kevad

Magada jõuab hauas ka, kinnitan ma endale, ikka endiselt. Olen juba mitmendat ööd järjest vahetanud une elu parima (hilis)õhtu vastu. Ja see ongi ilus, et igal õhtul on mul tunne, et just see on elu parim. Kauaplaanitud väljamagamine Peterburis (käisime kursusega reisimas ja võõrsil etendust mängimas) osutus muidugi täitumatuks unistuseks, aga see-eest sõitsin ma öisel Neval ja nägin linna, mis mulle meeldis pea sama palju kui London. Väljamagamisest ei tulnud ka Tallinnas midagi välja. Eile käisin sõpradel külas ja üle tüki aja ei olnud mul koguaeg sees kriipivat tunnet, et peaks juba minema hakkama. Tegelikult siiski läksin, üsnagi vara, aga arvestades seda, et Ruudi äratas mind täna hommikul taaskord poole kuue paiku, ei olnud minu öine laekumine just kuigi varajane. Aga elama peab ju ka, kinnitame M.-iga pidevalt teineteisele. Ja elada saabki ju ainult uneajast. Lugeda saab ainult uneajast. Kooliasjadega saab tegeleda uneajast. Teatriski käia ja sõpru näha saab uneajast.
Ja kevad on sajaga pähe löönud, nagu me K.-ga ühel päeval ühiselt tõdesime. Nii palju energiat ja lõputu hea tuju - ma ei tunne ennast ära! Ikka ja jälle kahtlustan seda maniakaal-depressiivsuse maniakaalset faasi (nali!).

Kui keegi ehk mäletab, siis aasta tagasi tõestasin end suurepärase eurovisiooni-blogijana (taaskord väike nali!). Seekord läks aga see suursündmus minust suure kaarega mööda. Ma isegi ei tea, kes võitis.

Õues on kõik nii roheline ja lõhnab hästi. Ruudi on vahepeal jälle targemaks kasvanud. Venemaa-reis oli tõeliselt ilus, aga kahjuks, kui Ruudi mind pärast öist sõidult tagasitulemist hommikul äratas ja nad M.-ga küsisid, kuidas Venemaa siis oli, ütlesin selle, mis mulle viimasena sellest maast meelde jäi - Peterburi äärelinnad ja pisikesed vene külad. Hästi-hästi kole. Ja veel pikalt, õhtulgi, jutustas Ruudi, et Venemaa on ätti-ätti kole. Nii vist kasvavadki halvas mõttes patrioodid.

Ja mul on Tallinnas ka nii toredad sõbrad. Ma olen neisse nii armunud. Ja kevadesse üldse.