Eile oli üks hüsteeriline päev. Algas nutmise ja tülitsemitega, jätkus bakalaureusekomisjoni ette minemisega, seejärel veel natuke nutmist, tülitsemisi ja tujutsemisi, siis sõidutund (minu elu kõige piinarikkamad kolmveerandtunnid on möödunud selles tumehallis Audis) ja siis sai mul kõigest villand, ma suundusin rattapoodi ja ostsin endale jalgratta. Kuna ma olin sellest ammu mõelnud ja rihtinud seda endale koolilõpukingiks, siis ma ei suutnud välja mõelda selleks paremat hetke. Sõitsin oma uue iludusega mööda linna ja ütlesin endale: "Palju õnne kooli lõpetamise puhul!" Ja siis ma läksin jooksma ja siis ma sõin hästi palju šokolaadi ja siis ma ajasin Ruudiga hea-tuju-juttu ja siis ma lappisin ära tülid ja mängisin ära etenduse ja lõpuks mul oligi tuju hea. Ja mul on hea meel! Mul hakkaski juba vahepeal natuke kahju, et see kool ära lõppeb, aga siiski... oo, ei, mul ei ole kahju. Kolm etendust ja lõpuaktus veel. Huuh.
Aga pühapäeval käisin K. juures kilesaunas ja imetlesin tema pooleliolevat maja ja unistusi ja plaane. Küsisin, kas teda ei kohuta see mõte, et siia ma nüüd terveks eluks jään ja siia mind maetakse ka. Ta ütles, et ei kohuta.
Ja kui kellelgi tekkis küsimus, mis värvi mu uus ratas on, siis... noh, mis värvi MINU ratas ikka on? Otseloomulikult ŠOKOLAADIpruun!
No comments:
Post a Comment