Ruudi monoloog:
"Kas iminestel on nii pikk keel?
Ei ole.
Sest imineste juhataja ei ole iminestele nii pikka keelt tekitanud."
Me oleme ju sellised paadunud tööinimesed siin terve pere ja suguvõsaga, et meie suust ta raudselt kuuleb selliseid sõnu nagu juhataja, ülemus ja osakonnavanem. Raudselt.
Aga nüüd ma olen Paul-Aksel.
"Paul-Aksel, ma ei tea, kuidas seda tatarri (kitarri) sülle võetakse ja mängima hakatakse," räägib Ruudi. Tema ise on täna Vesta-Linne (Paul-Aksel ja Vesta-Linne on meie lemmikraamatute kangelased).
Eile olin mina lehm ja Ruudi oli vasikas.
Ruudi laseb kitarriga kuuldavale "iminese häälesid". Isahääl. Emahääl. Tütrekesehääl. Poistehääled...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment