Tundsin öösel, et keegi ronib mööda mind. "Ei, ämblik see küll ei ole," ütlesin endale kindlalt. "Ilmselt tuul. Või tekk." Magasin edasi. Hommikul leidsin linade vahelt, otse enda alt lömastunud kaheksajalgse sõbra. Suured koivad olid mööda voodit laiali rahmitud, keha koos mõne allesjäänud jalaga täpselt seal, kus oli just olnud mu selg. Õhtune ämblik peaks tooma õnne - tema ma ju tapsin, hommikune ämblik peaks tooma õnnetust - aga ta oli juba surnud. Võta nüüd kinni - kas hävitasin oma õnne või leidsin õnnetuse juba eos hävitatult?
Viimane öö Ämblikute Pealinnas Haapsalus ja homme vuran Tallinnasse etendusele. Küll ma olen ikka töine, aina imestan.
Päeva veetsin promenaadil ja laadal patseerides, maiustades ja ajakirju sirvides. Vot hoopis see on puhkus (minu puhkuse definitsioon teiseneb läbi suve) ja nüüd asun (tubli laps nagu ma olen) filosoofia ettekande manu.
No comments:
Post a Comment