. Et ma polnud veel ehmatusest toibunud ja seisin ikka paigal, käratas ta mulle midagi uuesti.
"A kagda buudet atkrõt?" küsisin vaikselt.
"Tseres bitnatsat minut!!!!!" käratas koristaja. "Idi bõstra!!!!!!!!"
Hakkasin siis kiiresti ukse poole hiilima, kui ta käratas uuesti ja veel kõvemini: "Idi bõstra!!!!!!!!!!!!!!!!". Nüüd sain aru, et ta oli oma suuremeelsuses mulle vastu tulnud ja lubas mul ikkagi WC-d kasutada, aga hästi kiiresti. Käisin siis kiiresti tualetis ära ja kuidagi soe ja kodune tunne tuli sisse. See ongi Eestimaa. Kui vahel oled pikalt ära olnud, tuled tagasi ja kuuled seda sama tädi mõnes teises kohas, teises vormis, teises kehas, teises olukorras, näiteks trollis või poes või kusagil järjekorras samamoodi karjumas, siis saad kohe aru, et oled jälle Eestis.
Jalutasin terminalist välja ja kuulsin soome lapsi üksteisele hüüdmas:
"Soita mutsille ja faialle!"
"Soita itse!"
"Mitä vittua!!! Miteen mä soitan?!!"
See oli ka natuke nagu kodune. Meie armsad naabrid.

progress

Loen Miguel de Unamunot: "Võib-olla on just haigus oluline tingimus, et toimuks see, mida me nimetame progressiks, ja progress ise on ka mingi haigus." See haakub minuga praegu, kuna olen haige. Ergo progressiivne.
Üritasin end küll mõttejõul terveks ravida, nagu raamat õpetas. Tõesti üritasin. Aga no ei õnnestunud. Lõpuks lõin käega.

Meil on nüüd väikesest pedandist veidi kasu ka. Õpetasime talle, kuidas põrandat pühkida. Ja nüüd, kui ta mahla maha ajab, läheb ta ise põrandalapi järele, pühib mahla ära ja viib lapi tagasi (selle asemel, et meiega kurjustada). Loodan, et varsti hakkab ta võtma tube tolmuimejaga üle, seejärel nõusid pesema ja süüa tegema. Ja mina ainult chillin. Vot see on progress.

eurod ja saladused

Nii. Keskendun nüüd taas oma blogi põhiteemale - Eurovisioonilie. K. käis eile külas ja näitas mulle Serbia laulu (mille suhtes ma muutsin täielikult oma arvamust, kui sain teada, et see on Goran Bregovici looming) ja ütles, et see ongi ju David Bowie. David Bowie tahab olla David Bowie, aga see mees ju ongi David Bowie. Just nagu Michael Jackson oligi Darkside, samal ajal kui kõik metal-artistid üritavad olla Darkside. Vaatasime ka mitme aasta tagust kreeklaste eurolugu "Sagapo" (geniaalsuse tipp!), mis oli ka tõesti-tõesti Darkside. Nii hirmus, et ma ei suutnud seda lõpuni vaadata.

Rääkisime muide K.-ga umbes viis tundi jutti sellest, kui haige ja väärastunud on ühiskond meie ümber. Nagu Rooma riik enne langust, jõudsime järeldusele, huvitav kas neil oli samasugune tunne. Ja tegelikult on ju nii põnev. Vaadates selles valguses, et nafta saab kohe otsa, kliimasoojenemine ei luba jätkata samas rütmis. Et mis siis saab. Nii põnev-nii põnev.

M. on ära ja chillime Ruudiga kahekesi. (Praegu Ruudi magab ja mina chillin üksi (konstantselt, järjepidevalt, tinnin-tähhin, ühesõnaga).)

Loen veidrat raamatut "The Secret", mis räägib sellest, kuidas mõtted ja tunded mõjutavad elu ja asju sinu ümber. See kõik kõlab väga loogiliselt, aga tekitab miskipärast mingit tugevat trotsi või põlgust, sest raamat on täis näiteid a la "Kui sa mõtled iga päev oma uuele ilusale autole, siis sa saadki selle ja võid oma vana auto ära visata!" või "Elan nelja miljoni dollarilises majas, mul on naine, kellest unistavad kõik mehed (!), ma reisin pidevalt ringi ja seda kõike sain ma tänu õigesti mõtlemisele!" Mis mõttes õigesti mõtlemisele? Keskkonna suhtes küll ilmselt mitte ja kui eesmärk on saada naine, kellest unistavad kõik mehed, siis vist ikka ei ole selles peakeses kõik päris õigesti...

Kui keegi oleks jutustanud raamatus sellise loo: "Naine jättis mu maha, mind vallandati, olin sunnitud kolima tänavale ja nüüd kõik inimesed põlgavad mind... aga sellest hoolimata olen ma ääretult õnnelik, kuna oskan õigesti mõtelda", siis tahaksin vist küll seda õpetust proovida. Aga seal ei olegi midagi teha, ameeriklaste jaoks võrdub õnn asjadega.

Jah, nagu see, kui lätlaste eurolaulik (meenutab ju muide näitlejanna E.P-d) küsis käredalt lauldes, et "Miks me elame, kuni me sureme?", arvas K.: "Kas sul on mõni teine ettepanek? Või noh, ma tõesti ei tea, miks SINA elad, kuni sa sured..."
Sest meie oleme ju need targad ja õiged, ülejäänud ühiskond on hukas ja rumalad.

must lammas

Nii tore on, kui mu blogi kommenteeritakse. Justkui ei peakski monoloogi tühja ja lõputusse virtuaaluniversumisse, vaid siiski dialoogi.

Ruudi muide on meie pere must lammas (ehk siis üsna vastupidi, ta on perekond Räpaste puhas lammas). Tõeline pedant. Aga kui minu ettekujutus oli enne ühest pedandist järgmine: ei tekita ise mingit segadust, koristab vargsi teiste järelt kõik ära, siis Ruudi on seda ettekujutust tugevasti muutnud. Ruudi muudkui külvab segadust - valab piima maha, viskab suure osa toidust (pool meelega ja pool kogemata) põrandale, oma riietele ja lauale, tõmbab asju maha jne. Ise ta ei korista midagi ära, aga nõuab teistelt laitmatu korda. Näiteks tuleb kõik lauale pudenenud pudrukübemekesed kohe ära pühkida, toidukorra lõpuni oodata ei või. Seda nõuab Ruudi karmilt riieldes ja käega pudrule osutades. Ja ka mahavalatud piim tuleb kiiresti ära pühkida, muidu saab riielda. Ükskord ta kurjustas isegi sellepärast, et puder ei olnud ringikujuliselt ainult taldriku keskel, vaid paar lusikatäit olid täiesti ebasümmeetriliselt ka ääre peale sattunud. Ja oi, kui ta avastas plate, mida ma olen kasutanud maalimise aluseks, siis sain akrüüliplekkide eest ka korraliku peapesu.