väike roosas kleidis Ricardo

Nägin täna unes, et Maarjal (ja ta jaapanlasel) oli aastane laps, kelle nimi oli Ricardo (aga ta oli tüdruk, või vähemalt käis ta koguaeg roosa kleidiga ringi (?)). Nad olid tahtnud talle nimeks panna Richard, aga Maarja isa oli öelnud, et Richard sureb noorelt, Ricardo aga pöörab oma perekonnale selja, ja nii otsustatigi, et Ricardo on ikka veidi parem nimi. Mina muidugi mõtlesin endamisi, et kas nad rohkem ühtegi nime ei teadnud. Igaljuhul siis, kui see laps lõpuks aastaseks oli saanud, kirjutas Maarja talle raamatu pealkirjaga „Ricardo, watch out!“. See pidi olema väga huvitav raamat, rääkima kõigest, mis maailmas üldse leida (sealhulgas muidugi ka vandenõuteooriatest (ma vaatasin just hiljuti „Zeitgeisti“ kahte filmi ja sealt ilmselt selline temaatika)) ja olema kirjutatud nii hästi nagu Maarja ikka kirjutab. Raamatu tutvustuspidu toimus Dostojevski pargis. Üldse see oli äärmiselt huvitav unenägu, sinna parki jõudsin ma võlutrammiga, mida juhtis A. Enne olin kohtunud igasuguste inimestega, elanud ühes lahedas kohas ja uputanud deemoneid. Me nimelt võitlesime mingite deemonitega, kes ei surnud kuidagi ära (ei, ma ei vaata „Võluväge“ ega muid taolisi sarju) ja siis meil ei jäänud muud üle, kui nad siduda tugeva teibiga kinni ja visata ookeani, kuhu nad siis terveks igavikuks (loodetavasti) jäid. Pärast seda kartsin alati WC-s, et mõni deemon on kanalisatsiooni kaudu ookeanist potti sattunud ja tuleb nüüd sealt välja. Üks deemonitest oli Panso naine (me olime just Panso juures teatrilaagris (?) ja me olime muidugi must-valged ja kuuekümnendate-stiilis riides) ja tal oli väga kahju oma naist elusalt ookeani visata, aga ta sai ometi aru, et ta teeb niimoodi inimkonnale teene. Ah jaa, ja siis me lõikasime oma varbad maha. Mina alustasin seda moodi, ühel päeval lihtsalt vaatasin, et varbaid ei ole ju tegelikult vaja ja tõtt öelda nad on kuidagi ebaesteetilised. Nii jätsingi kummalegi jalale ainult ühe varba. Ja sealt see mood lahti läks, kõik lõikasid oma varbad maha. Ja alles siis me avastasime, et tegelikult on kohutavalt ebamugav ilma varvasteta käia. Ma arvan, et see oli natuke selline allegooriline unenäoosa.
Ja siis lõpuks ma olin õe juures ja leidsin mingi suure kuhja pabereid, paljundatud, prinditud ja kirjutatud täis huvitavaid asju. Muu hulgas leidsin ajalehest paljundatud Maarja raamatu („Ricardo, watch out““) arvustuse, mis oli kohutavalt halastamatu ja materdav. Ma ei suutnud seda uskuda. Seda enam tahtsin seda lugeda. Siis tuli pissihäda peale ja pidin ärkama. Väga kurb oli. Mul oli kõik pooleli – deemonid, Panso laager, Maarja raamat, võlutramm, minu ilus korter, kõik need toredad inimesed, kellega ma kohtusin...
See on vist alateadvus. Sai aru, et mul on päeviti igav ja tekitas mulle vähemalt ööseks meelelahutust.
Tahtsin just Maarjale selle Ricardo kohta sõnumi saata, aga kartsin, et see ei mahu sõnumisse ära. Loodan, et sa, Maarja, loed seda kunagi.