haapsalu

Mida põnevat siis vahepeal juhtunud on?

Hobune astus mulle jala peale. Muidu sujusid ratsutamistunnid kenasti, kuigi lavastaja soovile ma vastu ei tule ja etenduses galoppi ei tee, küll aga katsun hoogsalt traavida, Aga pärast seda jala peale astumise intsidenti (see oli kohe päris valus!) kardan ma ratsutamisest palju rohkem seda mitmeminutist hetke, kui me peame tükis hobuste kõrval seisma.

Mis veel?

Eile jõin meestega rõdul kella viieni hommikul. Olukord oli lihtsalt nii lootusetu. Kui Ruudi ja M. siin veel tihedalt külas käisid, siis olid need päevad, mil neid ei olnud, mõnusaks puhkuseks – nii palju magada, nii palju lugeda, nii palju rahulikult omaette olla. Aga kuna ma igasugusel logistilistel põhjustel näen Ruudit alles nädala pärast ja M.-i viie päeva pärast, siis, tõesti, olukord paistis mulle üsna lootusetu. Proovid on ainult õhtuti, ratsumistunde enam ka ei ole (me oleme juba profid valmis ju!), see väike (aga ütlemata ilus) linn on otsast otsani läbi kammitud ja kaasavõetud raamatud hakkavad ootamatult kiiresti läbi saama. Nii nägingi ainsa lahendusena öö otsa joomist, et järgmist päeva saaks vähemalt magamisegagi sisustada. Aga näe, nüüd ei ole üldse und. Olen juba üheksast saadik üleval. Vaatasin „Kirgede tormi“ ja mängisin Crack Attacki. Selline sisukas ja kultuurne ajaveetmine. Varsti lähen poodi jäätist tooma.

Ja veel?

Ütlesin paar päeva tagasi unenäos geniaalse lause. See tundus mulle endale nii hea, et olin kindel, et see pannakse kunagi mingisse tsitaatide kogumikku ja abituriendid hakkavad seda oma lõpukirjandites kasutama ja kirjanikud raamatute eessõnadesse toppima. Hoidsin lausest kramplikult kinni ja väljusin unest nii, et ta oli mul alles. Ärganuna siis vaatasin teda selgemalt. Ei olnud üldse nii geniaalne lause. Kõlas umbes nii: „Söö putru kuni oled ise puder.“

Aga nii ongi. Poolteist aastat olen sellest unistanud – mitu päeva iseendale, oh, mida kõike ma siis teeks, kui kirjeldamatult mõnus see oleks. Ja nüüd ei oska midagi peale hakata...