Nüüd olen jälle Haapsalus. Aastaga pole nagu midagi muutunud, endiselt on see linn väga ilus ja helge. Ämblikute pealinn, neid on siin väga palju ja väga suuri. Ronlad Weasley oleks sellest linnast ilmselt vaimustuses. Aga sügist on tunda igal pool õhus. "Varsti lähevad lapsed kooli," märkis M. Õige, pool nädalat veel ja minu suvine Eesti-tuur saab läbi ja tuleb hakata kooliga tegelema. Mäletan, et eelmine aasta nägin ka siin pööraseid unenägusid, hommikul avasin läpaka kaane ja muudkui toksisin ja toksisin neid üles. Tänagi öösel käisin üsna veidratel seiklustel, aga ei hakka vist parem kirjutama.
Ja eile mulle meenus, kui väga mulle ikka meeldib seda etendust mängida.
Avasin selle pisikese rohelise reisiarvuti muusikakausta, et vaadata, mida ma sellesse üht kogumikku mahutavasse miniläpakasse salvestanud olen. Leidsin lugusid, mida polnud ammu-ammu kuulanud. Ja isegi mäletamata, et need mul Londonis kaasas olid, tulid silme ette pildid bussisõidust Elthamis ja jalutuskäikudest varakevadises Sohos, tädi Stuarti haisev maja ja endised kursakaaslased, kellest ma paljusid pole nüüdseks juba üle aasta kordagi näinud. Ja siis ma sain aru, kuidas jäädvustada hetki. Need salvestuvad kuulatud muusikasse ja elustuvad jälle täiesti ehedalt, tehes ise automaatse valiku tähtsama ja vähemtähtsa vahel ja sõeludes pinnale selle, mis selle perioodi jooksul minu jaoks kõige olulisem oli.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment