tõeliselt hea muusika

"Ruudi, mida väike Jaakob teha oskab?" Väike Jaakob on tema pooleteisekuune tädipoeg.
"Ta oska kohupiima süüa."
"Kohupiima?"
"Emmedel ja issikel tule kohust piima. See ongi kohupiim."

Ja Ruudil on oma arusaam heast muusikast juba välja kujunenud ka. Ärge küsige, kuidas ta üldse seda kuulma on sattunud. Aga kui ta nõuab head muusikat, siis tähendab see tema jaoks "kummi muusikat". Olen talle korduvalt püüdnud selgitada, et muusika puhul ei saa midagi objektiivselt halvaks või heaks lahterdada, aga see ON HALB MUUSIKA, aga ta ei usu mind kahjuks. Noh, tegelikult pole ka ime, see tuleb tal ilmselt geenidega, sest tema ema on ju ka teadupärast sala-tümpsukuulaja. Aga viimasel ajal jalutan ma kooli hoopis selle taktis. Ja muidug AINULT selle taktis. Sest kui mina juba midagi kuulama hakkan, siis selle juurde ma ju jäängi. Kuudeks.

Ja eile oli jälle üks õnnelik kõrvitsasupi-köögi stiilis maandumine, aga hoopis R.-i juures, kus ma leidsin eest just need inimesed, keda ma olingi tegelikult tahtnud näha, seda eneselegi teadvustamata (ja lisaks maitsva tordi ja pööraselt naljakad muumi-treilerid). Nüüd on jälle mitu nädalat jõudu sinikaid ja vigastusi trotsides ennastunustavalt tantsulavastust valmis tantsida.

tramm ja kõrvitsasupp

Ühel neist päevist oleksin peaaegu trammi alla jäänud. Mingi kummaline lünk on selle hetke kohal. Must tühik, pärast mida mäletan trammi kiledat urinat, meest, kes mu trammi eest ära tõmbas, ja väga kurja kätega vehkivat trammijuhti. Seest õõnsaks tõmbas alles kümmekond sekundit hiljem. Nii nende asjadega vist ongi, et ehmatus jõuab pärale alles veidi hiljem. Jäin mõneks ajaks kohale seisma, jälgisin seda meest, kes mu teelt tõmmanuna kiirelt minema kõndis (see oli ju lausa nagu Piibeleht ja Laura!), uurisin tükk aega, ega kusagilt mujalt ühtegi teist trammi ei tule, ja läksin siis edasi.

Ühel teisel päeval käisin kinos. Vaatamas seda filmi, mille kohta U. pakkus "tumefilm". See tumedus mind ei häirinud, sest üksinda kinos käimine on juba ise üsna emo-ettevõtmine, et siis ongi paslik vaadata mõnda "tumefilmi". Üksinda teatris käimine ei ole "tumetegevus", teater on juba ise nii sotsiaalne nähtus ja seal on tihti tuttavaid ja laval on ju ometigi elusad inimesed. Aga see "tumefilm" minu lemmikfilmide hulka siiski ei saanud, pigem vist meeldis, või ei, pigem ei meeldinud, või ei, pigem siiski meeldis, oskan ma kosta.

Ja pärast seda maandusin köögis, kus keedeti kõrvitsasuppi, ja me tegime K.-ga üle mitme kuu jälle nii head huumorit (noh, näiteks, et K.-l on nii tugev nohu, et tal tuleb tatti nii ninast, silmist, kõrvadest kui suust), et naersin jälle nii, nagu polnud ammu naernud, nii, et trennist valusad kõhulihased ainult oigasid. Väga tore oli ennast vahelduseks mitte-kohatuna tunda, inimestega, kellega kõik kohatused on vägagi kohased. Ja supp oli väga hea.

Nüüd hakkan lugema, et oma ootamatult pikka pausi sisukalt sisustada.

nimed

Nägin unes, et mängisime veel korra (peaaegu) mahaläinud VMK-d. Teatrisaalis toimus teine etendus, seega pidime mängima mingis dekoratsioonide maalimiseks mõeldud ruumis. See oli suur, hele ja kõrge laega. Publik, keda oli üsna palju, pandi istuma mingitele mööda ruumi risti-rästi paiknevatele taladele. Prožektoreid polnud, laelambid jäeti põlema, publik rääkis juttu, ruumist käisid läbi kõiksugu suvalised ja kõrvalised inimesed. Istusin lava taga ja lugesin mingit tohutult huvitavat raamatut, kui kuulsin, et lava peal oli juba mõnda aega kahtalselt vaikne olnud. Sain aru, et olin ilmselt väga ja väga kaua stseeni hiljaks jäänud, hüppasin akside vahelt välja ja leidsin enda eest kursavenna K., ega suutnud mitte midagi meenutada -mis stseeniga tegu, mis teksti peaksin rääkima ja mis K. tegelaskuju nimi on. Viimast püüdsin eriti aktiivselt meenutada, lõpuks aga loobusin, otsustasin teda nimetada esimese pähe tuleva mehenimega (publik niikuinii ei saa aru, mõtlesin), aga mulle ei tulnud mitte ühtegi nime pähe. Punnitasin ja pingutasin ja lõpuks tuli mulle meelde ainult Ruudi. Nimetasingi K. Ruudiks ja pildusin suvalist näidendiga veidigi seotud emo-teksti: "Ruudi, ära jäta mind maha!", "Ruudi, armastus on reaktsiooniline rämps!", "Ruudi, elu on lihtsalt ellujäämisinstinkt!". Kui saime mõlemad lõpuks aru, et stseen, mille teksti me meenutada ei suutnud, hakkas venima juba aborigeenietüüdiks, läksin piinlikusest punastades lava taha ja jäin kuulama, mis nimega M., kes järgmisesse stseeni astus, K.-d nimeatab. Selgus, et ka temal oli selle koha peal mälulünk. Ta puterdas kaua, kuni mõtles välja: "Marek!" Põhjendasin Ruudi-Mareki nimeerinevused enda jaoks kohe sellega, et minu tegelaskuju on ju Ruudi-Mareki ammune tüdruksõber, temaga lähedasemates suhetes, seega kutsub teda salajase hüüdnimega, M.-i tegelaskujule on Ruudi ennast tutvustanud valenimega, Marekina. Otsustasin järgmises stseenis väga rõhutatult M.-i kuudles öelda: "Ära jäta mind maha, R u u d i.", et olukorda päästa. Aga seda järgmist stseeni ei tulnudki, sest siis läks kõigil midagi sassi ja kogu trupp valgus lavale ja hakkas hiiglasliku kiiguga kiikuma. Publik muutus juba rahutuks, etendus oli ennenägematult halb. Siis õnneks äratas Ruudi mu üles. See päris-Ruudi ikka.
Mulle meeldis selle unenäo nimedeloogika. Kaks mehenime mu peas keerlevadki - Ruudi ja Marek (!???).

Veidi kurb. Aga eks see on ka normaalne. VMK mahaminekust oli ka kahju, tõesti oli.