skoor

Üleeile sooritas Ruudi jälle patjadelt patjadele hüppeid ja palus mul tema sooritusi hinnata.
"Kümme punkti!" hüüdsin pärast esimest katset ja Ruudi rõõmustas.
"Kümme punkti!" hüüdsin ka pärast teist katset, sest see oli ausõna üks väärt hüpe, aga Ruudi ei rõõmustanud enam.
"Kogu aeg kümme ja kümme, nii on ju igav!" pahandas ta.
"Aga kas sa siis ei tahagi saada alati palju punkte?" imestasin mina.
"Ei. Mõtle, kui sa ise suusataksid ja saaksid alati sada punkti ja sada punkti," püüdis ta olukorda mulle lahti seletada.
"Sa mõtled, et on igav, kui kogu aeg hästi läheb?" uurisin mina.
"Jah," vastas Ruudi enesestmõistetavalt.
Selline on see minu väike Suur Õpetaja.

Ja siis veel üks headest asjadest lapsevanemaks olemise juures on see, et saab lasteteatrit vaadata, sest tõesõna, minu kolm viimast lasteteatrielamust on ikka kaugelt ületanud minu viimaseid elamusi täiskasvanute teatris. Rääkimata alati heast lastekirjanduseklassikast ja nendest harvadest kordadest, kui oleme koos kinos käinud ja lahkunud mõlemad helge ja üleva emotsiooniga, mitte nagu siis, kui ma üksinda mingit ängifilmi vaatama sattun ja pärast kõik Kalamaja tänavad läbi kõnnin, et seda ängi endalt maha raputada.

Miks arvatakse, et ainult lapsed vajavad lihtsat ja siirast rõõmu?