arstiooonu

Ma olen ikka väga väsinud.
"See kool ongi ju vastupidavuse trenn," ütles U.
"Vastupidavustrenn my ass," arvas J.
Ma saan ju aru, et mul on kuhjunud kooliasjadele lisaks ka muid asju, rääkimata lapsest (kes ärkab endiselt hommikuti kell kuus), aga kui ma mõtlen, et elu peakski tulevikus välja nägema selline, nagu minu viimased paar nädalat, siis ausalt, üle paari aasta mina vastu küll ei peaks, siis annaksin otsad.
Unistan sellest, et saaks kolm ööd järjest kaheksa tundi magada. Unistan sellest, et oleks tund aega iseendale - pikutada, lugeda (mitte midagi kohustuslikku või kooliga seotut), lihtsalt olla.
Magamatus ja närvipinge ju teatavasti sünnitavad unetust ja nii ma lebangi öösiti üleval, loen muudkui üle kahanevaid unetunde ja mõtlen, et varsti lähen hulluks.
Täna võtsin endale vaba poolpäeva. Koolis on mingi häälega seotud workshop, aga kuna mul häält niikuinii väga ei ole ja ülejäänud tervis pole ka väga kiita, siis mõtlesin, et suhtlen täna Ruudiga ja katsun ülejäänud kohustustega järjepeale saada. Et siis homme jälle, õigemini täna õhtupoole jälle.
Väljas paistab päike ja energia tuleb tagasi.

Ruudi räägib vahetpidamata "arstiooonust", kellega ta möödunud nädalal kohtus, ilmselt oli karismaatiline isiksus.
Ja nüüd korrutab ta "Titi-Tuudi tööle!" (ehk siis Miti ja Ruudi tööle). Üldse on tema mõttemaailma millegipärast jõuliselt sisse tunginud mõiste "tööle". Kuigi meie peres keegi ju väga päristööl ei käi. Aga võib-olla sellepärast ta seda muudkui korrutabki. Et oleks aeg hakata tegeme mingit PÄRISPÄRIStööd, mitte niisama ennast kurnata ja mõttetuid pingeid tekitada. Hakkaks näiteks maja ehitama?