Ruudi istub auto tagaistmel ja vaatab elektriposte: "Uskumatu, kui... Uskumatu, kui...!"
Elu nagu konveieril, või elu nagu simulaakrum, nagu ma endalegi ootamatult filosoofilises sms-is suutsin sõnastada.
K. käis külas ja ma istusin ja kuulasin tema lõputult huvitavat juttu ja sain aru, et see, mis praegu näib päris-elu koopiana, võib osutuda palju pärisemaks, kui see, mis kunagi kusagil (loodetavasti) tuleb. Võõraste keskel, omadest eemal, veelgi konveierimal konveieril, isegi aru saamata, mida, miks ja kellele sa toodad.
Kirjutan vist praegu lihtsalt selleks, et endale meelde tuletada, et ma olen siin kusagil veel olemas. Olen kirjeldamatult väsinud ja kuulan, kuidas Samuli Putro laualab, et ta mind armastab.
Ah ja muide - meile antakse iga prooviga üha rohkem riideid selga, nii et kui keegi ostis meie tükile juba pileti ära lootuses näha paljaid noori naisi, siis võib ta selle pileti heaga kellelegi ära kinkida.
No comments:
Post a Comment