ananassiromaan ja teatrijõgi

Nägin unes, et ilmnes, et klassivend P. oli vahepeal kirjutanud ja avaldanud romaani. "Miks mina sellest midagi ei tea?" imestasin. Ja mind juhatati raamatupoodi leti juurde, mis oli täis ananasse (see meenutas natuke Rimi puuviljaosakonda). Ananassid, nagu ananassid ikka, ei mingeid silte ega mingeid juhiseid, natuke toored tundusid. Seejärel suunati mind koju ananassi põigiti viilutama, hästi peenelt. Ja nendele imepeenikestele ananassiviiludele oligi trükitud romaan. Romaan on natuke palju öeldud, teos oli täis luuletusi (mitte kõige õnnestunumaid), proosakatkeid ja autori illustratsioone (sama kehvasid kui luule), ometi koorus nende katkendite ja luuletuste vahelt välja mingi narratiiv - tegu oli ulmeromaaniga, kus maakera õhku lasti ja mille nimitegelane muidugi ellu jäi ja asus otsima oma armastatut, kes oli kusagile kosmosesse lenannud. Ananass-raamatuga käis kaasas ka nahktagi, mis tuli lugemise ajaks selga panna. Lugesin siis seda äärmiselt mahukat teost, nahktagi seljas, Lõuna-Eestis, mingis noortelaagris, kui üks noor skinhead (ka kunagine koolivend) astus mu juurde ja tunnustavalt ütles: "Sa loed P.P. romaani!". Siis lähenesid tema sõbrad, samuti skinheadid ja vaatasid mind sama tunnustavalt. Mõtlesin, kas peaksin lisama, et tunnen raamatu autorit lausa isiklikult, aga siis mõistsin, et võib-olla polekski arukas selles seltskonnas igaks juhuks liiga palju pluss-punkte koguda.

Õõvastav unenägu (selle lõpu pärast) seoses Norra sündmustega. Aga nüüd tagantjärele (und nähes veel ei jõudnud) mõistan hästi, miks see romaan sinna ananassi sisse oli peidetud ja miks sellel pealkirjagi polnud ja miks see maakera plahvatusest rääkis ja miks ma sellest alguses midagi ei teadnud. Tegu oligi mingisuguse ridade vahele peidetud neonatside manifestiga.

Hiljem nägin unes, et hakkasime mängima üht oma bakalaureuselavastustest, kui avastasime, et keset teatrisaali voolas läbi suur ja tume jõgi. Vesi paiskus tohutu kiirusega maa seest, ei tea kust, teise saali otsa, maa sisse, ei tea kuhu. Lavastaja seletas, et see maaalune jõgi oli juba aastaid neile nuhtluseks olnud, elektrisüsteemile halvasti mõjunud ja nõnda edasi, kuni nad otsustasid selle hoopis oma kasuks pöörata - kaevasid jõe välja. Kujutasin ette, kui põnevaid lavastusi saaks teha seda jõge kasutades. Aga sama elavalt kujutasin ette ka seda, mis juhtuks kellegagi publikust või näitlejaist, kui ta kukuks etenduse ajal sellesse jõkke, kuidas vesi ta tohutu kiirusega tundmatusse viiks.

Ja muidu olen õnnelik. See ongi puhkus.