sünnipäevad ja unenäod

Mul on homme sünnipäev. Pooljaapanlasest sõbranna M. saatis mulle täna selle puhul kirja. Kirjutas muuseas, et ma ikka aeg-ajalt blogiks. Ma siis teen seda veidike.

Nagu sai öeldud, on mul homme sünnipäev. Kook küpseb ahjus. Varsti on esikas, proovid on pikad, mina olen väsinud ja närviline, Ruudit näen vähe, teatriväliseid inimesi üldse mitte. Ja ilmselt seetõttu on mu unenäod muutunud... võib lausa öelda, et pööraseks. Seiklused algavad kohe, kui uinun, ja kestavad varaste hommikutundideni, kui saabub üks näljane teravate hammaste ja küüntega äratus (pean silmas Vaarikat, vabandan oma ebaõnnestunud katse pärast luua huvitav kirjanduslik kujund).
Ühel ööl nägin näiteks sellist õudukat, millesarnast polnud näinud juba aastaid - võpatasin ärkvele ja ei julgenud enam pimedas magama jääda, pidin lambi põlema panema ja vett jooma, enne kui suutsin uinuda. Kusjuures see uni oli alanud ilusaimana, mida olen näinud.
Nimelt istusin pisikeses nõukogudeaegse sisustusega elutoas, linikukesega laual ootasid kohv ja koogid - olin külas. Aga mitte üksi, minu kõrval istus ka üks ammune tuttav (keda ma pole tegelikuses näinud tükk aega, ta pole mulle ammu meeldegi tulnud), nimetagem teda näiteks N.-iks. Me ootasime võõrustajat ja rääkisime juttu, kuni ühel hetkel tunnistasin ma endalegi ootamatult, et armastan ja olin alati palavalt armastanud toda N.-i. Tema vastas, et oli mindki alati armastanud, langes põlvili, ja kinnitas siis, et ei vääri mind, on minu jaoks liiga rikutud ja räpane (me ju tegeleme päevast päeva Goethe tekstiga, ei ole mingi ime, et see ka mu unesid mõjutama hakkab). Igal juhul oli see kõik väga ilus kuni hetkeni, mil tuppa astus korteri perenaine - keskealine tumedapäine naine. Ta rääkis meiega natuke juttu ja läks siis tagumisse tuppa, kuhu pääses elutoast viiva ukse kaudu. Seal hakkas ta kellegagi elavalt vaidlema, tema vestluspartneril tundus olevat vana naise hääl, ta oli kuri ja südikas. Nad vaidlesid soome keeles (???). Tüli kasvas kuni hekeni, mil midagi prantsatas ja meie võõrustaja hüüdis võidurõõmsalt: "Nyt sinä olet kuollut!" ja hakkas õudusfilmilikult naerma. Selge oli see, et teises toas oli toimunud mõrv, me ei saanud põgeneda, sest muidu oleksime isegi langenud selle naise ohvriteks, samuti ei tohtinud me välja näidata, et teises toas toimunut kuulsime. Ja kindlasti ei tohtinud ma anda märku sellest, et ma soome keelest aru saan. Klammerdusin N.-i külge (kes muide oli minu vastu juba vahepeal huvi kaotanud ja üritas mind enda küljest lahti raputada) ja hakkasin naise naastes pudistama soome-eesti segakeelt, et näidata, kui väga ma soome keelt EI OSKA. Naine uuris kahtlustavalt, et miks me nüüd järsku nii lähestiku istume. "Me tykkäme teineteist, aga me ei rakasta teineteist," vastasin ma hästi loogiliselt. Naine jäi vastusega rahule. Ta pinnis meid veel - kust tuleme, kes oleme jne. Ja tema kahtlus kasvas võrdeliselt minu hirmuga, mis omakorda tundus kasvavalt võrdeliselt N.-i vastikusega minu vastu. Nihkusin talle üha lähemale, tema tõmbus minust eemale, lükkas mu värisevaid käsi tagasi ja heitis mulle vihaseid pilke. See olukord kulmineerus tagant toast kosta vana naise hüüdega: "En ole kuollut! Sinä luulit, että olen kuollut! Mutta en ole!" Võpatasime kõik, meie vastas istuv tumedapäine naine tõmbus hetkega kaameks, tema silmad tõmbusid erepunaseks (aju plahavatas, sain ma kohe aru!) ja ta vajus kokku. Tõusime N.-iga püsti ja sammusime aeglaselt teise toa poole. Teadsime, et peame heitma pilgu sellele kellelegi, kes seal oli. N. läks ees, mina tema järel, hoidsin ikka kramplikult kinni tema käest, kuigi see oli tema jaoks juba ammu ilmselgelt ebameeldiv. Jõudsime tagumisse tuppa, mis oli umbne rohupudeleid täis vanainimese magamistuba, ja heitsime pilgu voodile - seal lebas täiskasvanu keha ja lumivalge imikupeaga kiilakas olend, kes naeris: "Mina en kuolle ikinä!" Selle peale ärkasingi. See oli tõesti õudne, ikka tõesti. Ma mõtlen, et huvitav mida Freud sellest kõigest arvaks - tagumise toa koletis, kes ei sure kunagi ja kes räägib millegipärast soome keeles. Ja siis muidugi N., kes mulle küll igavest armastust vannub, aga kui asi tõsiseks läheb, siis eemale tõmbub.
Aga kui ma hakkaks kõikidest oma viimase aja unenägudest siia kirjutama, saaks internet varsti täis. Nii et...
Ma sooviksin sünnipäevakingiks puhkust ja tervist (köha-nohu-kurguvalu luuravad nurga taga), rahu ja õnne, ilusat ilma, õnnestunud proovi ja muidugi palju armastust.

lasteraamatud ja naistemured

Sain juba teise armi otsaesisele. Elu üritab mulle järjepidevalt selgeks teha, et ma olen Harry Potter. Tegelikult tunnen ennast siiski rohkem Pipi Pikksukana Segasummasuvilas. Ikka ja uuesti leian ennast rõõmu tundmast asjade üle, mida ma endal teha luban. Näiteks ühel päeval lõikasin riidekääridga paberit ja rõõmustasin siiralt, et minu selja taga polnud kurja käsitööõpetajat, kes mind selle eest nahutaks. Teinekord söön üksi ära suure tahvli šokolaadi ja mitte keegi ei kutsu mind korrale. Või jooksen poriste saabastega tuppa, kui olen midagi maha unustanud. Või kuulan meelega halba muusikat. Või ei pese mitu päeva nõusid. Või loen Ruudiga tundide kaupa lasteraamatuid, selle asemel, et prooviks ette valmistuda. Ruudi ongi nagu Härra Nilsson, Vaarikas on meie hobune. Arvestades tema segaduse-jalajälge (ja neid tohutuid mööda korterit laiali pillutud kakahunnikuid), annab ta hobuse mõõdu välja küll.
Ja siis mõnel teisel päeval tunnen end Piparkoogimehikesena, selles mõttes, et ma küpsen. Inimesena. Mingi rahu elu suhtes on tõesti pärale saabunud.
Nii et lasteraamatukangelasi, kellega end samastada, on küll. Noh, mainimata jäid ju meie lemmik Vesta-Linne, siis veel Alice Imedemaal, Onu Teodor, Lärmisepa tänava Lotta ja nõnda edasi.

Aga elu on nagu veider pusle - leiad mingi tüki ja siis avastad, et see haagib ju täpselt mõne teise tükiga, mis sul juba aastaid taskus on vedelenud. Tervikpilti veel ei näe, ei tahagi näha, aga tore on vaadata neid pisikesi tükke omavahel sobitumas.

Jutustasin Ruudile, kuidas elu oli siis, kui elektrit veel polnud (sest ma mäletan seda aega ju ise suurepäraselt!). Kui ma olin öelnud, et siis polnud vesitualetti ka ja et käidi vetsus õues, kuivkäimlas, tundis ta siirast muret: "Aga kuidas siis naised pissisid?" Teisel korral ütles ta M.-le väga asjalikult: "Issi, sa küsisid just emmelt, et kas tal on klambripüssi, aga kas sa siis ei tea, et naistel ei ole tööriistu." Ja kord tahtis ta vanaemal aidata naela seina lüüa, sest "see polnud ju üldse naistetöö". Mina talle selliseid asju õpetanud pole, aga samas ei vaidle ma üldse vastu ka, sest tegelikult on ju tore, kui kasvab selliseid noormehi ka, kes arvavad, et naistel ei peakski tööriistu olema ja löövad ise neile naelad seina. Naiste tööriistad olgu kudumisvardad ja koogivormid. Ilma naljata, ma ainult kooks ja küpsetaks, kui aega oleks.

koogid ja kärud

Kirjutasin mõni aeg tagasi ühe eufoorilise postituse oma toiduvalmistamise teemal. Tagasihoidlikusest ja ajapuudusest olen jätnud vähemalt kümme korda uuesti samasuguse postituse kirjutamata. Teisisõnu, ma üllatan end ikka pidevalt.
Eilegi keetsin kodusolevatest ainetest kokku nii hea supi, et aina imestasin. Ja just valmis jälle üks neist improviseeritud retsepitiga kookidest, mille olen nõus mõne minutiga tervelt alla kugistama.
Ma olen ikka tõesti hea koduperenaine, vähemalt selles osas, mis puutub toiduvalmistamisse (khm, koristamise kohapealt ei saa seda vist kohe kindlasti ütelda), vähemalt siis, kui mul selleks aega on, mida kahjuks ei juhtu väga tihti. Ma tõesti imestan, et ma seni pole märganud oma ukse taga pikka austajate ja kosilaste rivi. Nad lihtsalt ei tea, millise aardega tegu, tahaksin ma seepeale kosta, aga tõde on see, et ühelegi meessoost olendile pole minu toidud kunagi eriti maitsenud. Sõber K. ütles mulle ju aastaid tagasi, kui teda endale külla sööma kutsusin: "Aga sa ei oska ju süüa teha!". Ja senini, kui ta külla tuleb, pakun talle kooki värisevate kätega ja piilun silmanurgast, et kas tõesti on nii hull. Kiitnud ta mind igaljuhul senini ei ole.

Ühesõnaga, mul on kõht täis ja süda paha sellest imelisest kama-kohupiimakoogist, mille peale Ruudi tegi demonstratiivselt "mmmm! väga maitsev!" ja suundus pärast esimest ampsu diivanile koomiksit lugema.

Ma olen lihtsalt see avastamata talent. Piinatud geenius. Nuuks.

Ja sellest veel ka, et mõned nädalad tagasi sõitsin peaaegu ühele naisele jalgrattaga otsa. See oli siiski PEAAEGU, aga andis talle ometi piisavalt põhjust, et panna telefon, millesse ta oli enne midagi väga närviliselt seletanud, kõrvale ja minu peale karjuma hakata. Vabandasin mitmeid kordi ja kimasin minema, nutt kurgus. Tema oli kahtemta tegelikult rahul - ta oli saanud oma terve päeva pinged ja stressid ühe korraga minu peal maandatud. Mõne päevad tagasi sõideti mulle lapsevankriga otsa. Vaatasin selja taha ja vabandasin instinktiivselt, andmata endale aru, et ma EI PEA vabandama selle eest, et MULLE otsa sõidetakse, et ma üldse mööda tänavat kõnnin. Käru lükkav noor ema põrnitses mind vihaselt ja ütles midagi, mis kõlas umbes nagu "Äääh!". Et tema meelest ma siiski oleksingi tõesti pidanud vabandama selle eest, et ma tänaval kõnnin, ja sellestki ei tundunud talle olevat küllalt. Jalutasin hämmingus edasi ja mõtlesin, et kui mul endal last ei oleks, hakkaksin nüüd ilmselt kõiki noori emasid koos nende titekärudega vihkama. Aga jah, samas saan aru, et need magamata ööd, need Soomes töötavad isad, kõhugaasidega beebid, ebamugavad kärurattad, liiga targad ämmad, tädid ja arstid...

Aga mina olen kõrvapõletikus. Juba mitmendat päeva. Antibiootikumid ja puha. Homme on üle väga tüki aja etendus.

Vaarikas

Tegelikult olen ma sunnitud tunnitsama, et kui keegi küsiks minult nüüd nõu, kas võtta kass või mitte (pisikesse linnakorterisse), siis ma soovitaks... et mitte. Ja jah, ma tunnen juba endal M.-i aga-ma-ju-ütlesin-sulle-pilku. Ta ütles jah, paljud inimesed ütlesid, aga mina mäletasin kassipidamisega seonduvalt oma eelmist kassi (kes praegu ema juures elab), seda pehmet ja karvast Sofit, kes on terve elu ainult inimeste süles ja jalgade vastas nurrunud ja kes ilmselt pole oma küüntest ja teravatest hammastest vist isegi teadlik (ja kes on lisaks veel ka tumm). Sellise kassi üle ma ei nuriseks. Miskipärast olin ma oma kassidega seonduvast mälust ära kustutanud Peetri ja Joosepi ja mälestused elust kassi terrori all (näiteks selle, kuidas külalised ei soostunud saapaid jalast võtma, selle, kuidas me televiisort vaatasime - suur tugev padi ründamisvalmilt käes, püksisäärtest leitud kassiküüned, need lõputud armid ja muidugi... selle kusehaisu). Noh, Vaarikas on rohkem Peetri ja Joosepi tüüpi kass. Ööseks oleme sunnitud ta vannituppa kinni panema, sest esiteks ei saaks me muidu üldse öösel magada ja teiseks ei jääks Ruudist muidu ilmselt hommikuks midagi järele. Päevad mööduvad Vaarikat Ruudi küljest lahti kangutades (ja oma haavu tohterdades) ja mingist lugemisest-istumisest-võimlemisest-mediteerimisest ei ole enam juttugi. Aga eks ta on veel laps, lohutan ma ennast.

Järgmisena plaanis võtta koer.!
Nali, eks! Huuh.

hambad

Ühel õhtul, kui Ruudi üritas jälle hambapesust kõrvale hiilida ja ma talle jälle sööbikust ja pisikust rääkisin ja ütlesin, et mina väga tahaksin, et temal oleksid kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast kõik hambad ikka suus, ohkas tema pärast paljutähenduslikku pausi: "Lapsed ei saa oma emmedele kõike lubada."
"Mida sa mulle siis lubada ei saa?" imestasin.
"Seda, et mul oleksid hambad alati suus," vastas tema.

vana mesi ja uued relvad

Eile õhtul, kui Ruudi oma tee sisse mett segas, peatus ta ootamatult, pöördus minu poole ja küsis murelikult: "Aga mida inimene mesilastele vastu annab?"
Olin sunnitud vastama, et ega väga vist ei anna midagi.
"Aga siis mesilased saavad ju kurvaks," arvas Ruudi.
Sellele järgnes pikk vestlus loodusest, selle hoidmisest, mõistlikust tarbimisest, võimalikult väheste uute asjade soetamisest, riiete ringlusest ja muust seesugusest.
"Mina teen alati loodusele head," lubas Ruudi jutu lõpuks. "Kui ma lähen metsa jahile, siis ma jätan mõned loomad ikka alles. Ja kui ma puid raiun, siis ma jätan mõned puud alles, siis ma saan hingata. Ja oma vana mee ma viin mesilastele!"

Täna rääkisime sõprusest ja oma asjade laenamisest.
"Jah, ja kui kellelelgi näiteks ei ole MITTE ÜHTEGI RELVA, siis ma kindlasti laenan talle mõne oma relva," lubas Ruudi väga sõbralikult. Ma mõtlen ka, et vaene inimene, kellel ei ole MITTE AINSAMATKI relva, kuidas nii küll elada saab!

Muidu kõik on kenasti, minu elus, ma mõtlen.

Ja õnneks M. seletas täna Ruudile, et mesinikud on tegelikult mesilaste vastu väga kenad.

relvad ja kleidid

Ruudi arvab nüüd, et ta peaks ümber nimetatama Kahuriks. Sest ta on omasõnutsi "selline poiss, kes armastab väga relvi". Korra varem on ta ütelnud, et ta on "selline vanem vend, kes armastab tüdrukuid, suuri poisse ja relvi". Vanem vend on ta muidugi meie kiisule Vaarikale, kes sai oma nime Ruudi lemmikkaisulooma Maasika järgi.

Vaarikas just näribki praegu ma jalgu. Ja oeh, see kassipidamine on ikka raskem, kui ma ette kujutasin/mäletasin. Nagu kahe lapsega, ma ütlen.

Aga igaljuhul on Ruudi keeranud oma elus uue lehe. "Ma enam ei mängi tüdrukut," ütles ta ükskord otsustavalt. "Sest vanemad vennad ei mängi tüdrukuid ega titasid." Nüüd on siis ainult relvad.
See tüdrukumängimise periood oli muide väga pikk ja ma ei ole sellest siia kordagi kirjutanud, sest see oli teema, millesse ma ei osanud kuidagi suhtuda ja millest ma pigem vaikisin, et mitte üheltki "targemalt emalt" mingeid "õigeid" näpunäiteid saada. Igaluhul käis Ruudi meil terve suve kodus (oleks meeleldi ka õues käinud, aga ma ei lubanud) kleidiga, kandis juustes patsikumme ja klambreid ja rääkis koguaeg, et talle meeldivad ainult tüdrukute asjad ja roosa värv. Oma kleit oli tal sellepärast, et ma ei tahtnud ühel hetkel enam oma roosasid riideid tema moosiplekkide meelevalda ohverdada. Nüüd on aga tema roosalilleline kaltsukakleit kusagil unustatult tolmumas ja nagu ma juba ütlesin, on Ruudi keeranud oma elus uue lehekülje. Vägivaldse vanema venna lehekülje.

Peaks äkki ise ka uue lehekülje keerama.

suvelõpud

Sügis oleks nagu saabunud ja mina ravin ennast sügiseti kahe looga: selle ja sellega. Noh, ja muidugi see, sest vaatamata sellele, et ma olen ema, jään ma igavesti siiski ka emoks (see nutikas kalambuur ei ole mu enda välja mõeldud!). Noh, ja siis veel...

Eile käisin elus esimest korda peol tantsimas. Ja mõtlesin, et miks ma küll varem pole nii teinud. See, et sellistel pidudel peab midagi tarbima või kellegagi suhtlema, on müüt. Vahel ju võib vahetada ööune mõnetunnise tantsusessiooni vastu. Keha ütleb aitäh.

Üldse olen viimasel ajal ootamatult palju inimesi näinud ja ootamatult suures trajektooris ringi liikunud.

Ja kui ma D.-ga kokku pidin saama, ütlesin talle telefonis: "Mul lõppeb nii kolme-nelja ajal."
"Töö või?" küsis ta.
"Ei, proov. Või tähendab jah, töö. Töö? Jah, töö." Täiesti harjumatu mõte.

hapukurgihooaeg

Mis siis vahepeal on juhtunud?
Näiteks, kui ma Ruudile turult haupukurke ostsin, küsis müüa vene keeles, et kas ma ostan neid oma vennale. Ütlesin, et ikka pojale.
"Eta tvoi rebjonok? Njet!" hüüatas müüa.
"A skolka tebja ljet?" küsis ta siis.
"Tvatsat pjat."
"Njet," ütles müüa resoluutselt. "Pitnatsat!"
Egas midagi, ega mul tema otsusekindlusega polnud mõtet vaielda.
Ja samal õhtul, kui me Ruudiga lemmikloomatarvete poest välja astusime, tõi üks vene vanaema oma jonnivale lapselapsele eeskujuks Ruudit. "Vaata, see poiss üldse ei jonni. Aga miks sina jonnid? No vaata, kui hästi see poiss käitub. Ja see tüdruk ka," osutas ta minule. "Vaata, need lapsed oskavad käituda."
Ausalt, väsitab tegelikult.

Aga selles poes käisime me muidugi sellepärast, et meil on nüüd kodus viienädalane Vaarikas, pisike musta-valge kirju kassipoeg.
Olin just Amsterdamis (jah, see on asi, mida ma olen vahepeal teinud - natuke reisinud) ja tõotasin S.-le, et järgmise kassi, mida pakutakse, ma võtan (noh, teate, neid kasse, kellest keegi tahab lahti saada ja kellele keegi kodu otsib, on ju pidevalt nii palju). Ja siis me läksime välja ja astusime sisse ühte kirikusse (eriti tähendusrikas koht) ja õde helistas ja PALUS, et ma võtaksin endale ühe filmivõtetelt ülejäänud kiisupoja. Ja siis mul ei jäänudki muud üle. Praegu nad mürgeldavad Ruudiga.

Ja veel olen neli korda teatris käinud, ühe korra positiivselt jahmatatud saanud. Moosi olen keetnud kaksteist purki. Kooki olen teinud, koristanud vähe, päevitanud üldse mitte, trenni teimnud mõõdukalt, lugenud vähe, šokolaadi söönud - üllatus-üllatus - väga palju.

Aga üldiselt jah, M. arvas, et ma peaksin iga kord ühe euro maksma, kui ma jälle ütlen, et mul on juhe koos. Ma ei olnud sellega nõus - kust ma sellised summad peaksin välja võtma! Eriti arvestades seda, et kõik raha, mis ma vähegi kusagilt saan, jookseb otse mu sõiduõpetaja taskusse. Nojah, kui ma ühel päeval kurtsin, et mul pole ühtegi hobi, osutas M., et autokool ju ongi minu hobi. Jah, kui mõni käib aastast aastasse paar korda nädalas tennist mängimas (ja makasab selle eest päris palju), siis mina käin samamoodi sõidutunde võtmas. Eks see vist nii jääbki. Viisteist aastat veel ja siis saab juba Ruudi hakata mind õpetama.

Aga korraks Eestist ära saada oli tore.
Ja proovid on alanud. Ergo suvi on läbi.

eufooriline

appi kui hea koogi ma tegin see lihtsalt ei ole võimalik kui hea kokk ma olen ja kusjuures ma tegin jälle ilma retseptita no geenius ma ütlen

puhkus

Uku Masing: "...me võime täielikult nüristuda, end läbi elu vedada, end piinata jne., kuid meil ei ole mingit õigust üldistada oma äpardumist üldiseks ja ületamatuks eksistentsiaalseks lootusetuseks või olemasolu mõttetuseks."

Ja mis mina vahepeal teinud olen? Ülikooli ära lõpetanud, käinud maal tööd tegemas (etendusi mängimas) ja linnas puhkamas, sõitnud mööda Eestimaad ringi, veetnud päeva Stockholmis ülerahavastatud lastemuuseumis, söönud palju marju ja palju jäätist, lugenud inspireerivaid raamatuid, vaadanud ära paar toredat filmi, näinud väga vähe sõpru, käinud Ruudiga mänguväljakutel ja jalgrattaga sõitmas, jooksnud ja ujunud, isegi natuke päevitanud ja ohtrates kogustes autosõitu harjutanud (ei, load veel ei terenda ja jah, ma olen nüüd juba ka SÕIDUTUNNI AJAL nutma hakanud).

Ja veel? TÜLID ÄRA KLATTINUD (!!!) ja endale lõpuks lennupiletid ära ostnud. Ma ikkagi sõidan üksinda mõneks päevaks puhkama (et sellest pikast linnas puhkaisest puhata).

LindaGrill 2012 on tulekul!

huumorit

Pühendusega kursaõde K.J.-le:
M. viksis oma musti kingi ja Ruudi uuris seepeale: "Issi, kas su kingad on tehtud aafriklase nahast?"

Ja täna:
"Ruudi, palun ära pane enam suhu asju, mida sa maast leiad."
"Ei pane." Pikk paus. "Aga kui midagi huvitavat jälle leidub, ainult siis panen."

minu uus

Eile oli üks hüsteeriline päev. Algas nutmise ja tülitsemitega, jätkus bakalaureusekomisjoni ette minemisega, seejärel veel natuke nutmist, tülitsemisi ja tujutsemisi, siis sõidutund (minu elu kõige piinarikkamad kolmveerandtunnid on möödunud selles tumehallis Audis) ja siis sai mul kõigest villand, ma suundusin rattapoodi ja ostsin endale jalgratta. Kuna ma olin sellest ammu mõelnud ja rihtinud seda endale koolilõpukingiks, siis ma ei suutnud välja mõelda selleks paremat hetke. Sõitsin oma uue iludusega mööda linna ja ütlesin endale: "Palju õnne kooli lõpetamise puhul!" Ja siis ma läksin jooksma ja siis ma sõin hästi palju šokolaadi ja siis ma ajasin Ruudiga hea-tuju-juttu ja siis ma lappisin ära tülid ja mängisin ära etenduse ja lõpuks mul oligi tuju hea. Ja mul on hea meel! Mul hakkaski juba vahepeal natuke kahju, et see kool ära lõppeb, aga siiski... oo, ei, mul ei ole kahju. Kolm etendust ja lõpuaktus veel. Huuh.

Aga pühapäeval käisin K. juures kilesaunas ja imetlesin tema pooleliolevat maja ja unistusi ja plaane. Küsisin, kas teda ei kohuta see mõte, et siia ma nüüd terveks eluks jään ja siia mind maetakse ka. Ta ütles, et ei kohuta.

Ja kui kellelgi tekkis küsimus, mis värvi mu uus ratas on, siis... noh, mis värvi MINU ratas ikka on? Otseloomulikult ŠOKOLAADIpruun!

ära

Kui ma ei ole ammu kirjutanud midagi oma elus toimuvast, siis põhjuseks on see, et midagi väga ei toimugi. Kui ma paar päeva tagasi sõitsin M.-ga koos trammis ja ta hiljem ütles, et ma olin kuidagi ära olnud ja ma hakkasin selle üle juurdlema, miks ja kuhu ära ma siis kadusin, saingi aru, et olin jäänud mõtlema selle üle, et ma mitte midagi ei tee. Nagu ikka - alati on kiire, kusagile ega midagi ei jõua, aga tegelikult ei tee ma midagi. Juba märtsikuust peale ei ole mul proove, aprillikuust peale ei ole mul enam asja kooli, nädalaid ei ole ma käinud trennis ega näinud sõpru, ei ole väga palju lugenud, ei ole käinud kordagi teatris (kinost rääkimata), isegi koristada ega süüa teha ei ole ma jõudnud (kui ma juba sööki mainin, siis terve õhtu, öö ja hommiku olen veetnud VAHUKOOREST unistades, pean siiski Ruudi eilset haigust trotsides poodi jõudma). Aga hoolimata kõigest olen ma vist üle väga ja väga pika aja õnnelik, asjad on nagu paika loksunud. Saatsin just kirja, et ma siiski ei sõida suvel Prantsusmaale (kuhu ma vahepeal olin plaaninud minna), sest tung ära-ja-nii-kaugele-ja-nii-kauaks-kui-võimalik on vist kadunud.

Üks tore asi siiski juhtus. Jalutasime nii nädal tagasi Ruudiga Kalamajas ringi. Õigemini mina jalutasin, tema sõitis rattaga. Ja siis ta kukkus, lendas koos rattaga külili. Suures hädas üritas ta muidugi minust kinni haarata, sai sõrmede vahele mu püksisääre, minul juhtusid jalas olema lõdva kummiga haaremipüksid, mis sellise ootamatu tõmbamise peale muidugi alla vajusid ja vastu maad prantsatanud leksu alla kinni jäid. Nii ma siis seal seisin sekundi murdosa, juureldes selle üle, mida üks hea ema selles olukorras teeks - kas tõstaks kõigepealt püsti nutva lapse koos rattaga või tõmbaks üles oma täiesti alla tõmmaud püksid (JA me ei olnud sellel tänaval sugugi üksi!). Mina otsustasin siiski teise variandi kasuks, ja sellest polnud hullu midagi, sest nagu selgus, ei olnud Ruudi saanud üldse haiget, ta oli sellest külili prantsatamsisest ainult ehmatanud. Ja kui ma ta uuesti ratta selga upitasin, näitas ta teisel pool teed mulle oma lasetaiakaaslast, kes parasjagu oma isaga (!!!) kodu poole jalutas. Super!

Ootan K. saunapidu.

kühvel kaasa

Sellest unustasin kirjutada, et kui me emadepäeval vanaema hauale läksime ja ma Ruudile täpselt seletasin, mis ja milleks surnuaed üldse on, siis ta vaimustus sellest mõttest ja hüüdis: "Võtame siis kühvli ka kaasa ja kaevame maa sisse augu ja vaatame, kas me leiame maa alt surnud inimesi!"

Õues on jahe ja mina teen endiselt reisiplaane. Olin pikalt-pikalt haige ja nüüd valutab ainult natuke kurk.

putukad ja liiga lühike mees

Nägin juba mõnda aega tagasi unes, et sattusin ajamasinaga tulevikku, nii mitusada aastat ajas edasi. Otseloomulikult (nagu minu ökokatastroofidele aldis alateadvus suudab välja mõelda) oli kõik hävinenud - nii inimesed, loomad, taimed kui üldse kõik ilus ja looduslik. Jalutasin siis koos sõbraga (kellega, ei mäleta) trööstitult ringi - kõik oli hall ja meenutas tohutut prügimäge - inimesed olid enne täielikku väljasuremist (õigemini massienesetappu) suutnud ka kogu planeedi hävitada. Õhtu saabudes tundsime aga, et midagi nagu hakkas toimuma, mingi kummaline eelaimdus oli õhus. Ronisime siis mingite vanade roostetavate raudehitiste sisse peitu ja nägimegi, kuidas päeval nii vaikne ja hüljatud maa lõi järsku kihama - kõikjalt ronis välja hiiglasikke, nii viie meetri kõrguseid putukaid. Nad asusid oma suurte lõugade, kombitsate ja iminappadega haarama, mäluma ja ümbertöötlema kõike, mis neile ette jäi. Ainult nii ju saabki kõik taastuda, mõistsin õnnelikult. Missugune muu liik suudaks nii kiiresti nii suuri koguseid materjali hävitada ja ümbertöödelda. Tundsin end nii rahunenuna, et võisin selle peale lausa üles ärgata. Enam ma ei murtese. Mis siin ikka nii väga seda prügi sorteerida ja kilekotte uuesti kasutada - hiigelputukad ju töötlevad mõnesaja aasta pärast selle kõik ise ümber.

Ruudi aga paneb jätkuvalt kilde. Täna hommikul ütles ta mulle ilusti, et "emme, sul ainult üks suur kõht". Selline ootamatu kompliment võttis mu lausa sõnatuks. Kord küsis ta ühe meist mööduva (nii 150-160 cm pikkuse) mehe kohta kõva häälega, et "miks see mees on LIIGA lühike?". Ja M.-ilt küsis ta: "Kas "Käbi ei kuku kännust kaugele" tähenda seda, et mina olen kägu ja sina ei kuku minust kaugele?"

Mina olen aga vahelduseks haige (sellepärast leidsingi nii palju aega, et blogi kirjutada). Ruudi küsis eile õhtul juba murelikult, kas ma tahan oksendada, ja lisas siis: "Kui sa oksendada tahad, siis ma pean välja mõtlema, et kuhu sa saad oksendada. Äkki kilekotti?" Lõputöö tähtaeg oli üleeile, etendused hakkavad vaikselt ära lõppema ja kevad on ka käes (aga mina olen ikka haige, deem).

punalipp ja päiksepiste

Et siis meilegi on jõudnud see...
Täna hommikul küsis Ruudi putru süües: "Kas Mammit rünnati, kui ta oli laps?"
"Mh?"
"Ja kas sellepärast on punane lipp paha?"
Tuli meelde see, kuidas õelaps oli ujulas vene rahvusest naisele ja lapsele osutades meelde tuletanud, et "nad võtavad ju meilt majad ära!".
Jutustasin Ruudile nõukogude okupatsioonist ja ta küsis igaks juhuks üle: "Aga kas kollane lipp on hea? Ja kas roheline lipp on ka hea?"
Siis sõitsime loomaaeda. Sain selle aasta esimese päikesepiste - märk, et kevad on tõepoolest käes.
Ja üldse on läinud ootamatult hästi.

"Peamine on mitte kaotada meeleheidet!" ütles R.R. paar kuud tagasi talleomase huumoriga ja ma jätsin selle lause meelde, sest see sobiks ju nii kenasti minu elumotoks. Aga näed, nüüd on nagu hästi läinud. Ja ma hakkan tasapidi seda R.R.-i jaoks peamist unustama.

P. ütles mulle, et kui otsuse ära teed, muutub kõik kergemaks. "Ei," vastasin ma õnnetult. "Just siis ma alles hakkan põdema ja kahetsema." Pole veel hakanud. Järelikult oli õige otsus.

Aga reisile tahaks küll. Võimalikult kaugele, võimalikult pikaks ajaks.
Nii et palun, keegi võiks mind kaheks nädalaks näiteks Firenzesse (lõptesin just Aare Pilve "Ramadaani" lugemise) organiseerida! (See on ju umbes sama tagasihoidlik palve, nagu Olümpia küpsised?)

Kook jahtub. Võtame selle õhtul M.-i juurde grillpeole kaasa. Kevad!
Ja mul on KÕIK päevad peaagu VABAD ja see ei ole enam selline hirmutav lõputu vabadus, mis näis kestvat elu lõpuni, vaid positiivne, oodatud, puhkustandev vabadus, mis üks hetk siiski õnneks lõppeb.

Ruudist

Mängime ühte oma lemmikmängudest, loomade äraarvamise mängu.
M.: "Ta ärkab hommikul vara ja teeb "Kikerikii!". Kes see on?"
Ruudi: "Kana!"
M.: "Ei, kana mees."
Ruudi: "Talumees!"

Mõni aeg tagasi meisterdas ta toolidest ja nööridest keerulise konstruktsiooni ja küsis: "Issi, kas sa tead, mis see on?"
M.: "Rong?"
Ruudi: "Ei ole. Arva veel."
M.: "Laev?"
Ruudi: "Ei."
M.: "Auto?"
Ruudi: "Ei ole."
M.: "No mis see siis on?"
Ruudi (sellise hääletooniga, nagu räägiks debiilikuga): "Need on toolid!"

Ja siis ükskord ütles ta: "Issi, kui mina suureks saan, siis mina hakkan kiirabiarstiks. Aga kelleks sina hakkad, kui sina enam näitleja ei ole?" Ja seda küsis ta suurepärase ajastusega!

ootamatusi igas päevas

Ruudi monoloog:
"Kas iminestel on nii pikk keel?
Ei ole.
Sest imineste juhataja ei ole iminestele nii pikka keelt tekitanud."
Me oleme ju sellised paadunud tööinimesed siin terve pere ja suguvõsaga, et meie suust ta raudselt kuuleb selliseid sõnu nagu juhataja, ülemus ja osakonnavanem. Raudselt.

Aga nüüd ma olen Paul-Aksel.
"Paul-Aksel, ma ei tea, kuidas seda tatarri (kitarri) sülle võetakse ja mängima hakatakse," räägib Ruudi. Tema ise on täna Vesta-Linne (Paul-Aksel ja Vesta-Linne on meie lemmikraamatute kangelased).
Eile olin mina lehm ja Ruudi oli vasikas.
Ruudi laseb kitarriga kuuldavale "iminese häälesid". Isahääl. Emahääl. Tütrekesehääl. Poistehääled...

Ruudist

Kui me eile hommikul teatrisse läksime, ütles Ruudi: "Seal teatris see lavastaja ütleb, et lülitage oma mobiiltelefonid välja. Ma siis võtan igaks juhuks oma mobiiltelefoni kaasa."
Ja tagasi tulles autos lausus ta mõtlikult: "Ma lihtsalt hingan ja vaatan." Väga zen. Vahel ongi ju vaja lihtsalt hingata ja vaadata.
Ja nüüd mängib ta ühte oma lemmikmängudest - väikse tita mängu. "Mina olen selline väike tita, kes ei oska kõndida ega rääkida," seletab ta, kui ta ennast minu hommikumantlisse mähib ja kusagile pikali potsatab. "Pane mind kusagile üles või alla vedelema. Sest väiksed titad ikka pandakse kusagile vedelema," õpetab ta. Ja kui ma koos selle hiigel-väikse-tita-pompsuga aruti taha istun, et kõike seda üles kirjutada, küsib ta: "Miks see arvuti on loll?"
"See arvuti ei ole loll," ütlen ma. "Miks ta peaks loll olema?"
"Aga Mammi ikka ütleb, et see arvuti on loll," vastab Ruudi.
Vahele jäi!

lumi

Käisime muide juba mitu nädalat tagasi I. ja K.-ga laevakruiisil Stockholmis. I. kukkus öösel teise korruse voodist alla, ei saanud haiget, tõusis kohe püsti, tõmbas aknakardinad eest, vaatas öist merd ja hüüdis: "Mis toimub?". Ehmatasime K.-ga ärkvele, aga uinusime üsna pea uuesti. Järgmisel päeval tuli see seik I.-le linnas jalutades meelde, me jäime kõik seisma ja terve see päev möödus naerukrampides, nii et kõhud olid valusad ja silmad pisarais.

See oli lihtsalt üks märk, et ma veel olen olemas.
Olümpia küpsised söödud.
Ja kõik need muud magusakuhjad samuti.

aeg

Olümpia küpsiseid sain kolm pakki. Täpselt üks küpsis on veel alles. Ma olen kõvasti vaeva näinud nendega, nagu näha.
Nii. Järgmiseks ma telliks aega (mida endsiselt pole).

petra petra tselevee

Tahaks jälle ohata, et keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.
Kusjuures, peale viimast korda, kui ma seda blogis tegin, need mulle ulatigi, pärast etendust laval, saadetud inimese poolt, kes seda lehte pole kunagi lugenud. Nii et palvetele ikka vastatakse, nagu I. mulle üleeile meelde tuletas. Ja mõelda, kui vahva, kui saaks oma blogi kasutada kirjana jõuluvanale ja kõike siin soovitut oma ellu sabumas näha (kusjuures seda on minuga varemgi juhutnud, nii et ma ei ole üldse nii naljatlevalt skeptiline, kui võiks arvata). Sooviksin tegelikult veel paljusid-paljusid asju, ikka paljusid ja paljusid. Aga kõigepealt - oeh, keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.

Ruudi paneb ikka kilde, põhiliselt tänaval mõne mustanahalise poole osutdes ja kõva häälega küsides: "Aga milleks see mees on pruuni värvi?"

Ja see on ju ka ometi tore, kui mõni nali ei kulu ega kulu ära, nii et sa võid seda endale mitu korda päevas meelde tuletada ja tänaval, trammis, nõusid pestes või uksest välja astudes uuesti naerma turtsatada. Mina naeran juba mitmendat päeva "petra petra tseleveed". Kes seda aastakümnete vanust (ammu, ammu enne minu aega juhtunud) nalja teab, see teab.

Ja üldiselt, kevad, jah.

selline aeg jälle

Uskumatult kiire. Pidev väsimus. Ajapuudus. Unepuudus. Oma-aja-puudus. Hirmud, põdemised, kahtlused ja kõhklemised. Ühesõnaga, nagu minu elu ikka.
Kohe-kohe on kevad kohal. Kohe-kohe on mul aega nagu raba.

sarjast "Ruudi laulab"

"Mutionu" sõnad on järgmised:
Joostes tuli väle põder,
Hiljaks jäi veel Leilu Kabel. (algversioonis ikka Reinuvader)

Näe, selliseidki sugulasi!

peame

Näiteks viimased kümme minutit Ruudiga:
„Mis need täpid on?“ küsib ta mu kaelale osutades.
„Sünnimärgid,“ vastan.
„Ahah. Aga kas sul lihtsalt märke ka on?“
„Lihtsalt märke ei ole.“
„Ahah. Aga töömärke?“
„Töömärke ka ei ole.“
„Ahah.“
Siis haarab ta mu dressipluusi kapuutsinööridest ja hakkab mind pooma.
„Mida sa teed!“ hüüatan.
„Ma päästan sind,“ vastab ta.
Seejärel lähen ma WC-sse, ta tuleb mulle järele ja ütleb:
„Ma õpetan sulle ühe luuletuse:
Kui käid pissil, vajutad väikest nuppu.
Kui käid kakal, vajutad suurt nuppu.
Selle luuletuse õpetas mulle issi.“
Nüüd tegi ta endale leivaviilust püstoli ja tulistab sellega kolle. „Ma tulistasin natuke kolle,“ seletab ta asjalikult.
Eile õhtul õmblesin talle nuku – sellise näotu kollase jublaka, valgest lõngast juustega. Ruudi sai loa vildikatega nukule silmad ja suu joonistada. Nägu tuli ilus ja Ruudi sai sellest nii palju innustust, et värvis nuku käelabad siniseks. „Joonistasin käed,“ ütles ta. Siis värvis ta jalalabad roheliseks ja seletas: „Joonistasin jalad.“ Siis hakkas ta pruuni vildikaga kõhtu joonistama, aga kuna joonistamises ei ole ta nii osav kui keelemängudes, tuli kõht natuke liiga madalale ja natuke vale kujuga, nii et nukk näeb kahjuks nüüd üsna ropp välja. Tuleb talle lihtsalt püksid jalga õmmelda.

Ja „Ehitame maja“ laulu laulab Ruudi umbes nii:

„Ehitame maja, kena väikse maja.
Kive kokku peame, palke peame peame
ja veel muud mis peame.
Katusegi peame,
Ilusasti peame.“

Jah, nii palju peab. Koguaeg peab. Midagi peab. Aga vähemalt saab kodus koguaeg nalja.

tera

Ruudi: "Kui imimene on surnud, siis ta pandakse luukere sisse. Nad ei oska igatahes liikuda nii, nagu robotid oskavad."