Meie elame endiselt squatteri-elu. Praegu squatime ema korteris, ema ise on reisil. Enne seda sqauttisime õe korteris, kes oli mitmeks nädalaks maale resideerunud. Vahepeal käisin mina Arktikas, maailma põhjapoolseimas linnas squattimas. Meie uue korteri valmimise tähtaeg on permanentselt „järgmisel nädalal”. Nii ilmselt jõuludeni.
Mägede ja põhjapõtrade vahel oli hea. Nii hea, et oli lausa kurb tagasi tulla. Aga kui siis järgmisel päeval Ruudiga rabamatkale läksime ja sellest järgmisel päeval ratsutamistrenni ette võtsime, tulid meelde head asjad, mis meil on – puud! Ja loomad!
Ja siis hakkasid mul võtted ja lõputuna näiv suvepuhkus (töötu-elu) sai läbi. Kuidagi imelik on olnud. Selline piinlik muiduleivasööja-tunne. Seal võtetel. Et selle eest mulle siis makstaksegi raha. Loen õe juurest pätsatud James Martini „The meaning on 21th century” ja ma ei teagi, kas oleks õigem keelduda tööst, mis on lõbus ja tore ja tulus, aga mis sihikindlalt toetab süsteemi, mis ei ole jätkusuutlik ja mis lõppeb varem või hiljem krahhiga. Mis see minu keeldumine annab, jah muidugi. Aga meie kõigi keeldumine annaks meie lastele planeedi, mille ressursid ei kahaneks järgmise poolsajandi jooksil olematuks, ja ühsikondliku süsteemi, mis oleks jätkusuutlik. Nooruse idealism, jah? Ei, pigem 21. sajandi lapsevanema realism. Aga jah, muidugi ei loobu ma millestki. Ja ma ei ole selle kõige pärast üldse masendunud. Masendunud olin ma umbes viis aastat tagasi, nüüd olen ma pigem huvitatud ja elevil. Et mis saab ja mis välja mõteldakse ja kas ma saan kuidagi aidata ja mida saan ma Ruudile eluks kaasa anda, et ta selles maailmas hakkama saaks.
Aga lisaks ökomuretsemisele olen ma hakanud ka fännama. Veel aasta tagasi imetlesin siiralt inimesi, kes oskavad midagi või kedagi täiesti irratsionaalselt ja ebaproportsionaalselt austada, armastada, jälgida... ühesõnaga fännata. Aga ma olen selle triki sellel suvel vist täitsa ära õppinud. Seal põhjamaal, Teravmägedel hakkasin ma fännama norra keelt (keeleõpe on nüüd üks minu sügisestest plaanidest), ja oi skandinaavia kultuuri ja mütoloogiat olen ma ju alati fännanud!, veel hakkasin ma seal fännama H.-d ja M.-i (mitte seda lapstööjõudu kuritarvitavat H.&M.-i poeketti (kust kõigest hoolimata enamik minu riideid pärineb), vaid noort kahe lapsega abielupaari, kes meid majutasid ja kellesse ma täiesti ära armusin, nii eraldi inimestena kui ennenägematult hästitoimiva kooslusena) siis fännan ma ju muidugi „Game of Thronesi”, suures lugemislummuses olen ma praegu ka „Anna Karenina” fänn, ma fännan jälle hobuseid ja ratsutamist (nagu lapsena), ma fännan muumisid ja endiselt fänname Ruudiga koos Harry Potterit. Ja ma olen ka täiesti andunud Michael Jacksoni fänn. Ei möödu päeva ilma tema lauludeta. No ei ole olnud sarmikamat inimest.
Õhtu on käes. Maasikad on söödud. Ruudi on vannis. Ja ma pole veel otsustanud, kas ma loen unujutuks „Anna Kareninat” või James Martinit. Endale muidugi. Ruudile loen „Härra Huud”.
No comments:
Post a Comment