punalipp ja päiksepiste

Et siis meilegi on jõudnud see...
Täna hommikul küsis Ruudi putru süües: "Kas Mammit rünnati, kui ta oli laps?"
"Mh?"
"Ja kas sellepärast on punane lipp paha?"
Tuli meelde see, kuidas õelaps oli ujulas vene rahvusest naisele ja lapsele osutades meelde tuletanud, et "nad võtavad ju meilt majad ära!".
Jutustasin Ruudile nõukogude okupatsioonist ja ta küsis igaks juhuks üle: "Aga kas kollane lipp on hea? Ja kas roheline lipp on ka hea?"
Siis sõitsime loomaaeda. Sain selle aasta esimese päikesepiste - märk, et kevad on tõepoolest käes.
Ja üldse on läinud ootamatult hästi.

"Peamine on mitte kaotada meeleheidet!" ütles R.R. paar kuud tagasi talleomase huumoriga ja ma jätsin selle lause meelde, sest see sobiks ju nii kenasti minu elumotoks. Aga näed, nüüd on nagu hästi läinud. Ja ma hakkan tasapidi seda R.R.-i jaoks peamist unustama.

P. ütles mulle, et kui otsuse ära teed, muutub kõik kergemaks. "Ei," vastasin ma õnnetult. "Just siis ma alles hakkan põdema ja kahetsema." Pole veel hakanud. Järelikult oli õige otsus.

Aga reisile tahaks küll. Võimalikult kaugele, võimalikult pikaks ajaks.
Nii et palun, keegi võiks mind kaheks nädalaks näiteks Firenzesse (lõptesin just Aare Pilve "Ramadaani" lugemise) organiseerida! (See on ju umbes sama tagasihoidlik palve, nagu Olümpia küpsised?)

Kook jahtub. Võtame selle õhtul M.-i juurde grillpeole kaasa. Kevad!
Ja mul on KÕIK päevad peaagu VABAD ja see ei ole enam selline hirmutav lõputu vabadus, mis näis kestvat elu lõpuni, vaid positiivne, oodatud, puhkustandev vabadus, mis üks hetk siiski õnneks lõppeb.