Ruudist

Ootamatult on vist tulnud kevad. Tundsin seda ühel õhtul koju jalutades. Üldse on viimasel ajal muutunud kõik kordades kergemaks, paremaks, lihtsamaks ja ilusamaks.

Ruudi paneb ikka kilde ja pirne ja räägib juba päris pikki jutte, aga kuna tema häälikutevalik pole just kuigi suur, siis kõik ei saa tema jutust aru. Ja siis muidugi see igas sõnas esinev ja mitte kunagi ära kaduv kolmas välde. "Emm-mme paa-aane kokk-kki jall-lla." (Emme, pane sokid jalga.) Ja iseseisva riietumisega on ka kummaline lugu - arst seletas, et kahe-aastane laps peaks oskama end iseseisvalt riietada, mina noogutasin ja ei paljastanud, et Ruudi ei oska ega taha sugugi mitte midagi muud ise selga/jalga/pähe/kaela/kätte panna kui kindaid. Ja nii on see seni, kuigi ta on juba mitu kuud üle kahe. Aga ühel hommikupoolikul leidsin ta paljalt oma kummutist riideid otsimas - ta oli iseseisvalt ööriided ära võtnud ja kui ma talle teised riided asemele andsin, pani ta iseseisvalt ka teised riided selga. Selgus, et oskab. Aga selle korraga asi piirduski.
Aga tore on see, et nüüd lubab Ruudi mul jälle kodus laulda (vahepeal oli see kategooriliselt keelatud). Mitte muidugi seda, mida ma ise tahaksin, mul on ikka rohkem selline jukeboxi otstarve. Lauluvalik suureneb pidevalt ja sinna kuuluvad hetkel kalalaul (mull-mull-mull-mull-väiksed-kalad...), mida tuleb laulda alati, kui mõni kala jutuks tuleb, vaata-aknast-välja-laul ("Põdra maja" versioon, kus põder on asendatud Ruudiga ja jänes Mitiga), kallilaul ("Nuku unelaul"), ämblikulaul (see laul, kus see ämblik ronib mööda niiti üles ja kukub jälle alla ja ronib jälle üles) ja lohelaul, mis on minu välja mõeldud laul ja milles väike lohe ja Ruudi seiklevad iga kord erinevaid improviseeritud seiklusi.

See postitus oli kõikidele tulihingelistele Ruudi fännidele.

Ja aitäh toredate kommentaaride eest mõned postitused tagasi, ei olegi veel jõudnud öelda.