Kogu selle asja juures on ikka üks ümberlükkamatult tore asi ja see on see esikapäevatunne. Ja kusjuures eriti tore on see siis, kui sul on nii pisike osa, et sa ei pea millegi pärast närveerima (kuigi ma olen siiski nende akende avamiste ja sulgemiste pärast totaalses stressis - kõige jubedam ju ongi kusagil lava taga neid tehnilisi asju teha - sul on suur võimalus rikkuda ära teiste stseen, aga mitte mingit võimalust seda kuidagi päästa). Ühesõnaga minu osaks jääb ainult rõõm ja elevus.
M. ja Ruudi on maal ja mina tunnen end nagu pubekas, kelle vanemad on ära sõitnud. Olen maganud ja lugenud ja kuulanud muusikat ja käinud õde sünnipäeva puhul õnnitlemas.

Ruudi, muide, on juba täitsa suur mees. Huumorimeel on tal igaljuhul paigas. Selline nagu mul.
"Issi, vaata, see on vorst!" ütles ta ükskord, kui ta jälle magama ei tahtnud jääda, oma jalga voodist välja toppides. "See oli nali," selgitas ta tagantjärele.
"Issi ei tohi minu jalga ära süüa," täpsustas ta siis. "Sellepärast, et siis ma ei saa kõndida."
Natukese aja pärast hakkas ta juba muid jäsemeid söögiks pakkuma: "Issi, tule võta kommi!"
Tal on kaks lemmiksõna ka. "Hoopis" ja "Sellepärast et". Neid topib ta igale poole, kuhu vähegi saab ja ei saa.

Ma lähen nüüd vaatan, mis ma esikapeole selga panen, sest mul on ju tänase päeva puhul kaks asja mõttes: need aknad (juba sellest mõttest hakkan stressi minema!) ja pidu.