peame

Näiteks viimased kümme minutit Ruudiga:
„Mis need täpid on?“ küsib ta mu kaelale osutades.
„Sünnimärgid,“ vastan.
„Ahah. Aga kas sul lihtsalt märke ka on?“
„Lihtsalt märke ei ole.“
„Ahah. Aga töömärke?“
„Töömärke ka ei ole.“
„Ahah.“
Siis haarab ta mu dressipluusi kapuutsinööridest ja hakkab mind pooma.
„Mida sa teed!“ hüüatan.
„Ma päästan sind,“ vastab ta.
Seejärel lähen ma WC-sse, ta tuleb mulle järele ja ütleb:
„Ma õpetan sulle ühe luuletuse:
Kui käid pissil, vajutad väikest nuppu.
Kui käid kakal, vajutad suurt nuppu.
Selle luuletuse õpetas mulle issi.“
Nüüd tegi ta endale leivaviilust püstoli ja tulistab sellega kolle. „Ma tulistasin natuke kolle,“ seletab ta asjalikult.
Eile õhtul õmblesin talle nuku – sellise näotu kollase jublaka, valgest lõngast juustega. Ruudi sai loa vildikatega nukule silmad ja suu joonistada. Nägu tuli ilus ja Ruudi sai sellest nii palju innustust, et värvis nuku käelabad siniseks. „Joonistasin käed,“ ütles ta. Siis värvis ta jalalabad roheliseks ja seletas: „Joonistasin jalad.“ Siis hakkas ta pruuni vildikaga kõhtu joonistama, aga kuna joonistamises ei ole ta nii osav kui keelemängudes, tuli kõht natuke liiga madalale ja natuke vale kujuga, nii et nukk näeb kahjuks nüüd üsna ropp välja. Tuleb talle lihtsalt püksid jalga õmmelda.

Ja „Ehitame maja“ laulu laulab Ruudi umbes nii:

„Ehitame maja, kena väikse maja.
Kive kokku peame, palke peame peame
ja veel muud mis peame.
Katusegi peame,
Ilusasti peame.“

Jah, nii palju peab. Koguaeg peab. Midagi peab. Aga vähemalt saab kodus koguaeg nalja.