Eile õhtul, kui Ruudi oma tee sisse mett segas, peatus ta ootamatult, pöördus minu poole ja küsis murelikult: "Aga mida inimene mesilastele vastu annab?"
Olin sunnitud vastama, et ega väga vist ei anna midagi.
"Aga siis mesilased saavad ju kurvaks," arvas Ruudi.
Sellele järgnes pikk vestlus loodusest, selle hoidmisest, mõistlikust tarbimisest, võimalikult väheste uute asjade soetamisest, riiete ringlusest ja muust seesugusest.
"Mina teen alati loodusele head," lubas Ruudi jutu lõpuks. "Kui ma lähen metsa jahile, siis ma jätan mõned loomad ikka alles. Ja kui ma puid raiun, siis ma jätan mõned puud alles, siis ma saan hingata. Ja oma vana mee ma viin mesilastele!"
Täna rääkisime sõprusest ja oma asjade laenamisest.
"Jah, ja kui kellelelgi näiteks ei ole MITTE ÜHTEGI RELVA, siis ma kindlasti laenan talle mõne oma relva," lubas Ruudi väga sõbralikult. Ma mõtlen ka, et vaene inimene, kellel ei ole MITTE AINSAMATKI relva, kuidas nii küll elada saab!
Muidu kõik on kenasti, minu elus, ma mõtlen.
Ja õnneks M. seletas täna Ruudile, et mesinikud on tegelikult mesilaste vastu väga kenad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment