Ruudil on uus lemmiklaul - "Põdra maja", aga natuke muudetud kujul. Alguses meeldis talle selline versioon, kus kõiki osi kehastab ta ise:
"Ruudil maja metsa sees.
Väiksest aknast välja vaatab.
Ruudi jookseb kõigest väest,
lävel seisma jääb.
Kopp, kopp,lahti tee,
metsas kuri Ruudike.
Ruudi, tuppa tule sa,
anna käppa ka."
Veidi skisofreeniline, või mis? Hiljem ta leppis sellega, et Ruudil on maja, metsas jookseb aga emme või Miti. Ja nüüd keelas ta mul üldse laulda. Laulis hoopis ise täiesti uut versiooni: "Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. jne jne jne. Uks lahti. Uks lahti. Uks lahti. jne jne jne" Üritasin teada saada, mis edasi saab - noh, pärast seda, kui on põhjalikult selgeks tehtud, et Ruudi vaatab aknast välja ja uks tehakse lahti, aga aeg sai otsa - Ruudi läks magama.
Uurisin seoses koolitööga veidi maniakaal-depressiivset psühhoosi ja hüpohondrikuna, nagu ma olen, hakkasin endalgi seda kahtlustama. Aga oleks siis, et ma iga kurvemat mõtet või jõuetumat hetke selle haiguse depressiivseks faasiks peaksin, ma hakkasin kartma hoopis vastupidist - miks mul täna nii kahtlaselt hea tuju on, miks ma täna koju jõudes üht-teist teha jaksan, miks ma polegi veel täiesti jõuetu - ilmselt on tegu selle haiguse maniakaalse faasiga! Uh, kui ma veel õpiks psühholoogiat. Mida kõike ma siis endale külge poogiks.
Aga energiat on tõesti kahtlaselt palju. Ma loodan, et seda siiski tänu vitamiinikuurile.
Leidsin kotist kulunud plaastripaki, millele olin kirjutanud: "Mitte miski ei suuda peatada maailma hullumeelsust." Meenus - olin midagi lugenud ja see lause tundus mulle millegipärast kirjapanemist väärt, aga kuna mul polnud käeulatuses midagi peale plaastripaki, siis kirjutasin selle sinna. Väga sümboolne ju omamoodi, võib-olla peakski hakkama tootma sellise kirjaga plaastreid. Aga siiski jäid kaks küsimust - kelle tsitaat see on ja miks ometi ma selle üles kirjutasin. Kahtlustan ise Artaud`d. Veel pakkumisi?
6 comments:
Tundub midagi teise maailma sõja aegset küll, see tsitaat ma mõtlen, või siis mõni näidend või lause mõne kaasaegse haritlase sõnavõtust...
Näh, ei kujuta ette...
Aga tsitaatidest rääkides, ma lihtsalt pean mainima, et sirvisin oma päevikut ja viimasele lehele olen ka kiiruga kirjutanud mingi tsitaadi, dateerimata ja ilma nimeta ja nüüd piinab, kes seda öelda võis:
"Näitleja lihtsalt ei saa aru, mida peab mängima. Ma saan aru, et ta ei saa aru, aga kui ta juba mitu aastat ei saa aru, võib-olla tal on lihtsalt probleeme arusaamisega?"
Ahh, ja vabandust topeltkommentaari pärast (ühtlasi tuleb tähelepanu juhtida eelmises kommentaaris kogemata esinenud kokku- ja lahkukirjutamiseveale).
Esiteks ma mõtlesin, kas see võis olla Zweig, või üldse mõni eesti luuletaja... noh, seda ma jäängi nüüd juurdlema.
Aga teiseks ma tahtsin öelda, et paar päeva tagasi oli SL Õhtulehe lööbil kioski küljes suur suur kiri: "MUL ON VÄHK!" ja selle all väikselt: "Arstid ütlevad, et iseendale diagnoosi panemine on väga ohtlik!"
Eks olen isegi seda bipolaarsust uurinud ja tõesõna usun, et see sind ei vaeva. Enne maniakaaldepressiivsuse konarlikku teed tuleb veel hulga kaupa käänulisi meeleoluhäirete rajakesi... Ja need selgituvad tihti juba liiga pika talve, vähese une, sassipaisatud hormoonide või tundliku närvisüsteemiga...
Ei, ma arvan, et Zweig ei ole. Ma ikka kaldun Artaud` poole, sest mäletan, et lugesin teda umbes siis, ja see kõlab kuidagi tema moodi. Mind rohkem juba huvitabki see, et MIKS ma selle üles kirjutasin.
Hee, mind huvitab siiski eelkõige see, et mis oleks saanud, kui Ruudi laulus kopakohani jõudnud oleks:) Siis küll vist magama poleks saanud. "Kopp, kopp, kopp, kopp, kopp.."
Hahaa, mulle meeldis Sandra kommentaar.
Ja ma miskipärast just praegu avastasin, et mul on tunne, et kui ma oma silmaga Ruudit parasjagu ei näe, siis ta ei kasva ega õpi uusi sõnu ega midagi. Nii et lugu sellest, kuidas Ruudi põdramaja laulab käib mul täitsa üle mõistuse.
Aga bipolaarne sa küll ei ole. Mul üks lähedane inimene on, seepärast tean hästi, mis see endast kujutab.
Post a Comment