viimane

Täna on minu selle suve kõige viimane päev. Õhtul on viimane etendus, pärast seda sõidame koju ja homme lähen kooli.
Eile jalutasin koju (sellesse koju siin) ja hingasin kahe ninapoolega viimast korda sisse hilisõhtust Haapsalu. Kõik need inimesed siin, nad on nii armsad, et on nii kahju mõelda, et ma enam ei näegi neid. Ja kogu selle linna tempo ja õhkkond, ei tea, kuidas sellest ennast ümber sobitama hakata. Istusin öösel poole kolmeni rõdul ja tüütasin M.-i oma halaga. Mõtlesin, et sellest otsusest, et ma nüüd lähen magama, saab alguse tohutu korralikuks hakkamise otsuste jada. Elu muutub jälle raskeks ja ma pean hakkama ennast distsiplineerima, mul ei ole mingit võimalust enam kolmeni üleval olla, kui ma just ei taha leppida kahetunnise unega ja kõik ei tiirle enam mu enda ümber. Õhk ei olnud ka öösel veel sügisene, kuigi oli jahe. Ja nüüd mul on natuke piinlik oma eileõhtuse laialivalguva oleku pärast. Tegelikult olen väga rõõmus, et saab lõpuks ometi koju (kasvõi näiteks juba selle pärast, et mu puhtad riided on täiesti otsas). Ja ikka ma olen nii õnnelik, et ma selle kolmandiku suvest siin sain veeta.
Väljas puhub tuul ja ma nägin unes, et koolis tehti „Klaasist loomaaeda“, aga balletina (võib-olla pärast, et M. (mitte minu mees ega see mees kellega ma siin koos mängin ega ka mitte see kolmas M., kes on kahe eelmise sõber, vaid hoopis selle viimase M.-i naine (arusaadav?)) just eile mainis, et oli tantsinud „Klaasist loomaaias“) ja igaljuhul siis muidugi selgus, et ma ei oska tantsida. Aga see oli sellest hoolimata hästi tore. Selline uni.