joo-joo!

Mul on üks rahvalaul, mille refräänis kordub mitmeid kordi silbipaar joo-joo (ilma mingi tähenduseta). Ruudile meeldib see ja ma laulan seda talle vahel õhtuti. Kuni korrani, mil tal tuli hilisõhtune janu ja ta palus vett. Tõin talle vee ja ütlesin: "Joo, joo!". Ja kui ma laulmist jätkasin, välgatas Ruudile vist esimest korda sõnade mitmetähenduslik aspekt ja ta küsis üllatunult: "Mis tähendab joo-joo?". Olin kimbatuses.
"Ee.. Muidu see tähendab joomist, nagu vee joomine, aga selles laulus see ei tähenda mitte midagi." See vastus ei rahuldanud Ruudit.
"Mis tähendab joo-joo?" küsis ta uuesti.
"Mitte midagi. Aga mis tähendab la-la?"
"La-la tähendab laulda," vastas Ruudi kiiresti.
"Joo-joo tähendab ka laulda," ütlesin ma siis. Ruudi jäi selleks korraks vastusega rahule, aga sellest algas pikk mis-tähendab-ite jada. Ja nüüd seletan ma talle selle laulu juurde pidevalt, mis tähendab daam, härra, sumpama, lumi maha langes, tingima, sammuma ja nii edasi. Ka abstraktsemaid mõisteid tuleb ette, nagu näiteks aeg ja häbi. Nende viimastega kahetsen küll raskelt, et ei jõudnud enne lapse saamist ülikoolis filosoofiat või semiootikat või lausa füüsikat õppida. Kulub ära küll. Mina näiteks ei oska seletada, misasi on aeg.

Homme sõidan jälle pikaks ajaks linnast (ja interneti küljest) ära. Nii et kui keegi minuga kohtuda tahab (näen vaimusilmas juba seda kätemerd mina!-mina!-mina!), siis tuleb teil natukene oodata.