Tore on. Jalutasin hommikul mere äärde ja mõtlesin, et ma olen vist ikka väga õnnelik. Tegelikult. Sobrasin sirelipõõsastes ja leidsin viieka, panin selle taskusse, sest ma ei osanud mitte midagi soovida. Vahel on selline tunne, et kõik on olemas. Kui linnas käisin, kohtusin Ingliga, kes on ühtlasi mu ingel (nii ma usun) ja ta ütles mulle, et inimsuhted, mis muudavad mind väiklaseks, kadedaks, abituks ja tigedaks, kasvatavad mind tegelikult suuremaks ja neid ei tohiks vältida. Eks ma püüan siis mitte enam vältida, püüan need ostukeskuse uksed ikka lahti hoida, nagu K. õpetas.
Istun Katlamajas proovis – mind ei ole hetkel laval vaja, M. lubas mul hetkeks oma wifit kasutada ja ma postitan siis ka ühe teise teksti üles, mida ma kirjutamise päeval üles panna ei jõudnud.
16.06.
Romantika. Olin just tulnud tatsa-tatsa oma arvutiga Viinistu traadita interneti punkti, kui hakkas tibutama. Leidsin pisikese varjualuse, avasin läpaka kaane ja asusin meile lugema. Muidugi sadu tugevnes, kasvades aegamisi kergemat sorti tormiks, äikese ja välguga ja puha. Loomulikult ei ole mul arvutikotti ja seljas juhtusid ka olema õhukesed kerged riided, nii et arvutiga tagasiminek oleks olnud minu väikese sõbra surm. Nii ma siis seal ootasin, kuni M. ja R. mind päästsid. Aga romantika oli missugune!
Jõudsin just tuppa. Elame siin majas kümnekesi, teeme hoogsalt proove, käime harva Tallinnas, joome palju (ma ei teagi, miks ma selle viimase verbi neljandasse pöördesse panin, kuues pööre oleks olnud tegelikult õigem) ja puhkame. Täna tunnen esimest korda, et ma puhkan. Seni olen käinud ringi nutt kurgus ja vingunud vaikselt, kuidas ma enam ei jaksa. Kui kuude kaupa ei ole vabu päevi, väljamagamisvõimalusi, hetki, mil saaks teha midagi sellist, mida just sina just pregu tahad teha, siis jookseb juhe kokku küll. Tahaks puhkust, õhkasin, teades, et seda ei tule vist mitte enne detsembrit. Olen endale kuhjaga tööd ahnitsenud, mõtlemata sellele, et puhata on ju ka vaja. Hauas puhkan, tuleb jälle öelda. Aga täna tunnen, et puhkan. Proovis pole mind vaja, sõidutan R.-i kaugele-kaugele etendusele, seni aga pikutan. Võib-olla jõuan poolelijäänud filmigi ära vaadata. Tallinnast ära olla on hea. Tõele au andes ka lapsetu ja seega vastutusetu on hetkeks olla hea. Ärkan siis, kui tahan, lähen magama siis, kui tahan, tegelen ainult endaga. Ja siin on ilus – meri ja vaikus. Proovid on veidi hüsteerilised, selles suhtes, et see kõik, mis lavale jääb, on hüsteeriline ja valus, või vastupidi staatiline, resigneerunud, depresiivne. Ühesõnaga sünge tükk tuleb, mulle tundub. Aga ma ootan ikka seda lunastust ja puhastust sinna lõppu. Lavastaja on nagu lubanud. Ja uskuge või mitte, mulle tundub, et proovi õhkkond on selle lavalise atmosfääriga pöördvõrdelises suhtes. Kõik saavad oma aastad kuhjunud pinged välja karjuda, peksta, nutta ja omavahelised suhted on kuidagi väga ilusad ja soojad.
Ptüi, ptüi, ptüi, aga ma loodan, et see nüüdseks juba paar kuud kestnud ahastus hakkab taanduma. Elu on tegelikult ilus ja lihtne. Ongi, kui vahel antakse aega, et olla. Magada, puhata, mängida, rääkida juttu toredate inimestega lihtsatest asjadest, lugeda, istuda päikese käes ja unistada.
Nendest ilusatest majadest siin unistan ma küll. Kui Ruudi vahepeal siin oli, käisime sirelipõõsastest viiekaid otsimas. Mina soovisin endale muidugi kaptenimaja, Ruudi aga rääkivat koera ja seda, et ta toas kasvaks tulp. „Appi, kui ilus!“ ütles selle kohta hiljem A. On küll! Üldse kõik kiitsid teda. Nii tark laps, nii intelligentne, nii hästi moodustab lauseid, nii rahulikult istus proovis. Selline ta mul kord juba on.
Ja muide, Ruudi saab endale poolõe või -venna! Ja ei, mina ei ole rase. Ja ma usun, et sellega saab lõplikult otsa see põdemine ja enesesüüdistamine ja häbenemine. On aeg keskenuda kõigele toredale, mida see kärgperendus endaga kaasa toob.
Aga ühel õhtul, kui me veel Tallinnas olime, ütles Ruudi: „Ma tahaksin endale õde või venda.“
„Aga sa ju saadki,“ ütlesin talle.
„Ei, ma tahan, et ta elaks siin, meie rohelises majas.“
„Sa mõtled, et mina saaksin väikse tita?“ täpsustasin.
„Jah,“ vastas Ruudi.
„Tead, mina võib-olla tahaks ka,“ tunnistasin. „Aga sa ju tead, et lapsed sünnivad armastusest.“
„Jah, ma tean,“ ohkas Ruudi. „Sa pead siis hakkama lihtsalt rohkem armastama.“
Tegelikult on tal ilmselt õigus, nagu alati. Rohkem armastada, siis on vist kõik kergem. Praegusi proove ja Viinistut ma vist juba natuke armastan.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Nii ilus tekst!
Mina tulin täna pärast migreeni täis päeva koju, võtsin köögist head-paremat ja hakkasin arvutis "Prison break'i" täiesti viimast osa vaatama. Vahepeal käisin köögis varusid täiendamas ja õhkasin täiesti üksinda iseendale: "Küll mul on hea elu!" Aga tegelikult ongi. Lihtsalt vahel on vaja väikeseid mõnulemishetki iseendaga.
Tõesti ilus tekst.
Poolepeal tahtsin kommentaari kirjutada, aga lõpp läks nii ilusaks, et kommentaari sisu enam üldse ei sobinud.
Aga kirjutan sellegipoolest.
Sireliõitega seoses, et kui Shoga nüüd just Eestis käisime, siis ma ütlesin, et tuleb leida viie õielehega ja süüa ja soovida. Sho küsis, miks. Ma hakkasin ka siis mõtlema, et miks eestlased fakin sireliõisi söövad!?
Siis andsin Shole värskeid kuusevõrseid: eestlased söövad neid ka. Sho pistis suhu, sülitas välja.
Siis püüdsin talle mingit suvalist puulehte näidata, et eestlased söövad seda ka. Et näha, kas ta sööb.
Ei läinud õnneks.
Et siis täiesti ebavõrdväärselt ebailus kommentaar su postitusele.
Post a Comment