lühike pikk puhkus

Eile käisime K.-ga "Harry Potteri" viimast osa vaatamas. Meie ühiste vaatamiste traditsiooni lõpp. Nüüd oleme vist lõplikult suureks kasvanud. See oli vist nii kümme või üksteist aastat tagasi, kui sellesse saagasse sukeldusin. Siis tulid need filmid riburadapidi, lugesin raamatuid üle ja üle, uusi osasid kahaneva vaimustusega, kõige viimast osa kõige leigeme huviga (ja ainsana ainult üks kord). Nüüd siis äratasin eile need huviriismed jälle ellu, vaatasin viimase osa ära ja mõtlesin, et peaks hakkama üle aastate jälle neid raamatuid lugema. Ju seal siis midagi oli. Aga need filmid on ikka natukene üle minu pinge- ja stressitaluvuse.

Üleeile tärkas minus tõeline korilane. Läksime M.-i vanaema juurde pisikese topsikuga, lootuses korjata mõnes vaarikad suhu ja paar tükki topsi sisse, laenasime aga hoopis kaks suurt ämbrit ja korjasime need täis mustsõstraid, punasõstraid, tikreid, kirsse ja vaarikaid. Lisaks metsast murakaid ja mustikaid. Saime 23 purki moosi.

Ja nüüd siis jälle lõppeb minu lühike puhkus linnas (tulen aeg-ajalt jälle linna maaelust puhkama ja siis sõidan maale linnaelust puhkama, elu ongi ju üks puhkus), mõne tunni pärast sõidame ära.

Ja väike traditsiooniline Ruudi-kild ka:
Küsisin tema käest raamatut vaadates: "Kas see on sinu lemmikpilt selles raamatus?"
"Ei, piimasupp on lemmik," vastas tema.
Ja siis ükskord ehmatasin päris ära, kui ma midagi inglitest rääkisin ja ta teatas väga kindlalt: "Vana Uku on ingel."
"Kes?"
"Vana Uku."
"Kust sa seda Vana Ukut tead?"
"Koolist." (see on kõige tavalisem vastus.)
"Kooli õppisid koos Vana Ukuga?"
"Ei, koolis õppisin, et Vana Uku on ingel."
Rääkisin sellest jahmunult M.-le, kes selatas, et oli kunagi rääkinud vanaisa Jukust, kes nüüd on ingel. Ja mina juba mõtlesin, et tal on mingi paranormaalsest nähtusest sõber, kes on ingel ja kelle nimi on Uku.