aitäh

Sõime eile H. ja K.-ga lõunat ja rääkisime tänamisest. Otsustasime üksmeelselt, et ikka peab tänama inimest hästi tehtud töö eest. Tuleks ületada kompleksid "kes olen mina, et teda tänada" ja "see tekitab piinliku olukorra" ja ikkagi ütelda aitäh, kui miski on väga puudutanud. Ja mõned tunnid hiljem, nähes ühe lavastuse kostüümi, tuli mul meelde üks aasta aega edasi lükkunud tänamine. Just selle pärast ma ju polegi seda teinud, et "kes olen mina, et teda tänada". Täna ma teen seda, otsustasin. Mitte viimast korda, niimoodi jõudsin ma ikka mitu korda otsustada, ja iga kord jälle ümber mõelda. "Aitäh, mulle väga meeldis, mis sa tegid, see väga puudutas."? Ei, see kõlab nii totralt. Ja üleüldse, kes olen mina, et teda tänada? Ja lisaks - ma tekitsaksin ebamugava olukorra. Ja veel - teised ju kuulevad. Ja lõpuks - ta naerab mu välja. Ja hiljem tunneksin end halvasti. Ja tema tunneks end veel halvemini.
Lahkusin tänamata.
Ja siis leidsin täna hommikul postkastist ühe võõra noore inimese samalaadse tänu. Minule? Ma ei ole ju seda ära teeninud - mul on endal tänuvõlad tasumata.

Tegelikult tuleb vist neid asju kohe öelda. Aasta aega julgust koguda on tõepoolest veidi piinlik.