Tuesday, August 31, 2010
Ummi
Meil on juba mitu kuud koduloom. Ruudi on temast pööraselt vaimustuses, käib teda ikka aeg-ajalt piilumas ja teeb siis oma oi-kui-kohutavalt-nummi-häält. Ta elab WC nurgas ja liigutab ennast harva. Tal on kaheksa jalga ja Mihkel viib talle vahetevahel söögiks veinikärbseid (neid tekib viimastel nädalatel biojäätmete prügikasti juurde tunniga viis, kahe tunniga kakskümmned, kolme tunniga sadakond). Ja juba mõnda aega tagasi sai ta endale nime. Ta nimi on Urmas. Natuke imelik on küll minna pissile, kui Urmas vahib, aga see-eest ikkagi meie ainus koduloom.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
oh ma tean seda tunnet - seda siiski-me-ainus-koduloom tunnet, mul on see hiirega, kes prügikastis krõbistab.
Kui ma päris väike olin, siis meil muide oli selline hiir - Ferdinand - kelle paraaduks oli minu toa nurgas. Toitsin teda ja puha, aga ükskord ta tuli köögi põrandale surema - see oli nii traagiline, ma nutsin. Ühesõnaga, hoidke Urmast hästi, on selle pika jutu mõte.
praegu tuli tippida tähed TALUOUN, mis oleks nagu taluõun!
Hah. Meil kunagi elasid vetsus kaks kodulooma. Tommi ja Annika. Kuni ühel päeval Tommi Annika ära sõi ja me selle läbi teada saime, et tegelikult oleks Tommi nimi Annika ja vastupidi olema (emased ju söövad isaseid).
Jajah.
Post a Comment