üllatused ja ahvid

Ma ei taha küll tegeleda teatriblogimisega, aga ma siiski mainin, et käisin hiljuti vaatamas oma keskkooli teatriklassi lõpulavastust (tegelikult küll selle kordusetendust, sest lavastus tuli välja juba eelmisel kevadel, mil noored keskkooli lõpetasid), mis mind väga positiivselt jahmatas. Polnud ammu end teatris nii hästi tundnud. (Siinkohal meenub L., kes ütles hiljuti peale üht teatriskäiku, et tal ei olnudki täna saalis ebamugav ja piinlik, seda polevat juba ammu-ammu teatris juhtunud. Minuga lood siiski nii hullud ei ole.) Hämmastusega jälgisin noori, kes nii täpselt suutsid mõtet anda, sündmusi mängida, rolle väja kanda, tekstis peituvat huumorit võluvalt publikuni tuua, rääkimata ülitempokast tekstist ja laitmatust diktsioonist. Olin just hommikul näinud ühtesid teisi keskkooliõpilasi, ka laval, näost veidi lapilised, käed värisemas, kõik end oma kehades nii kohatutena tundmas, ja siis, õhtul, seal teatris, üllataski kõike rohkem see füüsiline täpsus ja kohalolek. Ühesõnaga, ma soovitaksin seda väga kõigil vaadata, aga see vist oligi kahjuks nende viimane etendus.

Ja kui ma seal saalis kurvalt nentisin, et minust on nad igaljuhul küll kõik paremad näitlejad, ja seepeale endale vastu vaidlesin, et see on siiski libe tee ja ühe õnnestumise järel ei saa veel öelda, et nad nüüd kohe valmis näitlejad on, sain aru, et mulle see mõte üldse ei meeldi. See sa-pead-ennast-mitmekülgselt-igal-alal-tõestama mõte. See kusagilt õpitud pearaputus, mida ma enda puhul täheldasin, et üks roll võis õnnestuda küll, aga see ei tähenda veel midagi. Tähendab ju küll. Ja siis ma sain aru, et see ajab mind ka proovides juhtmesse. Täitmatud ootused enda suhtes, et miks ma ei suuda midagi uut välja mõtelda, miks ma muudkui ronin selle vana endaga koos lavale, koos nende endale tüütuseni tuttavate kohandumiste ja stampintonatsioonide ja parasiitžestidega.Ja etendust mängides taban ennast mõttelt, et seda rolli teen ma ju täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist ja ma ei suuda enam seda iseenda igavat häält kuulata. Üllatama peab, ennast ja teisi, koguaeg, igal hetkel, olema lõputult originaalne ja ennenägematu. See on tüütu ja raske ja ahastamapanev.

Aga õnneks olen ühtlasi ka ema. Ma ei tea, mul on ainult üks laps, aga ma ei usu, et mitmelapselised emad mõtlevad, et appi, kui igav ja ebaoriginaalne ma olen, ma ju kasvatan seda last täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist, peaks mingi uue kohandumise seoses oma lapsega välja mõtlema. Näiteks panen talle nimeks Hop või Mix või midagi muud sootut, riietan ta rohelisse kombenasiooni ja ei ütle kellelegi, mis soost ta on, et ta siis ise saaks arvata ja välja nuputada, milline sooline identiteet endale kujundada.

Aga Ruudiga saab ikka jätkuvalt nalja. M. ja Ruudi olid hiljuti koos vaadanud Aafrika meistrivõistlusi jalgpallis, kui Ruudi küsis:
"Aga kas nad on ahvid?".
"Ei. Miks sa arvad, et nad ahvid on?" uuris seepeale M.
"Sest ahvid on ju mustad."
"Kas keegi on sulle sellist juttu rääkinud, et aafriklased on ahvid?"
"Jah on."
"Kes?"
"Emme."
Seepeale võttis Ruudi väikse mõttepausi ja teatas: "Ahah, nüüd sain aru. Ahvid on sabaga, need mitte."
Enne, kui rassimi vastu võitlejad minu suunas kive hakkavad loopima, ütlen, et mina pole küll Ruudile rääkinud, et aafriklased ahvid on. Aga ühtlasi küsin ka, et kas valged inimesed solvuksid, kui üks väike aafriklane esimest korda mõnd valget nähes ütleks: "Näe, albiinomadu!". Ja siinkohal meenubki mulle kursavenna laps, kes trammis mustanahalist nähes ütles oma emale: "Näe, mõmmi!"