Täna olen kuidagi õnnelik. Pigem elust lummatud. Aga kui A. ütles ootamatu ängiga, et ökoloogiline katastroof on meil kuklas, siis tekkis hetkeline paanika, et see ei olegi minu abstraktne ja põhjendamatu hirm vaid midagi reaalset ja käegakatsutavat. Aga kohe hakkas jälle hea, sest me olime just vaadanud filmi ugri-mugridest ja täiesti põhjendamatult ja abstarktselt usun ma, et head inimesed jäävad ellu. Isegi kui mina mitte.
Selline maailmalõpuhõnguline postitus siis. Ärge kardke, ma ei võta alati kõike tõsiselt, mida kirjutan või ütlen. Vahel siiski.
Jah, ja väljas on tõeline sügistorm.
No comments:
Post a Comment