päike päike päike päike päike

Sel aastal möödub minu kevadtalv selle loo tähe all. (Oh, millised noormehed! Panevad mind lausa vanainimeselikult käsi kokku lööma ja pead vangutama! Oh, miiiiiiillised nooooormehed!)
Ja siis veel - ma väga vabandan, aga mulle tõesti, nii uussiiralt meeldib see lugu. Täpselt minu sõnad ju!

Aga üldiselt tahaks küsida, et MIS MAA SEE ON, kus enamus aastast möödub sellises halluses ja külmas, et kurbus, äng, väsimus ja meeleheide on muutunud nii tavaliseks, et kui päike jälle paariks päevaks välja tuleb, tekib täiesti uuestisündinud tunne, ennekogematuna tunduv ELUSOLEMISEtunne. Ja kõik mured ja ängid kaovad, nagu neid poleks kunagi olnudki.
Vabariigiaastapäev oli ilus. Päike, paraad ja pidu olid selle päeva helgeteks märksõnadeks (olen vist hakanud hindama p-tähega sõnu! neid meeldivad p-sõnu on ju veel - pähklid, puhtus, puhkus, punapeet, pilved, padi...). Ja nüüd on selline tunne, et ta tuleb, ta ei saa ju jätta tulemata. Ma mõten kevad siis.

Ja vahepeal olen kuulnud ja lugenud palju lauseid ja mõtteid, mis on sundinud haarama pastaka järele (klaviatuuri järele mitte). Näiteks jättis L. mind enne aastavahetust pusima ühe lause kallal, mida ta oli kuulnud Tartus jõulumissal ja mis kõlas umbes nii: "Otsige rahu, mis ei tuleks teist endast". Ei-ei-ei, tahtsin ma talle öelda, rahu peab ikka tulema inimese seest, seda ei saa teha millestki välisest sõltuvaks. Aga ei öelnud, vaid mõtlesin mitu kuud. Ja kui ma ükskord jälle endale ütlesin, et oeh, ma olen vist praegu kriisis, ja siis seejärel endalt küsisin, et eeee eheee kas su elus on olnud mõni selline periood, kus sa pole tundnud, et see vist on praegu kriis, ja tahtsin juba eitavalt vastata, meenus mulle, et üks selline periood siiski on olnud (no hea küll, tegelikult neid on ikka olnud rohkem, aga üks neist meenus kõige eredamana) ja see oli siis, kui Ruudi oli väike ja ma olin temaga kodune. Nii suurt rahu ja nii selgeid sihte kui tol ajal, pole varem ega hiljem olnud. Järgmisel kohtumisel teatasin ka L.-le võidurõõmsalt, et ma lahendasin tema mõistatuse ära.

Aga Ruudi-küsimusi ka:
"Räägime nüüd seda, et mis maailmas inimene on, kui ta on surnud."
"Kas inimesel on silmad ikka lahti, kui ta sinna teise maailma läheb?"
"Milline on suremise tunne?"
See viimane on olnud üsna korduv küsimus. Mulle väga meeldib see sõnastus. See on tõesti huvitav küsimus. Ja vot kui teaks.
Aga ma siiski usun, et see minu paljuleieradtud LAHTILASKMINE on kõige võti (selle viimase küsimusega seoses ja võib-olla ka L.-i mõistatusega seoses). Ja lõpetuseks siis üks paljudest vahepeal üleskirjutatud tsitaatidest: "Inimene saab selle, millest ta on valmis loobuma."