Autoremonditöökoja ukse kohale oli kirjutatud "Kere- ja värvitööd". Mina lugesin "Kire- ja värvitööd" ja hakkasin üksinda vaikselt naeru mugistama. Siis sõitis mulle rattaga vastu üks tohutult tuttava näoga mees ja ma ei saanud aru, kes ta on. Vaatasin talle otsa, juba unutsades, et ma ju ikka veel naeran neid kiretöid. Ja siis jäi Ruudi käru esimene ratas raudteerööpasse kinni. Tuttava näoga mees ütles selle peale (selleks ajaks oli ta juba minuga kohakuti): "Seda oligi arvata." Ja tol hetkel sain aru, et ta oli üks tuntud humorist, kes pidevalt Alo TV-s (ärge küsige, miks ma seda vaadanud olen!) oma täiesti arusaamatult vaimutuid anekdoote ette loeb. Siis mõtlesin, et olukord paistis vist kõrvalt vaadates välja nii, et ma nägin oma lemmikhumoristi ja hakkasin juba pelgalt tema nägemisest naerma, unustades oma lapse koos käruga sellel auklikul teel ja prantsatasin ta hooga sügavasse raudteerööpasse kinni. "Seda oligi arvata," võttis olukorra hästi kokku.
Ilmselgelt on minu elus parasjagu hapukurgihooaeg, kui hakkan sellised seiku blogisse üles kirjutama (juba punastan suurest piinlikusest!). Nägin unes, et kirjutasin blogi (ja mul oli, mida kirjutada!).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
oh, aga ma nii naersin:D
ma naersin ka
veel hapukurke!
aga unenäopostitus oli ka ikka sürr, eriti see nahktagi.
Post a Comment