nimed

Nägin unes, et mängisime veel korra (peaaegu) mahaläinud VMK-d. Teatrisaalis toimus teine etendus, seega pidime mängima mingis dekoratsioonide maalimiseks mõeldud ruumis. See oli suur, hele ja kõrge laega. Publik, keda oli üsna palju, pandi istuma mingitele mööda ruumi risti-rästi paiknevatele taladele. Prožektoreid polnud, laelambid jäeti põlema, publik rääkis juttu, ruumist käisid läbi kõiksugu suvalised ja kõrvalised inimesed. Istusin lava taga ja lugesin mingit tohutult huvitavat raamatut, kui kuulsin, et lava peal oli juba mõnda aega kahtalselt vaikne olnud. Sain aru, et olin ilmselt väga ja väga kaua stseeni hiljaks jäänud, hüppasin akside vahelt välja ja leidsin enda eest kursavenna K., ega suutnud mitte midagi meenutada -mis stseeniga tegu, mis teksti peaksin rääkima ja mis K. tegelaskuju nimi on. Viimast püüdsin eriti aktiivselt meenutada, lõpuks aga loobusin, otsustasin teda nimetada esimese pähe tuleva mehenimega (publik niikuinii ei saa aru, mõtlesin), aga mulle ei tulnud mitte ühtegi nime pähe. Punnitasin ja pingutasin ja lõpuks tuli mulle meelde ainult Ruudi. Nimetasingi K. Ruudiks ja pildusin suvalist näidendiga veidigi seotud emo-teksti: "Ruudi, ära jäta mind maha!", "Ruudi, armastus on reaktsiooniline rämps!", "Ruudi, elu on lihtsalt ellujäämisinstinkt!". Kui saime mõlemad lõpuks aru, et stseen, mille teksti me meenutada ei suutnud, hakkas venima juba aborigeenietüüdiks, läksin piinlikusest punastades lava taha ja jäin kuulama, mis nimega M., kes järgmisesse stseeni astus, K.-d nimeatab. Selgus, et ka temal oli selle koha peal mälulünk. Ta puterdas kaua, kuni mõtles välja: "Marek!" Põhjendasin Ruudi-Mareki nimeerinevused enda jaoks kohe sellega, et minu tegelaskuju on ju Ruudi-Mareki ammune tüdruksõber, temaga lähedasemates suhetes, seega kutsub teda salajase hüüdnimega, M.-i tegelaskujule on Ruudi ennast tutvustanud valenimega, Marekina. Otsustasin järgmises stseenis väga rõhutatult M.-i kuudles öelda: "Ära jäta mind maha, R u u d i.", et olukorda päästa. Aga seda järgmist stseeni ei tulnudki, sest siis läks kõigil midagi sassi ja kogu trupp valgus lavale ja hakkas hiiglasliku kiiguga kiikuma. Publik muutus juba rahutuks, etendus oli ennenägematult halb. Siis õnneks äratas Ruudi mu üles. See päris-Ruudi ikka.
Mulle meeldis selle unenäo nimedeloogika. Kaks mehenime mu peas keerlevadki - Ruudi ja Marek (!???).

Veidi kurb. Aga eks see on ka normaalne. VMK mahaminekust oli ka kahju, tõesti oli.