kõrvaltegelased ja superkangelased

Minul hakkasid Tallinnas proovid, Ruudi naasis üle mitme kuu lasteaeda ja kõik on samas rööpas, kus aasta tagasi. Ja kui mulle esimest linnapäeva koogiga tähistades jõudis pärale deja vulik arusaamine, et ma olengi igas aspektis täpselt samas seisus kui aasta eest, eelmise suve lõpus, hooaja alguses, tabas mind paanika. Miks ma pole kuhugile jõudnud, miks ma pole suurem ja targem inimene, miks ma pole edukam, ilusam, õnnelikum, rikkam. Kus on progress!? Helistasin läbi oma tavalised kurva tuju kurtmise ohvrid L.-i ja K. Ja selleks ajaks, kui K. ja S. mulle külla saabusid, olin ennast maha rahustanud – keegi ei saa minu elu ja mind ennast muuta, kui ma seda ise ei tee. Ja asusingi koostama nimekirja asjadest, mis olgu teisiti aasta pärast samal päeval. Näiteks tahaksin ma asuda keelt õppima (kumba väljavalitutest, pole ma veel otsustanud), lugeda läbi hunniku kotreriremondiraamatuid, saada jagu suhkrusõltuvusest (millega olen juba viimase nädala jooksul tegelema asunud) ja nõnda edasi.

Aga viimasel ajal on üldse selline tunne, et mitte midagi ei toimu. Minu elus, ma mõtlen. Teiste eludes toimub palju. Ja mina olengi nagu kõrvaosatäitja teiste suurtes narratiivides, see tegelane, kes ilmub 3., 27. ja 218. leheküljel ja kui sa täpselt ei saa loo lõpuks teada, mis temast edasi sai, ei tunne sa end millestki ilmajäänuna, sest tegelase loo juures ei ole midagi kaasaelamisväärset ja ta ise on ka üsna iseloomutu ja igav kuju. Kui minu elust kirjutataks raamat, siis ei oleks see isegi mitte koduperenaise käsiraamat, sest koduperenaiselikud kohustused olen ma ammu üsna unarusse jätnud, ilmselt ka mitte zen-budistlik õpik, sest nii zen mu elu ka ei ole. Ma arvan, et minu elu raamat oleks üks tüüpiline noore eesti mitte nii andeka kirjaniku debüüt- (ja ühtlasi ainus) romaan, mille juures heidetakse esimese asjana ette loo hajusust ja nõrkust ja peategelase igavust. Aga need lood, milles ma see kõrvaltegelase sõber olen, on tihti väga toredad. Ja avastus, et ma neis figureerimist suudan nautida, paneb mind siiski uskuma, et võib-olla minu kehva eluraamatu peategelane ei olegi nii nõme tüüp, kui need kujuteldavad arvustused kuulutavad.

Täna lähen M.-i raamatuesitlusele. Näe, teised kirjutavad raamatuid! Selle asemel, et kodus vinguda, et mitte midagi ei toimu.
Aga praegu juurdlen ma selle üle, et millist võimet ma endale tahaksin. Ühes küsimustikus oli kord selline küsimus. Ja see pole mulle seni rahu andnud. Kõigepealt tuleb muidugi selgeks teha, kas see võime, mis mulle üleöö antaks, oleks reaalne (joonistusoskus või lauluanne) või üleloomulik (näiteks lendamisoskus). Aga mitte kumbagi variandi puhul ei ole ma veel välja mõelnud, et mis ma siis täpselt võtaks. Eks ma siis kaalun siin edasi kõiki variante ja annan teada, kui ma mingi otsuse langetanud olen.