elu

Mul on üks asi, mille andis üks inimene, öeldes, et see aitab, kui ma ütle, kellelt ma selle sain. Ma igaks juhuks ei ütle ka, mis see on. Vahel ma kannan seda kaasas. Mul oli üks suur mure, mis mind juba mitu kuud painas. Võtsin siis täna selle asja kaasa ja mure lahenes. Ja ka muud asjad läksid kuidagi ootamatult hästi. Mõtlesin, et võiksin seda alati kaasas kanda - mõtle, kui hästi mul siis kõik oleks. Aga siis meenus mulle Harry Potter ja mingisugune õnnevedelik, mida nad seal jõid (kuuendas osas? seitsmendas osas? viiendas osas?), mille joojal pidid järgneva kahekümne nelja tunni jooksul kõik ettevõtmised õnnestuma. "Aga nad on ju võlurid," mõtlesin ma tookord, "Miks nad ei valmista seda jooki endale lõputult ja miks nad seda koguaeg ei tarbi, nii et kõik nende ettevõtmised alati laabuksid?" Vastust vist raamatus ei olnudki, aga tegelikult vastus on ju isegi selge. Näe, Harry Potterist saab ikka igal pool abi.
Seega - ma ei kanna seda asja alati kaasas. Ainult siis, kui on vaja.

Vahepeal on olnud tunne, et see kõik on nagu elu ootus, aga mitte elu ise. Kuulasin vahetpidamata 22. lennu laule ja muudkui kummitas V. lauldud "...tahaks nagu elu puhtandit, tahaks nagu elu pühapäeva..." ja "...elu läheb mööda ja ei märkagi...". Viis aastat tagasi kuulasin ka neid laule ka ja siis ma seostasin neid mingil kummalisel kombel oma tulevikuga. Nüüd, selles tulevikus elades, näen tihti ainult kurnatust, väsimust, magamtust ja tüdimust. "Mul on sellest kõigest nii kõrini!" pahavatas ka H. enne etendust. Temaga ühines J. Ja nii hea oli hetkeks tunda, et ma ei ole üksi.

Aga nüüd oli meil mitu-mitu (lausa kolma ja pool!) vaba päeva ja kui ma täna koos oma salapärase asjaga sinna naasin, siis oligi kõik kuidagi teistmoodi, hoopis helgem. Ja mulle hakkas hetkeks tunduma, et võib-olla ma elangi selles tulevikus, millesse ma viis aastat tagasi V.-i laule kuulates uskusin.

Ahjaa, selle asja ma sain ka viis aastat tagasi. Ja ma arvan, et see inimene, kes selle mulle andis ei mäleta enam ei asja ega mind.